Minu naabrid

Meie majas Sõpruse puiesteel elavad mõne üksiku erandiga toredad ja nagu nimigi juba ütleb - sõbralikud - inimesed. Ma ei tunne kaugeltki kõiki, rohkem tean nägupidi, nagu ikka. Oma korruse inimeste ehk vahetute naabritega satub aga ka tihedamini juttu ajama. Minu naabrid on vahvad inimesed.

Vasakul elab perekond ääretult sümpaatseid inimesi: ema on heleblondi peaga prantsuse keele õpetaja, isa on tuules lendleva soenguga ja armastab käia pere pisikese Pekingi paleekoera Albertiga jalutamas ning perepoeg on samuti heleblondi peaga gümnasist, kusjuures väga viisakas, mis tema vanuses poistele ainult kasuks tuleb.

Paremal elab üks vene perekond. Nemad on natuke kahtlased, kuna kuni hilise ajani oli neil komme mind mitte teretada. Senikaua, kuni ma neid kõiki idioodi järjekindlusega valjul ja kõlaval häälel eesti keeles teretama hakkasin. Pereisa ütleb nüüd ise (täitsa ilma aktsendita) tere ja peretütar poetab kahh moka otsast midagi, kui ta kohe kuidagi muudmoodi must mööda ei pääse (välisuksel näiteks). Pereema aga on siiani suu peale kukkunud. Ma mõtlen teda koridori peal kohates ikka, et kas "tere" on eesti keeles lihtsalt nii väljakannatamatult keeruline sõna või olen mina nii väljakannatamatult ebameeldiv inimene...

Täpselt keset koridori elab "noor perekond". Noor naine, noor mees ja nende pisipisike beebi. Ma arvan, oleks tobe, kui ma jälle korrutaks, et mõlemad on hästi viisakad ja sõbralikud. Mis peamine - mul on selline karvane kahtlus, et neil on vist armastus. Mis on eriti tore ja vahva =) See tähendab, et meil on koridoris vähemalt üks õnnelik paar! =D

Otse minu vastas, üle koridori elab üks pisike tütarlaps oma ema, vanaema ja kassiga. Tüdruk on oma vanuse kohta liiga tark. Teab liiga palju ja kasutab kõnes enamasti täiskasvanud inimestele omast sõnavara ja väljendeid. Mistõttu oli mul algul temaga tutvudes mõningasi raskusi enda suhestamisega. Et kõnelen ma siis nüüd pisikese lapsega või hoopis oma vanusest aastaid ees oleva noore inimesega? Igatahes on temagi viisakas, mis mulle väga meeldib. Hästi kasvatatud lastega olen alati nõus vestlema, nõmedad marakratid saadaks heameelega kuu peale. Enamasti siiski mitte, kuna neilgi on eeskuju vaja.

Teisel korrusel elab veel üks vanem härrasmees, kes on juut. Väga sportlik ja soliidne. Igati meeldivate käitumismaneeridega, taas kord.

Mingil muul korrusel elab ka üks vahva vanapaar. Vanatädi läheb igal hommikul kella 11 paiku Rimi-sse süüa ostma, vahetevahel taban neid siis, kui nad vanaonuga koos kusagilt koju saabuvad. Sõbralikud, needless to say...

Siis on veel üks alati laia naeratusega heleda posipeaga naisterahvas. Mulle tundub, et ta naeratab ka üksi olles. Tema teretab alati ka põssat. Aga mitte nii nagu enamus inimesi, et "otsa nunnukene!", vaid lihtsalt, et "No tere, siga!". Ise naeratab nii, et peaks olema üdini kalk inimene, et mitte samuti naeratama hakata.

Kusagil kuuendal elab veel üks noor perekond. Meesterahvast näeb koridori peal kõige tihedamini. Too tundub olevat selline "tõsine eesti mees", kes naljalt ei naerata, aga teeb korralikult äri ja on muidu tubli. No aga. Viisakas on. Ja oma tõsiduse juures ikkagi sõbralik.

Viiendal elab üks inimene, kes kuulab öösiti liiga kõvasti Tanel Padarit.

Kusagil sealsamas elab üks poiss väikese taksikoeraga. Poisil on kindlasti ka vanemad, aga kuna koeraga käib õues poiss, siis ma ei ole suutnud vanemaid identifitseerida.

Nojahh. Ja et mitte ära unustada - seal kuuendal elab veel üks, kes vaatab liiga palju telekat ja on oma uue ilusa ratta unustusse jätnud =)

Kõrvalkoridorist tunneme me põssaga üht kiilakat hokimängijat, kes oma blondi neiu ja jässaka rotweileriga meiega sama aasa peal jalutamas käib.

Lisaks veel palju toredaid inimesi, keda kohtan maja ümbruses ja koridori peal harvemini kui teisi, aga kes ometi alati tervitavad ja põssa aegluubis liftironimise peale heatahtlikult vaatavad.

Kui minu koridor oleks tänav ja ma elaksin majas, siis võiks öelda, et meil on peris armas külakene.