Nägin tänase hommikupooliku jooksul kahte asja, mida oleksin eelistanud mitte näha.

Päris hommikul tuli mulle ja põssale külla meie maja garantiiremondi teostaja, kelle ülesandeks oli muuta praod ja muud ehitusvead nähtamatuks. Jätsin ta toimetama ja läksin rehvivahetusse.

See pisike armas töökoda, mis asub mu kodu lähedal, meeldib mulle väga just sellepärast, et
a) töö on seal alati kiire ja korralik;
b) kumbki töömeestest ei pea imelikuks tütarlast, kelle vastus igale nende küsimusele algab sõnadega "emmm, äää, nooo...". Nad ei tee mulle kunagi nägusid, ei mühata ega käitu ebaviisakalt. Annavad nõu ja abistavad hoopis.
c) noorem töömees on selline nunnu, Mart Poomi nägu =P

Täna avastasin sealt töökojast veel neljandagi põhjuse, miks just seda töökoda eelistada, aga see põhjus ise.... njahh... Nimelt vupsas ühel hetkel kusagilt kõrvaltruumist meie juurde üks nooremapoolne hundikoer. Veidi alandlik, kuulekas ja sõbralik. Aga milline luukere!! See koer oli küll musta värvi mantliga, ent tema ribisid võisin isegi lühinägelik mina kaugelt loendada. Koera nimi oli kas Ringo või Bingo - küsisin küll üle, kuid kuna masinad undasid ja müristasid valju häälega, ei saanudki päris täpselt aru. Bingoringo tuli minu juurde juttu puhuma. Ma siis rääkisin talle, kui tubli ja ilus koer ta on ja pärisin, et kas ma võin talle pai teha. Kuts heitis sinnasamma betoonpõrandale külili ja keeras külje ette. Ribid polnud ikka veel kuhugi kadunud. Bingoringo tõmbas mul keelega üle sõrmede, ilmselt, kuna neil on koeratoidu lõhn juures. Küsisin siis valju häälega, et kas mul on lubatud koerale koerakrõbuskeid anda - et mul juhtumisi on taskus mõned. Mille peale üks meistrimeestest vastas: "Ah, ei hakka see sööma." Ma ei saanudki aru, miks see koer sööma ei peaks hakkama. Nägi välja küll selline, et paar krõbuskit oleksid ta kroonilisest energiapuudusest päästnud. Aga vbla tol koeral tõepoolest pole söögiisu? Vbla tal on ussid? Igatahes järgmisel korral viin Bingoringole midagi mõnusat näksimist kaasa ja kui ta tõepoolest minu toodud maiust vastu ei võta, siis ülejärgmisel korral olen ussirohuga platsis.

Lõppkokkuvõttes äratas ta minus ikkagi mingit haletsusesegust emotsiooni, sest noor koer ei peaks olema nii loid. Noored koerad on elurõõmsad ja energilised! Ma ei oskagi öelda, kas ma eelistaksin, et poleks toda kutsi kunagi näinudki. Vist ikka mitte. Vbla ta järgmisel korral on juba natu kosunud :S

Koju tagasi jõudes ootas mind koridoriuksel onu maalrimees, kes oli oma töödega peaaegu lõpuni jõudnud. Küsis, et kuidas meeldib. Ma siis vaatasin nendesse kohtadesse, mida ta mulle näpuga ette näitas (mida ta ütles end olevat eriti hästi teinud). Palja silmaga vaadates paistis kõik tõepoolest okitoki olevat. Onu maalrimees käskis mul paberi pääle kirja panna, et olen töö üle vaadanud ja rahule jäänud. Mina, loll, kirjutasin kah ja et asi eriti uhke oleks, panin allkirja alla. Kui onu maalrionu oli oma redeli ja miljoni potsikuga uksest välja saanud, hakkasin ka muid kohti üle vaatama ja lisaks sellele, et keegi (ei-tea-küll-kes) oli paljudes kohtades värvipritsmeid ja muud mitte-eemaldatavat sodi põrandale ajanud, oli ka mõnes kohas seinte peal värvi üle ja teises jällegi puudu. No kurat! Ma ei saa aru, miks ei suuda inimesed teha oma tööd korralikult? Kellele see siis nüüd kasulik on, et keegi teine peab sellesama asja jälle üle tegema? Kui juba teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Ju? Või mida teie arvate?

Igatahes meele muutis mõruks küll, kui ma tolmuimejaga ka kõige parema tahtmise juures neid värvipritsmeid ja muud oma põranda pealt kätte ei saanud. Väga mitte-cool, VÄGA MITTE-COOL! Oleks siis võind need kuradima praod kinniplökerdamata jätta, sest nüüd on mul lisaks poolikult parandatud pragudele veel kihvakeeratud põrand kah. Maivõi, ausalt. Tuleb ikke mõnele tublile, ausale ja töökale remondimehele naiseks minna ja autoremondilukksepp armukeseks võtta.