Mulle tundub, et mõned inimesed lasevad end igast kõrvalistest asjadest liialt iisisti häirida. Näiteks rämpspostist. Kui mitu korda veel pean ma kuulma postkastide juurest kostuvat hala a la "Mida v.... nad siia jälle toppinud on? Ma ju PANIN kleepeka kasti peale, IKKA topivad igast prahti". Njahh. Vaadake, kulla kaaskodanikud, see on nii mõttetu asi, et ma ei saa aru, miks te üldse vaevute selle peale mõtlema, saati siis veel vihastuma või selliseid roppusi kirjakandja suunas saatma, nagu minu maja korter nr. 2 elanik paar nädalat tagasi. Kui te olete postkasti peale kleepeka pannud, eksole, ja vastavatesse instantsidesse ka palve esitanud, aga rämps ikka edasi saabub, siis pole ju teil enam midagi peale hakata. Kui te just uuelaadset kohtucase`i ei soovi avada või riigikokku kandideerida ja vastavasisulisi seadusemuudatusi läbi pushida.

Mida sa vigised seal postkasti juures? Sinust kahe sammu kaugusel asub sinna spetsiaalselt rämpsposti tarbeks paigutatud prügikast. Kasuta seda otstarbekalt! Ma ei saagi aru, MIS sind täpselt vaevab? Kui see, et liiga palju puid sureb, siis well... kui need puud sind niiväga muretsema panevad, siis do sth. about it. Ahelda ennast mõne rämsposti trükkiva trükikoja paberilõikumisliini külge, kutsu aakaa kohale ja protesteeri valjul häälel.

Ah et sind häirib hoopis asjaolu, et SINU postkasti täidetakse sulle ebavajalikuga ja SINA, vaeseke, oled sunnitud seda siis tühjendama. Jah, muidugi, ma mõistan sind täiesti - sul on ju NIIGI kiire.

Aga võibolla pelgad sa sisimas hoopis, et mõni neist T-Marketi, Hobby Halli, Odav Aken vms. pakkumistest sulle kogemata silma jääb ja sina, selgrootu inimeseloom, raiskad oma vaevaga teenitud raha. Understood, kõigil meil on omad foobiad. Aga sellepärast, et SINA oled kergesti mõjutatav, pole veel vaja postiljoni sõimata!

Kuu üllataja on romantiline komöödia pealkirjaga Hitch, millest sai juba esimeste sekundite järel minu lemmikfilm. Kes mind tunnevad, teavad hästi, et mulle ei istu eriti romantilised komöödiad.Lihtsalt tavaliselt on need kas
a) tobedad
b) nõmedad või
c) tobenõmedad.
Hitch aga polnud ühtegi neist hetkekski.

Kummalisel kombel võis seda juba ümbriskarbi järgi aimata - see lihtsalt kutsus vaatama, isegi arvestamata asjaolu, et keset esikaant ilutses täispikkuses Will Smith, aga ma pole just eriline Will Smithi fänn olnud. Siiani.

Mis ma ikka pikalt patran, kes veel näinud pole.....see on minu eelmise ja ka järgmise kuu soovitus teile. Ma arvan, et kõik naised peaksid seda vaatama. Ühtlasi arvan ma ka, et kõik mehed peaksid seda vaatama. Kui peakski mingil seletamatul põhjusel juhtuma, et sellest ei saa üks teie lemmikutest, siis mitu tundi järjest naeru lõkerdada saate vähemalt. Need naljad pole pahatahtlikud, need dialoogid pole imalad, need situatsioonid panevad teid filmi tegelastele südames täiega kaasa elama.

Nagu Tiina ütles: "No seda filmi ma vaatan kindlasti mitu korda enne, kui käest ära annan".

Super. Super. Super.

Hästi vahva nagu, et keegi hotellikülalistest on meie korruse lifti ukse ette kusnud. Kaks korrust allpool on keegi trepile piimasuppi oksendanud. Vähemalt 1,75 meetri kõrguselt näeb see välja nagu piimasupp, mina ei läind ka lähemalt inspekteerima, et misasi see siis ikkagi on.

Üleeile jooksis mulle tollesama trepi peal vastu paljas mees (jope oli tal siiski seljas, kuigi eest lahti), tossud näpus. Väga suure hooga tormas trepist üles, nagu põgeneks kellegi eest. Mind nähes ta vist ehmatas, sest komistas oma paljaste jalgadega trepiastme taha ja kukkus põlvili. Karjatas valust (seega ta vist ei saanud olla laksu all, kuigi silmad + liigutused + asjaolu, et ta oli külmale ilmale vaatamata suht õhukeselt riides, viitasid sellele) ja vajus sinnasamma istuli. Röökis valjul häälel: "Issand, kui .... tüdruk!" (punktiiriga asendatud sõna oli positiivse tähendusega, kuid kõlades sellise inimese suust natuke kaheldava väärtusega). Mina astusin edasi, sest turvameest meil hotellis enam pole ja omaenese äässi hoidmine on igaühe enda asi.

Paar nädalat tagasi kõndis mulle kontorisse sisse üks väga eriskummaliste silmadega mees (loe: joobes JA narkouimas), kes end viisakalt tutvustas kui hotellikülalist ning küsis, ega ma ei tahaks talle oma telefoni laenata. Kuna ta oli kampsunis ja sokkis, võib tõepoolest arvata, et tegemist oli hotellikülalisega, kuid oma telefoni talle laenata ei soovinud ma sellegipoolest. Onu sokkis hotellikülastaja pakkus, et tema annab mulle oma telefoninumbri. Ma kostsin talle vastuseks, et sänks, aga mul on telefonis juba niigi üleliia palju igast telefoninumbreid. Seejärel küsis sokkis hotellikülaline, kas ma talle oma akulaadijat saaksin siis laenata. Kuna tööpäev oli lõppenud ja ma olin oofissis üksi, koridoris polnud enam kedagi peale koristaja (aga tol momendil ma ei teadnud, et seal ÜLDSE kedagi viibib), onu silmad vilasid kuidagi kahtlaselt mööda meie printereid ja makke ringi ning mul oli niikuinii kaks akulaadijat, tegin Eesti Haigekassa raha kokkuhoidva otsuse ja laenasin sokkis onule oma akulaadijat. Leppisime kokku, et kui ta oma telefoni laetud saab, jätab laadija retseptsiooni. Muidugimõista seda seal järgmisel hommikul polnud. Ainuke asi, mida ma kogu selle loo juures kahetsen on see, et ma andsin talle lolli peaga kiirlaadija, mitte selle, mis viis tundi akut täis laeb. Kuladikulat, ma ütlen.

TÕNIS BITTMAN ON SAVISAARE SOHIPOEG!!

Palun, siin on teile tubli kamalutäis leimi!

Jälk-jälk-jälk-jälk-jälk oli seda "intervjuud" vaadata. Mul on öelda ainult üht: de-ma-goo-gi-a. Vaene Kiur pidi vahepeal peaaegu et nutma hakkama. Paratamatult meenus kuus-seitse aastat tagasi toimunud korteriskandaal, kuhu muude meeste kõrval oli segatud ka Elmar Sepp. Mina, kes ma jätan omale alati u. 20% kahtlemisruumi, mõtlesin toona, kas on ikka päris kindel, et Elmar Sepp on pätt. Mu vanaema kommenteeris seda aga nii, et: "Vaata, milline ta välja näeb! Nii kole inimene ei saagi häid mõtteid mõelda ega ausalt äri teha." Ebaõiglane, nagu see mõte alguses ka tundus, Bittmani jälgides veendusin selles ka ise.

Mitte just kõige meeldivama välimusega inimene võib oma välimuse omaenese sisemuse ja jutu abil muuta vägagi meeldivaks. Risti vastupidi on ka väga võimalik. Et imeilus inimene keerab siukse essu kokku, et tema näolapp seostub teistel automaatselt halbade märksõnadega.

Ja teate, kui ma sain teada, et too Bittman on Sepaga seotud... ma ei imestanud ka.


Ma tõsiselt pelgan, et mul ei tule täna magama minnes und. Et hirmuunenägu tuleb hoopis. Kole, kole, INETU mees. Vuihh, loll ka veel.
Ebaviisakas, ilma igasuguse respektita kaasvestleja suhtes. Rõvedalt üleoleva irvega. Paha hakkas.

Poleks iial uskunud, et ma midagi sellist ütlen...

Ja poleks iial uskunud, et miski suudab mind sellist jälestust ja põlgust tundma panna...

Trükin siia ümber Kaur Kenderi ütluse tänasest Eesti Ekspressi artiklist "Kas lapsed või karjäär?": ...Mis puutub aga sakslaste või eestlaste kestmisse... mina ei tea, kas ühe rahvuse ülim idee saab ikka olla raha eest sigimine ja tõutunnuste (milleks on näiteks keel) igavene edasikandmine. Selline eesmärk sobib lehmakarjale.

Kender on ropu suuga poiss küll, aga see-eest oskab asju nii hingematvalt ilusasti otse ja ausalt välja öelda.

Pigs are perfectly able to negotiate

"Tule nüüd õue," ütlen mina

"Brööh-brökogöökk," ütleb siga

"Näe, krõbusk!" ütlen mina ja viskan meelituseks koerakrõbina ukselävest nii umbes meetri kaugusele.

Siga tunnistab tuimalt krõbuskit ja vaatab seejärel pika pilguga mulle otsa.

"Nohh, Rafi, KRÕBUSK! Tule nüüd! Tule nüüd ÕUE! ÕUE nohh, tule nüüd!"

Siga tõstab ühe jala üle lävepaku, aga tõmbab selle siis kiiresti tagasi ja jääb endisesse kohta seisma nagu kipskuju.

"Rafi, kammoon! Ma saan aru, et libe on, aga me ei saa ju sellepärast õues käimata jätta. Tule nüüd, hops nohh, jah on jahh tuul ka, aga käime sipsniuhti ära ja siis lähme sooja tuppa tagasi. Õues on mõnna - värske õhk ja puha!" püüan mina oma lemmiklooma õueminemise kasulikkuses veenda.

Notsusel on ees täpselt selline ilme, mille alla, juhul, kui see oleks illustratsioon raamatus, oleks kirjutatud: "I just couldn`t care less."

"Tibu, ole nüüd kallis, tule lähme õue, ole tubli poiss, eksole? Kalla-kalla põssakene. Tibukene, lähme nüüd," üritan mina siga meelitada.

Siga, vana põrsas, teeb näo, nagu ta ei kuuleks ja nühib kärsaga vastu uksematti.

"Rafi, näe - teine krõbusk veel!" hüüan mina entusiastlikult ja viskan viimases lootuses eelmise krõbuski kõrvale teisegi.

Siga liigub välgukiirusel paigast, pistab krõbuskid pintslisse, liputab saba ja suundub rahulolevalt muruplatsi poole.

Ja nii igal hommikul ja õhtul ka. Vanasti leppis ta halva ilma korral õue minnes ühe krõbuskiga, aga nüüd, kus ta ükspäev nägi, et ma poekotist mitu suurt pakki koerakrõbinaid kappi tõstsin, ei liiguta ta ennast enam mingi ühe näruse krõbina pärast.

Varsti ma saadan ta töötajate enesekehtestamiskursustele loenguid andma.

Järgnev lugu on pühendatud tütarlapsele, kes astus reedel Prive-s minu kõrvale ja ütles siira rõõmuga näos, et "sul pole ühenduskohti üldse näha" (jah, ma tõesti arvasin, et ta vihjab mu IQ-le... et nagu pikad juhtmed ja nii edasi, aga nagu selgus, arvas ta hoopis, et mul on juuksepikendused).


Stupid girls, stupid girls, stupid girls...

Maybe if I act like that, that guy will call me back
Porno paparazzi girl, I don't wanna be a stupid girl

Go to Fred Segal, you'll find them there
Laughing loud so all the little people stare
Looking for a daddy to pay for the champagne (drop a name)
What happened to the dreams of a girl president
She's dancing in the video next to 50 Cent
They travel in packs of two or three
With their itsy bitsy doggies and their teeny-weeny tees

Where, oh where, have the smart people gone?
Oh where, oh where could they be?

Maybe if I act like that, that guy will call me back
Porno paparazzi girl, I don't wanna be a stupid girl
Maybe if I act like that, flipping my blonde hair back
Push up my bra like that, I don't wanna be a stupid girl

Disease's growing, it's epidemic
I'm scared that there ain't a cure
The world believes it and I'm going crazy
I cannot take any more
I'm so glad that I'll never fit in
That will never be me
Outcasts and girls with ambition
That's what I wanna see

Disasters all around
World despaired
Their only concern
Will they fuck up my hair?

Pink: Oh my god you guys, I totally had more than 300 calories today
That was so not sexy....no
Girl wz the toothbrush:[Vomits]
Pink: Oh, good one, can I borrow that? [Vomits] I WILL BE SKINNY!

Pretty will you fuck me girl, silly as a lucky girl
Pull my head and suck it girl, stupid girl!
Pretty would you fuck me girl, silly as a lucky girl
Pull my head and suck it girl, stupid girl!

Maybe if I act like that, that guy will call me back
Porno paparazzi girl, I dont wanna be a stupid girl
Maybe if I act like that, flipping my blonde hair back
Push up my bra like that, I don't wanna be a stupid girl



Selgitus: Fred Segal on Hollywoodi staaride (a peamiselt wannabe-de) põhiline juuskur-kosmeetik käima koht.
Lugu on by Pink (naine, kellel on alati midagi arukat öelda ja kelle diktsioon on super).
Ja minul ei ole juuksepikendused.

Lugu on kõige etem kuulata muidugi koos näitlikustava (ja mõnusalt humoorika) videoga, mida saab näiteks Yahoo-st.

Kummaline, kuidas lõhnad inimestele mõjuvad. Täna hommikul töö juures nii umbes kaks minutit pärast seda, kui ma olin oma laua taha maandunud, tuli minu kõrvale seisma üks isik. Möödus veel 20 sekundit ja mu esialgne võrdlemisi hea tuju oli korraga väga paha. Palju ei puudunud, et ma oleks kärkima ja paukuma hakanud. Inimene läks mu laua juurest minema ja mul hakkas kohe märgatavalt parem olla. Natu aja pärast läksin tema tuppa ja nagu naksti, tuju jälle halb. Milles siis asi? Kõigepealt sain aru, et mulle ei meeldi too parfüümipilv, mis tema ümber hõljus. Aga mu teisepoole "firmalõhn" ei meeldi mulle samuti absoluutselt, nii et milles siiski probleem? Pärisin lõpuks inimese käest tolle lõhna nime ja sain teada, et tegemist on ühe Calvin Kleini lõhnaga. Bingo nohh! Minu jaoks seostub see lõhn ühe väga konkreetse isikuga, kellega lävisin suhteliselt pikka aega ja kes on minu jaoks... nohh, ütleme viisakalt, et "ebameeldiv".

Kohe meenusid ka teised lõhnadega seotud mälestused ja tunded.

Kuidas ma sain teisepoole käest sünnipäevakaardi, mis juba ümbrikust välja võtmata lõhnas objektiivselt hästi, aga subjektiivselt ebameeldivalt. Ja kui ma nina kaardi sisse surusin, siis tundsin kohe ära, et ega see eriti midagi muud olla ei saa, kui teisepoole parfüüm, mida ta ise kõrgelt hindab (ja mida ta ka ilmselt arvab minule meeldivat). Igaks juhuks küsisin üle, et kle, kas sa spreisid mu õnnitluskaardi millegagi üle? Ütles, et oli väheke lõhna piserdand peale jahh. Sellepärast siis oligi mõnes kohas tint natu laiali...

Kuidas ühe teise tuntud firma lõhnaõli tester on mul juba viis aastat märkmiku vahel (see on selline kahepoolne tester, kust lõhn ära ei kao) ja millele vahetevahel peale sattudes ja seda nuusutades tekivad kohe a) turvatunne b) uhkus c) igatsus. Jah, see parfüüm oli ka ühe kalli inimese "firmalõhn". Need tunded tekivad more or less ka siis, kui mõni minu läheduses viibiv isik on seda lõhna kasutanud.

Kuidas ma aastaid tagasi Nuweibas olles ära armusin. Kõrbemaastikku ja ilma ja rannaelusse ja ühte kohalikku pruunisilmsesse. Ja kuidas ma sama reisi ajal Dahabisse sattudes ühes õlide poes (lõhnaõlide ikka - sealsed lõhnad ongi õlivormis) avastasin selle ühe ja ainsa lõhna, mis sobis mulle nagu rusikas silmaauku. See oli nagu raamatutes kirjeldatud teise inimese "äratundmine". Minu puhul siis lõhna äratundmine. Muidugi ma ostsin selle. Terve suure juraka purgitäie, millest (kuna ta on õli vormis eksole) jätkub tõenäoliselt minu elu lõpuni. Ja nüüd, iga kord, kui ma seda lõhna üks kuu aega ei kasuta vahepeal ja siis uuesti purgi avan, vallutavad (jah, vallutamine on täpselt see õige sõna) mind uuesti täpselt needsamad emotsioonid ja tunded, mis sellel reisil. Ükskõik, kus ma parasjagu viibin või millega ma tegelen. Kummaline on see, et ma ei tunne siis mitte ainult selle õli lõhna, vaid ka liiva, soolase vee, sellel reisil kasutatud päikesekaitsekreemi, päikese all küpsetatud kebabi, guaavamahla, shisha, rannamattide, kõrbe ja kaljude lõhna =) Kogu see kompott annab kokku nukra igatsuse segatuna rõõmsa rahuloluga. Ma tõesti ei oska seda etemini seletada. Ei aita ka see, kui teile purgi nina alla pistaksin, et nohh, nuusuta ja saa ise aru =) See lõhn liigutab mind. Sealt, kusiganes ma seda nuusutan otse Egiptusesse. Maagiline.

Kuulsin kunagi ühte tarkusetera. See kõlas umbes nii, et kui keegi, kes teile palju tähendab, sureb, ei nuta ega kurvasta te mitte kaas- või kahjutundest surnu vastu, vaid hoopis haletsusest enda vastu. Sa nutad, sest sa haletsed iseennast, sest sul on endast kahju, et sa oma kallist ilma jäid.

Ma pole selle tarkuseteraga siiani leppida suutnud. Liiga karm tõde minu jaoks ilmselt.

Kõigepealt ütleb ta sulle, et ta tahab, et sa oleksid tema laste ema.
Seejärel ütleb ta sulle, et tema jaoks oled sa kümme punkti kümnest.
Aga kui sina tõstad hädakisa, et sa ei taha veel tittede peale mõtelda, vaatab tema sulle suurte silmadega otsa ja ütleb, et "sellistel teemadel arutlemiseks peaksid kaks inimest teineteisesse armunud olema".
Mida kuradit nagu?

Üks tuttav ütles eile, et tema arvates ei tule kolmas maailmasõda mitte moslemite ja kristlaste, vaid naiste ja meeste vahel. Ma arvan, et tal on tuline õigus.

Bang-bang, he shot me down
Bang-bang, I hit the ground
Bang-bang, that awful sound
Bang-bang, my baby shot me down

Selle nädala mees nr. 1 - Denzel Washington

Selle nädala mees nr. 2 - Don Cheadle

No kui lihtsaks saab seda veel teha...?

You got a fast car
I want a ticket to anywhere
Maybe we make a deal
Maybe together we can get somewhere

Anyplace is better
Starting from zero got nothing to lose
Maybe we’ll make something
But me myself I got nothing to prove

You got a fast car
And I got a plan to get us out of here
I been working at the convenience store
Managed to save just a little bit of money
We won’t have to drive too far
Just ’cross the border and into the city
You and I can both get jobs
And finally see what it means to be living

You see my old man’s got a problem
He live with the bottle that’s the way it is
He says his body’s too old for working
I say his body’s too young to look like his
My mama went off and left him
She wanted more from life than he could give
I said somebody’s got to take care of him
So I quit school and that’s what I did

You got a fast car
But is it fast enough so we can fly away
We gotta make a decision
We leave tonight or live and die this way

So remember we were driving driving in your car
The speed so fast I felt like I was drunk
City lights lay out before us
And your arm felt nice wrapped ’round my shoulder
And I had a feeling that I belonged
And I had a feeling I could be someone, be someone, be someone

You got a fast car
And we go cruising to entertain ourselves
You still ain’t got a job
And I work in a market as a checkout girl
I know things will get better
You’ll find work and I’ll get promoted
We’ll move out of the shelter
Buy a big house and live in the suburbs

So remember we were driving driving in your car
The speed so fast I felt like I was drunk
City lights lay out before us
And your arm felt nice wrapped ’round my shoulder
And I had a feeling that I belonged
And I had a feeling I could be someone, be someone, be someone

You got a fast car
And I got a job that pays all our bills
You stay out drinking late at the bar
See more of your friends than you do of your kids
I’d always hoped for better
Thought maybe together you and me would find it
I got no plans I ain’t going nowhere
So take your fast car and keep on driving

So remember we were driving driving in your car
The speed so fast I felt like I was drunk
City lights lay out before us
And your arm felt nice wrapped ’round my shoulder
And I had a feeling that I belonged
And I had a feeling I could be someone, be someone, be someone

You got a fast car
But is it fast enough so you can fly away
You gotta make a decision
You leave tonight or live and die this way

Tracy Chapman - Fast Car

Kõik lood kahjuks ei ole alati õnneliku lõpuga. Sellest hoolimata ma unistan iga päev, kuidas tuleb keegi, kes kutsub mu road-tripile =) Auto on, natuke bensuraha on ka, kuidagi kusagil ikka hakkama saab... "Maybe together we can fly away..."

Võibolla ongi minusugusel koeral parem ilma peremeheta olla. Pool süda peos pidavat olema etem kui terve süda katusel...

Järgneb tavasivaatev meenutus poolteist nädal aega tagasi juhtunule, mis tõestab ilmekalt, et ma olen rassist.

Amsterdami lennujaamas boarding passi selle jaoks spetsiaalselt ettenähtud masinast läbi lastes jäi minu pilet kinni. Tädi lennujaamatädi kukkus kohe masina kallal sahmima, üritades piletit kõigepealt sabapidi masinast välja sikutada, mille ebaõnnestumise järel hakkas ta oma üliperfektse lennujaamateenindajatädi maniküüriga toda masinat lahti kakkuma. Oli piisavalt naljakas. Samas oli natuke nukker ka, sest lennuki peale tahtsid saada oma 200 inimest, lennuki väljumine oli juba niigi hilinenud ja mina olin järjekorras alles neljas. Tädi muudkui puhkis ja ohkis, sest ta oli selline pisikest kasvu, masin oli peaaegu sama suur kui tädi ja ei tahtnud minu piletit kuidagi kätte anda. Ilma piletikontsuta aga lennukisse ei lasta.

Pilet piletiks, aga minu selja taga seisis sabas üks mustanahaline onu, kes jälgis (nagu ka ülejäänud 195 inimest) tädi lennujaamatädi ponnistusi, muheles ja lausus mulle maheda bassihäälega: "I can see you bring good luck, eh?". Kuna onu mustanahaline nägi väga veetlev välja ning kandis shikki pikka musta mantlit ja võluvat naeratust, sattusin mina (kogenematu nagu ma olen inimsuhtluse osas, eksole, hööhh-höööhh) pabinasse, ühmasin midagi vastuseks ja punastasin hoolega. Külmas lennujaamas hakkas kuidagi väga palav järsku.

Tädi lennujaamatädi püüdlused minu piletikontsu osas kandsid lõpuks vilja ja saba sai taas liikuma hakata. Lennukisse sisenedes jäi toosama onu mustanahaline mu ees seisma ja hakkas oma kodinaid pagasiriiulile toppima. Tema nimelt lendas äriklassis. Seisin ja jälgisin tema tegutsemist, endal ilme nagu jõulukuuse ees seisval lapsel. Issand, kui ilus! Ja nii tugev ka veel =) Ilma igasuguse kõrvalise abita tõstis oma suure kohvri pea kohale ja paigutas kenasti ära. Uuu, ilus tugev neeger, märri miii! =)

Oma koha peale maabudes mõtisklesin tubli mitu minutit selle peale, kas ma oleksin sellise jõuluvanaootuse näoga seisnud seal eespool, kui onu mustanahalise asemel oleks mu ees seisma jäänud onu valgenahaline. Ma arvan, et mitte. Ütleme nii, et ma olen peaaegu et sada protsenti kindel, et ei. Rassist, tähendab. Kas jah?

Nõustub keegi minuga selles osas, et lennujaamad on ühed kõige romantilisemad paigad maailmas? Sõidad näiteks liikuva trepi peal mõnest nägusast meesterahvast mööda: tema naeratab, sina naeratad, tema naeratab veel rohkem, sina muigad ja pöörad näo ära, aga ainult selleks, et trepiastmete kohakuti jõudes silmad uuesti sinnapoole suunata ja tabada tema näol küsivat ilmet. Sina libistad pilgu häbelikult oma kinganinadele ja mõne sekundi pärast paneb miski sind selja taha vaatama ning otse loomulikult küünitab temagi, kael õieli... ja mõlemad mõtlevad, et "issand kui lahe, läheks teeks kuidagi tutvust", kuigi reeglina kumbki ei tee seda. Chances are, et sa näed seda inimest esimest ja viimast korda elus ja kuigi keemia toimib ka üheksa meetri kauguselt, ei võta kumbki midagi ette. Inimesed on vahetevahel ikka nii arad. Aga romantiline on see kõik sellegipoolest. Sada küünalt ja sületäied roose ei kaalu üles ühtegi minu eskalaatoriromantilist hetke =)

Ma soovin, et oleks üksainuski meessoost inimene, kellele ma võiksin usaldada oma meiliboksi passa ja olla stoo pratsjent kindel, et ta mingit käkki kokku ei keera. Praegu mulle küll ei meenu, et mul mõni selline meessoost tuttav oleks. Ja ma olen selle peale juba kaks ja pool minutit mõtelnud...

Fruit Rush. Te jätke see nimi omale meelde. FRUIT RUSH. Mangomaitseline. Tegemist on maailma parima joogiga, mida toodetakse Brasiilias, osta saab aga Schipoli lennujaamast. Kindlasti saab seda mujaltki osta, aga minu esmatutvus tolle taevaliku joogiga algas just sealt. Kui ma oleksin miljokas, siis minu "isiklikuks miljokakiiksuks" oleks raudselt iganädalane mahlatrip Amsterdami. Või Brasiiliasse ;)
Ma ei püüagi siin kirjeldada, KUI hea ja maitsev ja janukustutav see mahl on, seda peab ise proovima ja kogema. Paarike, kes lennujaamas minu kõrval pingil istus, kui ma purgi avasin ja esimesed sõõmud võtsin, naersid ja ütlesid, et see olevat välja näinud nagu mahlareklaam (elasin end vist mahla peal liiga agaralt välja...). Igatahes nüüd ma tean, millises suunas joosta järgmisel korral, kui mind Amsterdami lennujaamas lahti lastakse =)

Kui ma olin 16 saanud, lausus üks mu vanemapoolsem meessoost tuttav kuldsed sõnad: "Money makes the world go round. The sooner you understand it the better.". Kuna ma olen aeglase mõtlemisega, pole see "püha tõde" mulle siiani kohale jõudnud. Mina, vana tumba, arvan ikka veel, et armastus kõik asjad siin ilmas liikuma paneb.

Haige olen. Linnugripis. Sellepärast polegi kirjutanud. Kui keegi teada tahab, mis tunne on linnugrippi põdeda, astuge läbi!

Ma sain sellega hakkama - ma muutsin oma tähne. Hunt jättis halli värvi sinnapaika, nii–öelda. On too, kes seda nõudis, tulemusega rahul? Muidugi mitte. Esitab aga uusi nõudmisi. Lihtne elu.

Ohh, appi, minu püüdlusi ei hinnata piisavalt kõrgelt. Motivatsioonikriis. Nutt ja hala ja midagi veel. Vähemalt oskab ta ahjus häid vorstikesi küpsetada. Inimesi tuleb hinnata nende heade külgede järgi, right?

Eile käisime Cocoa Rooms'is, Manchesteris. See koht on supadupa parim!! Tegemist on restoran-baariga, mille ülemisel korrusel asuv restoraniosa on väga maitsekalt kujundatud. Selline üheaegselt klassikaliselt pidulik ja modernne. Riskides kõlada natu naiivsena, ütlen ka, et "hästi ilus". Baariosa, mis asub alumisel korrusel, on mõnusalt sopiline ja samuti superhea disaineritööga. Esimest korda elus tundsin end nii restos kui baaris täiesti kodus, aga samas jäi alles too thrill, mis tekib, kui kuhugi hästi fancy-sse kohta minna.
Ja mis on selle paiga juures parim? Mõlemad korrused on suitsuvabad. Meaning, et selles hoones lihtsalt ei tossutata ja kõik. Söömine ja tantsimine võib ka meie tänapäevases maailmas tervislik olla...
Muss saundis ka kuidagi teisiti, kui ei pidanud koguaeg valveseisangus püsima (et keegi oma neetud koniga sulle riietesse ei jookseks) või iga natukese aja tagant kohta vahetama (sest keegi idikas platseerus su kõrvallauda eesmärgiga kasutada sealset tuhatoosi). Suitsuvabas kohas on NIIIII palju parem pidutseda.


P.S. Ärge raisake oma raha Yorkshire'i pudingu peale - see pole teie raha väärt. Ja kui juhtub, et teile seda tasuta pakutakse, siis raputage pead - see roog pole teie aega ja maitsemeeli väärt. Iu. Rõve asi.

Minu suur armastus läheb välja Ruthile ja Richile eileõhtusest Birminghami klubist nimega Oh Velvet! (Otsetõlked on vahetevahel nii jaburad). Pole juba ammu nii häid ja ilusaid, aga samas tagasihoidlikke inimesi kohanud. Richard on suurepärane dj, aga ta ise ei tea seda. Või nohh, teab küll, aga ei usu. Pabistab nii tohutult, et tema kätte puldi taha viimiseks joogiklaasi anda pole eriti hea mõte. Ükskõik, kui mitu korda sa talle korrutad, et "sa oled hea miksija, sa oled hea miksija, sa oled väga hea miksija", ütleb ta nägu laia naeru täis, ent samas siiski närviliselt, et: "Oh, I do not know what I am gonna play next - he has played all the good records already.". Ja siis sa patsutad teda õlale, sest sa saad aru, et ta on alles noor ja roheline ja ei saa ilmselt isegi aru, milline miksimisegeenius ta on ja et see just ongi põhjus, MIKS teda sinna üritusele dj-ks on kutsutud.

Progressiivne muusika võib olla vägagi romantiline. Kes ei nõustu - annan paar lugu kuulamiseks.
Lausa lust on vaadata, kuidas dj teeb oma tööd niivõrd hästi, et kõik klubis olevad inimesed vanuses 16 - 46 tantsivad nagu pöörased.

Samas oli Birminghamis imelikke inimesi ka. Mõned lühikesed jämmedamapoolsed türklased, kes olid riietatud nagu hip-hop staarid MTV muusikavideotes ja püüdsid kõndides ennastunustavalt räpparite "lonkamist" järele aimata. Ma tavaliselt ei naera inimeste üle, aga see kord oli erand. Kuna minu ja nende vahel asus üks suurematest kõlaritest, siis lõkerdasin kõva häälega ja heameelega. Sest nad olid tõepoolest naljakad. Täiesti koomilised ja ei midagi muud. Seda, mida nad üritasid olla, sealt küll kusagilt ei paistnud.
Ja siis mingid kummalised meesterahvad, kes olid vääääga purjus ja kakerdasid mööda klubi ringi ning üritasid kõikide neidudega silmsidet saavutada. See oli natuke räme, sest silmsidet saavutades kukkusid nad kohe nilbitsema. Võäkkkk. Ühe asja õppisime me Ruthiga eile õhtul küll ära... no eye contact, no eye contact, no eye contact...

Õnneks pole ühtegi ebameeldivat olukorda, mida hea mussiga etemaks ei saaks muuta ja nii jääb eilne õhtu minu mällu kui üks rõõmsamaid.


..........................


Ma oleksin peaaegu Davidi unustanud. Davidi, kelle filosoofilised mõttekäigud sisaldasid selliseid väljaütlemisi nagu näiteks: "Girls are NOT drinking too much. Girls are just catching up with men. So let them. " või siis "You cannot go through life, desperately trying to watch your every word in order not to hurt other people as people choose themselves what they are offended by.". Big thanx sulle kaa, David =)

Kujutate te omale ette sellist asja, et lennujaamas ei muuda n'rimiskummi? Mina enne Amsterdami lennuv'ljal n'tsuh'tta j''mist ei kujutanud. Ohkutousmise ajal tuleb ju n'tsu n'rida agaralt, et korvad lukku ei l'heks. Aga siin pidavat mingi selline poliitika olema, et kuna lennujaamale pole vaja porandate kulge kleepuvat ollust, siis n'tsu ei muuda. Minul tekkis sellise kilplaseloogika peale igatahes kohe kange tahtmine maha sulitada... ;)

Seekord, peab m'rkima, on v'hemalt oli KLM ohkutousmise ja maandumise ajaks hea muusikavalikuga maha saanud. Ma ei tea, kellele ma selle eest t'nu volgu olen, aga eelmise korra jubedate klassikatootluste asemel m'ngis t'na inimestele rahustuseks The Beach^i soundtrack. V'ga kumme punkti selle eest minu poolt (kui te nuud aru saite, mida ma sellega oelda tahtsin, sest tapitahti siin lennujaamas samuti ei leidu...).

Pärast seda, kui ma nädala alguses ühel hommikul üles ärgates veendusin, et ei taha enam näha unenägusid sellest, kuidas mu sõbrad kõik järjestikku mingites õnnetustes hukka saavad, võttis mu kere kasutusele suurepärase enesekaitsemehhanismi. Olukord on paari päevaga kujunenud selliseks, et und ei ole enam absoluutselt. Pole und - pole paha unenägu - pole probleemi. Lihtne ja loogiline. Kummaline on see, et kui ma tavaliselt vajan normaalseks funktsioneerimiseks 8 tundi und ja enam-vähem olemiseks 5 tundi, siis viimastel päevadel olen maganud iga öö vaid mõned üksikud tunnid. Kuigi ma end märkimisväärselt väsinumana tundnud ei ole, sain aru, et selline unerütm pole normaalne ning otsustasin midagi ette võtta. Unehäireid võib põhjustada misasi? Õige - stress. Järelikult - tuleb likvideerida stressi põhjustajad.
Mõeldud - tehtud. Täna hommikul kell pool neli jätsin mehe maha. Mees seda veel ei tea, aga pole hullu midagi.
Kell kolmveerand neli tundsin ennast juba veidi uimasena ja nelja ajal kobisin voodisse teki alla ning tudisin rõõmsalt kuni äratuskellani. Ärgates oli selline tunne, nagu oleks telliskivi pea pealt eemaldatud. Kuidagi harjumatult kerge ja lõbus on olla.
Nüüd võib vist isegi nõudepesu taustaks John Frusciantet kuulata ilma, et masendus pääle tuleks =D

Ma ei tea, kas dj-del on mingi mitteametlik tööjuhis või eetikakoodeks nagu pr-inimestel, aga minu arvates näitab see dj ebaprofessionaalsust, kui ta mängib terve õhtu peamiselt nelja-viite esitajat. Kui ma teise klubis oldud tunni alguseks kuulen juba kolmandat korda Madonnat, siis on midagi ikka väga valesti. Vbla ta unustas oma plaadid koju - meie ei tea ju. Väga kummaline oli igatahes. Ja eriti mõttetu oli veel see, et ta mängis isegi mitte erinevaid lugusid samadelt esitajatelt, vaid ühte ja sedasama lugu ning isegi mitte erinevaid mikse. Ja sõbranna pidi neli korda käima soovilugu palumas. Iga kord ütles too dj, et "jah, saab muidugi" ja pärast et "ups, ma unustasin ära". Ma isiklikult ei käi kunagi dj-delt soovilugusid lunimas, aga leian, et kui midagi on lubatud, siis oleks kena seda ka täita. Keegi ei keela tal ju öelda, et "sorri, aga täna mängitakse siin klubis AINULT Madonnat ja Michael Jacksonit". Ei mängita, siis ei mängita, no harm done. Aga armsale blondiinile nimodi Sean Pauli lubada ja siis lasta tal kolm tundi oodata (ja see, mis siis tuli, oli ka mingi hale närune miks) on küll kuidagi südametu.

Täna tahan midagi jagada kõikidega, kes kasutavad dushigeele, seepe, shampoone, pesupulbreid või pesuloputusvahendeid, patareisid, habemeajamisvahtu, hügieenisidemeid, pesukaitsmeid, mähkmeid, lõhnaõlisid või iluvahendite alla kuuluvaid kosmeetikatooteid. Kõiki igapäevaselt kasutatavaid tooteid, ühesõnaga. Alljärgnev pole täies mahus minu kirjutatud, vaid suuremas osas research ja kopipeist.


Paljud kosmeetikaettevõtted kasutavad toodete ohutuse testimiseks loomkatseid. Enne, kui uued tooted kaupluseletile jõuavad, läbivad need pika testimise protsessi, mille käigus kannatavad ja surevad miljonid katsetes sandistatud, põletatud ja mürgitatud loomad. Kaks enamkasutatavat testi on Draize test ja LD-50 test. Esimese testi käigus tilgutatakse silma ärrituvuse testimiseks kemikaali lahust teadvusel olevatele loomadele , naha ärrituvuse testimisel pannakse testitavat ainet looma raseeritud ja marrastatud nahale. Loomad kannatavad kemikaali söövitamisest põhjustatud piina nahal või silmades katseperioodi jooksul, mis kestab tavaliselt mitu päeva. LD-50 testi käigus sunnitakse rotte, hiiri, merisigu, koeri, kasse, jäneseid ja teisi loomi alla neelama või sisse hingama suuri koguseid toksilisi testaineid. Katseperioodi vältel kogeb loom teravat ängi, valu, krampe, kõhulahtisust, mädavoolu ning veritsemist silmadest ja suust.
Loomkatseid tehakse tihti ebaolulisel eesmärgil ning need ei aita muuta tooteid inimestele ohutumaks. Lisaks sellele aitavad alternatiivsed katsed, milles ei kasutata loomi, ennustada inimorganismi reaktsioone mingile ainele paremini kui loomkatsed.

Järgnev nimekiri võib teid ehmatada, sest selles on mitmeid kaubamärke, mida me kõik igapäevaselt kasutame. Minul oli pärast selle nimekirja lugemist küll tahtmine pool oma vannitoast segi peksta.

Oma tooteid testivad loomade peal:

• Procter & Gamble (kaubamärgid Fairy liquid, Ace, Alldays, Always, Ariel, Camay, Max Factor, Hugo Boss, Tide, Pantene, Head&Shoulders, Lenor, Pampers, Pantene Pro-V, Pringles, Tampax, Wash`n`Go);

• L`Oreal (Garnier, Giorgio Armani, Lancome, Maybelline, Ralph Lauren Fragnances);

• Reckitt Beckinser (Old English, Woolite, Veet);

• 3M (Post-IT, Scotch);

• Gillette Company (Braun, Duracell, Oral-B);

• Colgate-Palmolive Co. (Ajax, Mennen Speed Stick, Palmolive);

• Coty (JOOP!, Adidas, Davidoff);

• Unilever (Axe, Calvin Klein, Lever Bros);

• Johnson & Johnson (Clean&Clear).

Kõige ägedam ongi teada saada, et firma Johnson & Johnson teostab loomkatseid ning seejärel meenutada televisioonist tuntud reklaami, mille taustaks nurrub naishääl: "Hea beebile - hea mulle". Fuika.

Täpsemalt on loomteste kirjeldatud:
http://www.stopanimaltests.com/AnimalsinLabs.asp



Nendele, keda tühipaljas jutt ei veena, lisan siia ka video. Kuna ma ei leidnud enam seda videot, mis näitab, kuidas kutsade ja jänkukeste peal make-up-i koostisosi katsetatakse, lisan siia näite sellest, kuidas pärdikute peal ravimkatseid läbi viiakse. Aga kui te arvate, et kosmeetikatööstuses kõik see kuidagi teistmoodi toimub, siis eksite big time. Video koertest ja jänestest oli ikka jõhker.

http://www.petatv.com/tvpopup/Prefs.asp?video=covance_main

"Ask the experimenters why they experiment on animals, and the answer is: "Because the animals are like us." Ask the experimenters why it is morally OK to experiment on animals, and the answer is: "Because the animals are not like us." Animal experimentation rests on a logical contradiction."

-Professor Charles R. Magel

Midagi silmade avamiseks saatest "60 minutes": http://ninemsn.video.msn.com/v/en-au/v.htm?f=39&g=f3a5c252-e0a8-470b-b56e-8a0bede84638&p=aunews_au60minutes&t=s29

Esimene video pärast reklaami on see, mida ma silmas pean. Egiptuse tapamajadest. Kes on väga nõrganärviline - ei soovita. Võite hoopis teist videot vaadata - see on intervjuu minu lemmiknäitlejanna Reese Witherspoone`iga.

MSN-i soovitan vaatamise ajaks kinni panna, muidu võib hakkima hakata.

Järgneb vigin teemal "ma ei saa aru, kust võtavad asutused õiguse määrata lõunapaus mingile kindlale kellaajale". Harja võtab punaseks. Mismõttes on lõunapausile võimalik siirduda ainult kell 12-13.30? Minul on tavaliselt juba kell pool 11 kõht tühi ja koriseb, aga söökla avatakse meie hoones kahjuks alles kell 11. Selleks ajaks olen ma reeglina juba suhtkoht kontaktivõimetu. Kuidagiviisi toimetan ma end igatahes sel kellaajal sööklasse. Kui keegi julgeks mulle siis öelda, et "tüüp, su lõunapaus algab alles kell 12", siis ma ilmselt hammustaksin seda inimest. Ellujäämisinstinkt, nohh.
Sellest, et mõnes asutuses on söömisele ka ajalimiit kehtestatud, ma üldse ei räägigi. Kallid ülemused-juhatajad-direktorid! Inimestel peab olema aega a) rahulikult süüa, b) aega oma uni täis magada ning c) aega oma pere ja sõpradega normaalselt suhtlemiseks. Kui inimene ei ole korralikult söönud või puhanud või pole õnnelik (okei, meie kliimat arvestades ütleme: pole normaalses, talutavas meeleolus), siis kannatavad selle all tema töötulemused misläbi saabub vähem raha KELLE kukrusse? ;) Ja-jaa, õige-õige :P

Mina küll ei imesta, miks igasugu uuringute kohaselt lõuna-Eurooplased kauem elavad ja eluga ka enam rahul on kui meie, kellel on toidumälumise kiirus ka töölepingusse sisse kirjutatud.

Magamise ja perega suhtlemise lühiajalisest piiramisest seoses tööl esinevate pingeliste olukordadega suudan ma end veel aru saama panna, aga söömise koha pealt tasuks küll minu kõrvadest selliste lausetega nagu "su pool tundi lõunapausi on läbi" eemale hoida. Söön millal tahan, mida tahan ja kuidas tahan. Ja katsuge te mind takistada. Õrrr.

Hommik. Terevisioon. Marko Reikop & Anu Välba on mulle, nagu ka paljudele teistele kaasmaalastele, justnagu teine perekond. Muusikapausi ajal lasti Phil Collinsit, mida ma liigitan kvaliteetmuusika sahtlisse, nii et tänu sellele suutsin peaaegu unustada asjaolu, et hommikusöögiks oli täna külmkapi suhtelise tühjuse tõttu spinatipasta. A siis, natukese aja pärast, kui ma, nina telekas, taldriku päält veel viimseid spagetiriismeid kraapisin, ilmus ekraanile muusika taktis suud maigutav Anne Veski ning olukorra tõsidus (spinatipasta ja värk) tuli bumerangina minu suunas tagasi. Muss, millega päeva alustada, loeb ikka kõvasti.

Ja nüüd küsimus neile, kes laulmisega ja televisiooni tegemisega minust rohkem kokku puutunud: kas on ka mingi real reason selleks, et inimene ise absoluutselt häält ei püüa teha laulmise ajal, vaid lihtsalt huuli liigutades "vahelejäämisega" riskib? See on juba maiteamitmes kord, kui ma sellist asjaolu Terevisooni puhul olen täheldanud ja ausaltöeldes ei muutu immuunseks sellise asja peale. Iga korraga hakkab aina rohkem häbi.

Tavaliselt olen ma meesterahvast vaimselt niipalju tugevam, et sõidan temast üle kui teerulliga. Aga teerulliga ülesõidetud meest ma pärast ise enam ei taha. Süümekad tekivad, nohh. Paha-paha-halb-paha. Mul hakkab neist hale ja kahju, aga kahjutunne pole tugeva suhte alustalaks.

Ütelust "mees peab ikka mees olema" tõlgendaksin mina nii, et meesterahvas võiks omale otsida takoise naisterahva, kes temast vaimselt munapudru ei teeks.

Samas ei tohiks see vahe ka teisipidi väga suureks kasvada, sest kui mees täiega pähe istub, on ka jällegi paha-paha-halb-paha.

Kõik peaks olema tasakaalus. Et keegi kellegi soengut sassi ei ajaks =P

Ma olen hullumas, sest ma ei leia seda. Ma ei leia oma plaatide pealt seda ühte lugu, mis mul juba tund aega peas kummitab. Ei ole 100% kindel, et see mul plaadi peal on, aga harilikult, kui ma mõne loo käike nii hästi mäletan, et olen võimeline terve loo peas maha mängima, tähendab see seda, et mul on see kusagil plaadi peal olemas. Aga KUS? Ma otsin ja ma otsin ja ma otsin ja ma ei leia. Ma pean selle loo leidma, sest ilma läbi kõlarite kuulamiseta võib see mul peas vabalt homse õhtuni leierdada. Ma tahan seda lugu leida, sest see on ülihea lugu. Selline väikese kitarriga trip-hop. Nagu õunamahl väikese piimaga. Eriti hea ühesõnaga.

Jumal, kui sust üldse midagi kasu on, siis saada mulle praegu see lugu. Msn-iga soovitavalt.

Tänase seisuga ei ole mul juba pool aastat ema. Ja seda mitte tema jäädava lahkumise tõttu siitilmast, vaid hoopis tema kangekaelsuse, rumaluse, piiratuse ja kitsarinnalisuse pärast. Kas ilma emata on raske elada? Julgen oma udusulis kogemuse põhjal väita, et sugugi mitte...juhul, kui sul on keegi, kes täidab ema rolli. Kuna aga inimene, kes seda vahepeal suht-koht edukalt täitis, on viimasel ajal veidraks ja tüütuks muutunud, kuulutan siinkohal välja konkursi mulle uue ema leidmiseks.

Konkursi tingimused

• Kandidaadiks võib seada nii iseennast kui ka kedagi teist.
• Esitada ei või:

a) silmaklappidega hobuseid

b) enesekeskseid egoiste

c) rongaemasid.

• Konkurss lõpeb siis, kui Carry omale ema on leidnud.

Kui uskuda seda, mida ma une kohta kirjandusest uurinud ja sõprade-tuttavate käest/raadio-televiisori seest kuulnud olen, ei näe väsinud inimene unenägusid. Sõnastagem ümber: üleväsimus võib olla põhjuseks sellele, et sina, kulla inimene, ei näe und, vaid lähed õhtul magama, ärkad hommikul üles ja vahepeal justnagu polekski midagi toimunud.

Minu puhul tundus see teooria paika pidavat. Kuni viimase ajani, mil uni hakkas olema kuidagi häiritud ja hoopistükkis teistmoodi kui varem. Kuidas saab olla nii, et näiteks eile õhtul (loe öösel kell pool neli) kukkusin rampväsinuna voodisse, aga unenäos arutlesin pikalt-laialt endamisi, et ehk peaks ikka Diili pealt tavalise EMT paketi peale tagasi minema - tuleb lõppkokkuvõttes odavam ja et miks ma, loll, sellest juba ammu ise aru ei saanud?

Miks on nii, et kui ma olen nädal aega järjest igal ööl mingid haledad 5 tundi maganud (minu normaalne on 8 ja ma näitan hambaid igaühele, kes katsuvad öelda, et alla 8 tunni ööpäevas magada on kasvavale organismile normaalne), näen ma unes mingeid ringisebivaid moslemeid ja pean ärgates nentime, et "nii, sõjakoolituse olen ma nüüd ka läbi teinud"?

Ma ei saa aru ja ma ei tea. "Ma" peab minema raamatukokku ja abi otsima.

Ja täna õhtul sai heegeldamise kõrvalt ühe silmaga presidendi vastuvõttu vaadatud. Nohh jahh. Mõni eestimaine pole ikka veel aru saanud, et kitliga ballile ei tulda. Mõnel ikka pole maitset ollagi. Ise on suured ja tähtsad prouad, aga pressivad endid sellistesse tualettidesse, et... Vaat et kõige kenam nägi välja hoopis too daam, kes nimede ettelugeja selja taga seisis. Kes iganes ta siis ka polnud.

Chalice oli positiivne üllatus. Üllatus jätkus positiivselt Riho Sibulaga. Põõsa tagant vargsi väljaõõtsuva põdra peale ma ehmatasin natuke, aga no anname andeks. Jänkukesi ei kommenteeri.

Kommenteeriks hoopis presidendipaari. Mul hakkas neist mitte natuke kahju, vaid kohe päris palju kahju. Ei tea, kas keegi teine peale minu ka tähele pani, kui tõsiste nägudega nad balli tantsuvooru avasid? Ja kui väsinud ilmetega olid nad intervjuu ajal... Ja kuidas herr presidendil kõne ettelugemine vahepeal kohe kuidagi edeneda ei tahtnud... Lihtsalt kahju, nohh, muud midagi.

Eile õhtul vaatasin naiste iluuisutamise vabakava. Huvitav, kas neil endil ka natu imelik on seal jää peal ringi tiirutada nappides kleidikestes, mille all on üksnes trikoo? Vaadata on küll vahepeal veider. Esiteks on seal ju KÜLM! Teiseks on see ainult ja ainult kaameramehe suvas kinni, kas ta näitab tädi iluuisutaja katmata hargivahet või mitte.
Iluuisutamine ei ole seega alati ilus vaadata. Jubedatest esinemiskostüümidest (mõne üksiku erandiga) ma ei hakka üldse rääkimagi. Kuulata pole ka iluuisutamist ilus. Kohati oli ikka suisa talumatult kole muusikavalik. Klassika klassikaks, aga no pliis. Summa koosneb ikkagi liidetavatest ning taustamuusika ja outfit panustavad lõppude lõpuks ka tulemusse, öeldagu kohtunike professionaalsuse kohta mis tahes.

Olete te kunagi avastanud, et see uus hittlugu, mida kõik raadiojaamad parasjagu pasundavad, on toosama viisijupike, mida te kunagi keska ajal koolist koju kõndides omaette ümisesite? I mean - ma teadsin alati, et see on üpris lahe käik (muidu ma poleks ju omaette ümisenud), aga et kaks inimest, kes iialgi kohtunud pole, TÄPSELT samasuguse loo peale tulevad, on küll hämmastav. Mis paneb mind mõtlema, et ehk ongi need kaks inimest väga sarnased ja sobiksid hästi kokku (juhul, kui nad on vastassoost).

Lugu looks, aga ehk peakski omale teistpoolt otsima muusikamaitse järgi? Ses suhtes, et tavaliselt juhtuvad kokku (jääma) ikka need paarikesed, kellel on muule ühisele lisaks ka sarnane muusikamaitse. Kuigi tavaliselt seda kriteeriumiks ei loeta (mõelgem ajalehe tutvumiskuulutuste ja sõbrannadele-sõpradele usaldatavate juttude peale).
Hoolimata asjaolust, et enda kõrvale partnerit valides muusikamaitse järgi valikut ei tehta, ei tehta juba suhtes olles selles osas ka mööndusi. Sest sa võid ju öelda, et okitoki, ma siis kuulan seda rajurokki/Vivaldit/Vengaboys`i, kuna see inimene meeldib mulle väga ja ehk muutub see muusikastiil minugi jaoks pikapeale seeditavaks. Aga reeglina ei muutu. Hakkab hoopis närvidele käima. Ja inimene koos muusikaga. Reeglina.

Mäletan, et keskkooli ajal jutustas inglise keele õpetaja meile ühest samuti meie kooli lõpetanud paarist, kus mõlemal osapoolel olevat olnud kardinaalselt erinev muusikamaitse. Pikkade vaidluste tulemusena jõuti pooli rahuldavale kompromissile: esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kuulatakse temakese lemmikmussi ning teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti jällegi tema lemmikmussi. "Milline tore viis muuta mõned kindlad päevad nädalas enda jaoks vastumeelseks," mõtlesin mina seda kuuldes endamisi.
Õpetaja edasisest jutust saime teada, et pühapäevad pidavat selles perekonnas olema muusikavabad. Hea seegi - vaikust peab ka vahetevahel kuulama, muidu ei pääse enda mõtted löögile.
Loo lõpetuseks ütles õpetaja meile aga et : "Nüüd on neil üldse pisike beebi ja muusikat enam ei kuulata.".
Vot siis.

Niipalju sellest, kui inimesed on sunnitud mingit muusikastiili kuulama/mitte kuulama. Aga mis juhtub siis, kui kaks totaalselt erineva muusikamaitsega inimest vabatahtlikult nädalaks ajaks kogu omal majas leiduva muusika ära vahetavad? Mitte midagi erilist, v.a. see, et nad mõlemad saavad jupivõrra kogemust juurde ning muutuvad ehk veelgi tolerantsetemaks.
Meie Rexiga tegime kunagi 9-ndas klassis nii. Rex oli punkar ning kuulas J.M.K.E.-d, Tõnu Trubetsky`t, jms. Mina olin erkoranžhi ja -rohelist kandev pisike reiviplika, kes kuulas Scooterit, Caaterit, 999-t, jms. Kui ma seda suurt kilekotitäit kassette Rexile üle andsin, kartsin ausaltöeldes ta pärast natuke, kuna tal oli minu lemmikbändide kohta alati ütlemist. Mitte, et ma oleks peljanud, et ta läheb neid kuulates marru ja taob mu kassetid vastu seina puruks, aga et ta toob need tagasi ja on edaspidi veelgi iroonilisem, kui jutt käib minu muusikast.
Kartused osutusid aga asjatuks. Kui kassetid oma endiste omanike juurde tagasitee olid leidnud, pigistas Rex hammaste vahelt, et "mõni üksik lugu oli päris näritav". Mis oli hea tulemus, sest Rex ei ütelnud kunagi midagi lihtsalt sellepärast, et kellelegi meeldida. Mina aga olin nii mõnedki J.M.K.E lood omale kassettide pääle ümber lindistanud ja vahetevahel isegi kuulasin neid heameelega.
Projektijuhtimise loengus õpetati meile, et iga projekti edukust tuleb hinnata selle järgi, milline on selle esialgne oodatav tulemus. Ma arvan - ma ei eksi, kui nimetan "Rexi ja Carry muusikavahetusnädalat" üheks väga õnnestunud projektiks.

Kuna peatselt saabuva vabariigi aastapäeva puhul tööjuures täna suurt midagi peale veini kulistamise ja salatipugimise ei tehta, otsustasin mina, agar ja virk nagu ma olen, vahepeal vargsi teise tuppa põigata ja oma e-maili tshekata. Birminghami Galaxy FM VIP Club oli mulle saatnud mingi testi teemal Meeleheitel koduperenaised. 7 minuti pärast teadsin juba, et olen Gabrielle. Ei ole nõus. Minu päev ei koosne joogatamisest ja ilusate rõivaste mööda maja edasi-tagasi kandmisest. Minu päev koosneb üldjoontes hoopis vanale koerale uute trikkide õpetamisest (loe: üritan püüdlikult üht 38-aastast paadunud vanapoissi ümber kasvatada).
Ja vabal ajal lahendan selliseid teste, millest just juttu oli. Kui teiegi soovite end harida, siis aadress on:
http://abc.go.com/primetime/desperate/quiz/index.html


Purjakil pääga ülekandeid teha pole eriti soovitav - Maksu- ja Tolliameti asemel kipun ma koguaeg raha Maksu- ja Tooliametile kandma. Jahh, niimoodi ma oma töökohustustesse suhtungi =D
Elagu Eesti Vabariik!

Filmis Fight Club on selline koht, kus kirjeldatakse klubi õitsengut, siis aga ilmub ekraanile naispeategelase nägu ja jutustaja hääl ütleb:"...and she ruined e v e r y t h i n g". Järjest enam hakkab tunduma, et mul on meestega samamoodi. Et niipea, kui ma olen oma asjadega kuhugi jõudmas või mingist olulisest verstapostist möödumas, ilmub areenile mõni meessoost peategelane ja käkkab kõik ära. Vahetevahel on neid osatäitjaid isegi kaks.

Näiteks läbisin ma kaks aastat tagasi vestlusvoore pääsemaks AIESEC`i kaudu Nigeeriasse kooliõpetajaks. Samal ajal leidsin sealtsamast (AIESEC`ist siis, mitte Nigeeriast) ühe vastassoost inimese, kelle maailmavaated, tõekspidamised, uskumused ja nii edasi ja nii tagasi kattusid minu omadega 100%-liselt ning kes tundus lihtsalt liiga hea, et olla tõsi.

Alguses ma muidugi ei lasknud end häirida mõttest, et juhul, kui ma peaksin Nigeeriasse pääsema, jääb tema ju siia, Eestisse. See mõte polnud veel eriti häiriv ka siis, kui mulle tuli kõne: "Teie kandidatuur osutus sobilikuks, nüüd peate veel koolitusel osalema ja siis on minek". Võidurõõm, uhkus enda üle ja rõõm sellest, et saan maailma aidata, olid liiga suured. Missioonitunnetus, jne.

Kõik oli suhteliselt korras ja minu plaan Nigeeriasse minna kindel ka veel tol momendil, kui lavale astus üks minu endine boyfriend, kes kukkus nagu kahur mind pommitama igasuguste erinevate internetist prinditud materjalidega selle kohta, kui hirmus ja jube on elu Aafrikas (ja seda eriti veel valge naise jaoks). Inimese naha alla mune munevad putukad ja valge inimese "kolm kohustuslikku malaariahoogu" ei heidutanud mind.

Siis aga sain külge mingi täiesti eriskummalise viiruse, mida ma nimetaksin "üldfüüsiliseks", sest tundus, et enamus organeid minu kehas jupsis. Ma parem ei kirjelda seda. Mõtlesin põrandal kõveras ühelt küljelt teisele vingerdades, et kui malaaria peaks osutuma pooltki nii hulluks, siis pole minust küll kellegi õpetajat ja ma vean neid inimesi alt, kes minu peale loodavad.

Veidi pärast toda haigushoogu sain uue viiruse. Seda nimetatakse armumiseks ja ma parem ei kirjelda seda. Oli mõneti meeldivam, kui põrandal kõveras ühelt küljelt teisele vingerdamine ja mõneti nukram. Nurkam seetõttu, et ma hakkasingi mõtlema, et oh paganas, mina leian oma elu armastuse ja põrutan kohe kuhugi Aafrikasse minema, seega ei annagi suurele õnnele võimalust.
Samal ajal torkis eksboyfriend mind vist küll iga jumala päev oma juttudega musta mandri süngetest saladustest. Ja tervis polnud ka kiita. Ja ma ei tahtnud inimestele pettumust valmistada. Nii et ühel hetkel helistasin tollele AIESEC`i tüübile ja palusin tal minu ankeet kuhugi sahtlipõhja ära peita ning mind nimekirjast maha kriipsutada.

Eksboyfriend hõõrus rahulolevalt käsi, armumiseobjekt oli mõnevõrra üllatunud, et ma oma grandioossest plaanist, mille jaoks ma tema arvates justkui loodud olin, nii kergesti lahti ütlesin. Aga mina, vana tohman, olin veendunud, et nii ma selle õnne just leiangi.

Keskeltläbi poolteist kuud oli kõik enam-vähem, siis ühe jalka Euroopa meistrivõistluste etapi ajal muutus kõik. Mu kallis armastatu saabus minu poole, et koos matshi vaadata. Reklaamipausi ajal koukis ta kusagilt seljakoti sügavustest välja ümbriku, mille tagaküljel ilutses tsehhikeelne kiri. Vähemalt nii ta mulle väitis. Ümbriku sisu ehk kaks A4 andis ta minu kätte lugemiseks. Samal ajal, kui mina proovisin tulutult aru saada, mis sinna lehele on kirjutet, seletas ta innustunud häälel, et oli mõned kuud tagasi kandideerinud suveülikooli, mis toimuks ühes kesk-Euroopa riigis. Minule polnud ta sellest rääkinud, sest arvas, et ei pääse sinna niikuinii. Aga kuna ta konkursi edukalt läbis ja veel mingid stipendiumid ka taha sai, läheb ta kindlasti, sest see on siiski harukordne võimalus ja talle meeldib reisida ja uute kultuuridega tutvuda, yada-yada-yada...

Istusin seal diivaninurga peal, paberilehed pihus ja sain esimest korda elus aru väljendi "puuga pähe saanud" tähendusest. Läheb ära? Terveks suveks? Selleks suveks, mille me pidime koos veetma? Aga mina? Mina ei olegi oluline? Miks sa siis midagi ei ütelnud, kui ma sinu pärast endale tähtsast asjast loobusin? See siin minu käes on mingi närune Tshehhi suveülikool ja sa saaksid absoluutselt igasse suveülikooli, kuhu sa ever kandideeriksid + see polnud su jaoks isegi mitte nii tähtis. Aga minu jaoks oli Aafrika ...unistus...

Istusin ja tundsin end lõhestatuna kahest väga erinevast emotsioonist. Üks osa minust tahtis püsti karata, need neetud paberid pisipisikesteks tükikesteks rebida ja tema peale kõva ja koleda häälega karjuda. Teine pool minust istus edasi, ent ajas vahepeal kössi vajunud selja sirgu, naeratas ja lausus: "Kui tore. Kas sa tshehhi keelt juba oskad?". Otse loomulikult ta oskas - ta oli seda juba varakult õppima asunud, et kohale jõudes mitte häbisse jääda. Minu Geenius. Kuidas oleksingi ma saanud ta peale vihane olla, kui mulle vaatas vastu kaks suurt säravat silma, mis nii väga ihkasid maailma avastada? Loomulikult lasin ma tal rahus minna.

Kuidas lugu lõppes? Tema käis oma suveülikoolis ära ja oli tagasi saabudes õnnelik. Mina pole siiamaani Nigeeriasse pääsenud, aga olen ikkagi õnnelik. Mitte "meie" pärast. "Meil" ei tulnudki lõpuks midagi. Õnnelik olen ma seepärast, et mul on nüüd midagi, mida keegi ega miski minult võtta ei saa (kui siis ainult amneesia). Mul on KOGEMUS. Kogemus sellest, mis juhtub siis, kui.................... ja kogemus sellest, mis juhtub siis, kui ........................ .

Sellegipoolest vahetevahel ma kahetsen natuke. Et ei teinud südant kõvaks ja ei lennutunud Nigeeriasse, et seal uut iseennast avastada. Kahetsusmomentidel söön pelmeene ja hautatud brokkolit ja purgimaisi ja muud hääd-paremat, et veidikenegi rõõmsam hakkaks. Mida aeg edasi, seda vähem kukub minu rahakotist münte pelmeenide, külmutatud brokkoli ja purgimaisi tootjate kukrusse, kuid sellegipoolest tundub mulle, et meestel on kalduvus kõik minu ilusad plaanid ära käkkida. Järgmisel korral ma tean ja arvestan sellega.

Kui hea ja vabastav tunne on olla vanem ja targem.

Julgus olla mina ise ja öelda paljude asjade kohta: "See ei ole minu jaoks".
Julgus öelda: "Ei, ma ei soovi sinuga hängida" oma padunarkarist sõbrale või endast vanemale meesterahvale, kellel on ilus auto, uhke maja ja lahedad sõpsid (loe: turvamehed, kes iga su pisimagi korrast kõrvalekaldumise peale kurjakuulutavalt kulmu kortsutavad).
Julgus hoolida vahel endast rohkem kui teistest.

Ma ei tea, misasi on sünnipäevamasendus. Mina naudin iga uue numbri kukkumist, sest ma tean, et olen taas kord vaksavõrra arukam ja julgem.

Üks ja teine on võtnud vaevaks mulle helistada, et pärida, et kas vahepeal on midagi juhtunud, et ma oma blogisse "mingite meeste pilte" üles riputan. Seletasin siis ühele (ja teisele jõudumööda samuti), et blog on ju tegelikult veebipäevik ja et noored tüdrukud oma päevikutes just seksikatest meestest kirjutavadki =P

Võiks ju arvata, et nüüd, saades negatiivset tagasisidet (ei, nimetagem seda pigem "kummaliseks tagasisidemeks"), ütlen ma "kussu-kussu" ja enam seksikatest meestest ei kirjuta.

HAA! Valesti arvasite! Aina hullemaks läheb.

Niisiis. Teine koht läheb jagamisele Joaquin Phoenix`i (siinsamas) ja Benicio Del Toro (sutsu allpool) vahel. Nende juures sümpatiseerivad tumetumedad silmaalused. Miskipärast on need mulle inimeste juures alati meeldinud. Ei, ei ole mingi emalik hoolitsemisinstinkt a la issand jumal, tüüp on suremas haige, küll ma nüüd küpsetaks ja kooks ja joodaks kanapuljongit sisse talle. Lihtsalt on seksikas ja kõik.

Ja et käesolevat sissekannet veel keskkooliplikalikumaks muuta, ütlen ära, et Benicio Del Toro on mu meelest nagu Brad Pitt`i edasiarenenud variant. Brad on küll objektiivselt võttes väga armas, seda küll, aga mingi iseloom peab inimesel välimuses olema, et mind köita. Iseloomuks kõlbab igati hästi näiteks Joaquin Phoenix`i pikk arm huule kohal.

Pärast veikeseid arvutusi jõuan järeldusele, et neid kahte tänaval kohates minestaksin vaid 92,6%-lise tõenäosusega.

There. Rohkem ma ausõna ei jaksa täna meestest rääkida.

Teinepool kirtsutas aastavahetuse ajal nina minu shokolaadilõhnalise huulepalsami peale. Ütles, et ma näen väga shikk välja, aga et see "hais" ei kõlba küll kuhugi. Teostasin sõltumatut ekspertiisarvamust väljaselgitava katse ehk siis möglasin todasama palsamit omale uuesti huultele tunnikese möödudes ehk siis, kui saabus teisepoole sõber. Sõltumatu ekspertiisarvamus leidis samuti, et see huulepalsam ajab südame pahaks. Meestel on shokolaadilõhnaga mingi thing, nagu ma aru saan.
Aga millest ma tahtsin teile tänasel kenal talveõhtul pajatada, on see, et teisepoole sõber andis mulle veikese vihje - et Kiddole meeldivat õunalõhnalised asjad ja et kui ma omale õunalõhnalise mögla soetaksin, küllap siis ei saaks ta oma nina mu huulte küljest ära...või kuidagi sedamoodi. Kõik see tuli mulle täna peale eksami sooritamist meelde. Nimelt on Kaubamaja Partnerkaardiga selline deela, et oma sünnipäevale eelneval ja järgneval viiel päeval saab kõik kaubad 10%-lise allahindlusega. Seega ma siis mõtlesingi, et kuna ma nii tubli tüdruk olin ja eksami ilusasti ära tegin, lähen ja shoppan ennast lolliks. Mis siis minu mõistes tähendab seda, et ma luban endale kuni 10 eseme ostmist =P
Nii. Vatipadjad - olemas. Näovesi - olemas. Uus ripsmetush - olemas. Mida veel võiks võtta? Ofkoorss! Õunalõhnaline plöga! Kaubamaja meigiosakond on sama suur kui mu Saaremaa vanaema kartulipõld - küllap seal midagi õunalõhnalist ikka leidub, eksole. Aga võta näpust! Ega ikka ei leidu küll. Kuna abistajatädid ehk meigikonsultandid, kes mu abipalvele "ööö-ää-mmm, ei ole vist-äää" oskasid vastata ainult, tundusid ise täiesti abitud, otsustasin omal käel selle õunalõhnalise huulepalsami (edaspidi õlhp) sealt riiulite vahelt üles otsida, ettevõtlik ja tubli tots nagu ma olen. Haa. Kerge öelda, aegavõttev teha. Kuna ühelegi huulepalsami sarjale peale Isadora Fruity Amazing Glaze`i polnud tuubide peale kirjutet, mis lõhna või maitsega nemad on, tuli mul obviously kõik need tuubid ja pulgad üle nuusutada. Aga Kaubamaja iluosakonnas on keskeltläbi 14 erineva firma stand`i ehk riiulite kogumikku ning igaühel neist on üks kuni neli huulepalsamite sarja, millest igaüks omakorda koosneb nohh nii umbes 7-st erinevast huuleplöginast. You do the math.
Õlhp-d ma ei leidnud, kuid selle tuubikeste ja pudelikeste nuusutamise ajaga sai mulle selgeks, mida kõik need Hummeritega ringikimavate meeste poolt ülalpeetavad beipsid päevad läbi teevad. Müts maha nende ees - see on raske töö! Arvestades asjaolu, et tegemist oli siiski ainult Kaubamaja iluosakonnaga ning ostukeskusi on meil Tallinnas palju rohkem ning seega ka erinevate brändide variatsioon rikkalikum, tuleb tõdeda, et minu kunagine ettekujutus kodus patjade või maniküürija juures puki peal lesivast beibest ei vasta kindlasti mitte tõele. Beibeks olemine võib olla suisa kontimurdev, eriti, kui otsid mingit kindlat iluvidinat. Minusugune lohva eluga harjunud kontoritegelane võib ainult ette kujutada, missugust ränka vaeva võib nõuda näituseks sellise kindlapiirilise otsingu läbiviimine, mille tulemuseks peaks olema ainult tuubis või ainult keeratava kaanega totsikus ananassilõhnaline huulepalsam.

Paljud lapsevanemad kaeblevad viimasel ajal, et tunniplaanides võiks olla rohkem elulisi tunde. Et kellele neid kampsunikudumise, põlleõmblemise või kühvlimeisterdamise tunde ikka enam tarvis on - need asjad saab ju poest kätte. Aga palun - kus oli meie tunniplaanis selline tund nagu "Meigiosakonnas orienteerumine"? Ses suhtes, et mina tundsin küll, et pisuke ettevalmistav kursus oleks vajalik olnud...pärast viiendat tiiru ümber saali keskel asuvate müügistandide ringi, kui müüjannad mind juba veidike kahtlustava pilguga jälgima hakkasid.
Ühesõnaga temaatilisi koolitusi oleks vaja kooliealistele, et nad end hilisemas elus hädapätakatena ei peaks tundma. Nii tüdrukutele kui poistele, kuna tänapäeval ei tea ju keegi täpselt, misasi su pojast lõpuks välja tulla võib.

Muuseas - ehk keegi lugejatest oskab vihjata, kustkohast ma lõppude lõpuks seda va õlhp-d leida võiksin? Olen nõus vastu andma ekspertteadmisi selles osas, kuidas Kaubamaja meigiosakonnast 2,5 sekundiga välja pääseda =)

Kuuldes oma vanemaealiste sugulaste tulihingelist diskussiooni teemal kremeerimine/matmine; matmine lähedalasuvasse surnuaeda/matmine kaugemalasuvasse ent see-eest "oma" surnuaeda; tuha mulda sängitamine/tuha säilitamine kodus kapi ääre peal, etc, meenus mulle üks episood seriaalist Mulla all. Tolles episoodis istusid ema ja tema kaks täisealist last pärast oma isa tuhastamist hotellitoas (kuhu nad vist olid sõitnud, kuna isa juhtus tolles riigis surema) ning arutasid, et mida selle tuhaga siis nüüd täpselt ette võtta. Üks arvas, et kuna isa unistus oli kuhugi Belizesse rännata, võiksid nad selle tuha sinna transportida. Teine avaldas arvamust, et kuna isale meeldis lennata, siis võiksid nad tuha helikopterist välja raputada. Kolmas pakkus, et aga äkki oleks mõttekam hoopis see tuhk tagasi nende oma kodumaale toimetada ja siis kuhugi maha matta, jne, jne, jne. Asi kippus peris karmiks vaidluseks kätte ära minema, kui ühel hetkel, keset üleüldist karjumist ja kätega vehkimist, karjatas ema "Oh, whatEVERRRR!!!", krahmas tuhaurni, siirdus sellega kiirkõnnil hotellitoa rõdule ning enne, kui kumbki tema lastest ah või oh jõudis öelda, paiskas selle sees oleva tuha allpool asuvate basseinide suunas. Lapsed olid ema käitumisest esiti jahmunud, kuid mõne hetke pärast kehitasid õlgu ja ütlesid, et "Well, that saves us the trouble of going down to Belize".

Väga õige otsus minu meelest. Isegi olukorra koomilisust arvestamata. Mõni võib väita, et ju nad siis ei austanud oma isa piisavalt, et kellelgi taolise teguviisi peale protesti ei tekkinud, aga samas ei tekiks austust surnu vastu ju ka sel juhul kusagilt juurde, kui nad seda va tuhaurni mööda maailma edasi-tagasi tariksid. Ja kui austus on, siis see on. Ka pärast surma, kama kaks, kuhu või kuidas kadunuke maetakse. Samamoodi nagu matused on pigem vajalikud lahkunust mahajääjatele, on ka matmisviis pigem vahend neile endile normaalse enesetunde säilitamiseks. Milleks üldse uhkeid haudu vaja on? Mõni inimene käib tõesti oma kalli kadunukese haual tihti ja pikka aega, enamus aga, olgem ausad, juhtub sinna suhteliselt harva, enamasti küll surnuaiapüha, jõulude või hingedepäeva puhul.
Mõni inimene pelgab ise, et teised teda piisavalt ei austa ja siis pannakse testamenti sisse igasugu klausleid ja lisatingimusi, et "saab ülejäänud osa minu pärandusest vaid juhul, kui matab mu kuhugi sellisele või sellisele surnuaiale ning hooldab hauda süstemaatiliselt järgmised 15 aastat". Vaesed inimesed. Nii need, keda maetakse, kui ka need, kes matavad.

Ma ei häbene öelda, et surnuaedadel käimine on minu jaoks tüütu kohustus. Justnimelt KÄIMINE, mitte külastamine. Sest reisides või niisama kuhugi surnuaiale sattudes meeldib mulle väga seal vaikselt ringi jalutada ning haudu ja ümbrust uurida. Aga selline teema, et "sellele surnuaiale on maetud sinu vanavanavanaonu, kes oli küll ammu enne sinu sündimist surnud ning kellest me sulle ka kunagi rääkinud pole, nii et sa põhimõtteliselt küll alles täna, olles peaaegu 24-aastane, said esimest korda elus teada tema olemasolust, aga sellegipoolest on sinu püha kohus nüüd minna ja näidata surnu vastu austust üles ning kraapida ja riisuda tema haual ja istutada sinna lilli ning käia iga nädal küünlaid vahetamas. Ja püüa sa ainult seda mitte teha, sest siis oled sa julm ja hoolimatu ja ei austa surnuid ja oh seda õudu, milline häbi sa oled oma sugulastele" mulle küll ei istu.

Minu ema ütles suvel selle peale, kui meie vanavanaema meid pidevalt surnuaiale utsitas ja lõpuks esimese keeldumise peale urisema hakkas, et me surnuid ei austa, et "Miks sa arvad, et ma surnuid ei austa? Muidugi austan. Aga miks ma pean selleks surnuaiale minema? Ma istun siinsamas köögitooli peal ja austan oma surnuid.". Hiljem on inimesed sellest situatsioonist rääkinud küll naljaga, küll tõsiselt, kuid lõpliku tõeni pole veel keegi jõudnud. Isegi need, kes vanusega juba sealmaal, et võiks põhimõtteliselt iga päev kompsud kokku pakkida ja teiseilma siirduda, on pidanud möönma, et austust ettekäändeks tuues kelleltki surnute viimses puhkepaigas käimist välja pressida on kuidagi nõme ja mõttetu.

Kui ma peaksin väga äkitsi ärä kuolema ja mõni tohman, kelle otsustada see on, mind mulla alla otsustab sängitada, siis ausõna, kallid karvased ja sulelised, te ei ole kohustatud mind seal vaatamas käima. Ja kui tulete, siis pole vaja lillekesi. Shokolaadi pole ka vaja, aga seda juba suht obvious põhjustel =) Ja kui see tohman on natuke vähem tohman ja otsustab mind tuhastada, siis pole ka vaja mingit erilist hookuspookust ette võtta selle tuhaga. Leidub mingi lapike maad kusagil, piisab selles täiesti. Tähendab, kui ma selleks ajaks veel Brasiiliasse EI ole sattunud, siis ohvkoors pole mul midagi selle vastu, kui te mu sinna pärast surma viite, aga for your information-ma ei kavatse oma testamendis selleks ekstra kuluridasid avada =P

Oh, küll ma olen vastik ja austuseta inimeseloom, heidan siin surma üle nalja ja. Enne kui asi päris retsiks kätte ära läheb, suundun igaks juhuks hoopis eksamit sooritama =)

Hit me once - I´m gone forever
Hit me twice - YOU`re gone forever (loe: ma kaeban oma isale ära).

Eeloleva ähvarduse tahaks tänase Valentinipäeva puhul edastada kõikidele mehepoegadele, kes arvavad, et tühipaljas vartega lehvitamine ja odava Poola shokolaadi saatmine paneb iga neiu neile nende kehvast iseloomust hoolimata järele õhkama. Kõiksepealt tuleks siiski parandada oma renomeed ehk teha kuidagi heaks need jutud, mis linna peal levivad. Kui sina, armas noormees, oled peris paljude sõnutsi tõstnud käe naisterahva vastu nii, et (tsiteerides sõbrannat:) tolle lõualuu on nii paigast ära, et ei saa nutmise eesmärgil koju emale ka helistada, siis ma küll ei kujuta ette, mitu tonni shokolaadi sa peaksid mu ukse taha tassima, et ma isegi mõtleks võimaluse peale sinuga midagi aretada.

End laste, naiste ja loomade peal välja elavad meesterahvad. Võehh. Happy Valentine`s.

Minu suurejoonelisest plaanist terve tänase õhtu õppimisega tegeleda ei tulnudki midagi välja. Pärast koju jõudmist ja poole kilo shokolaadi pintslisse pistmist (loe: õppimiseks valmistumist) käivitasin arvuti, et netis teste lahendama hakata. Nähes aga, et Tiina on online, otsustasin viimase asjana enne õppetöösse sukeldumist talle ühe pakilise informatsioonijupi edastada. Informatsiooni kiiremaks edastamiseks otsustasime skype`ida ning lõppes kogu üritus sellega, et me põhimõtteliselt nutsime tund aega üheskoos. Põhjus: oma jutuajamise käigus külastasime selliseid kodulehekülgi nagu www.loomadehoiupaik.ee ja www.koertevarjupaik.ee
Viimasel leheküljel oli album pealkirjaga "Vikerkaare silla taga" ja siis me vaatasime neid fotosid hukatud loomadest ja valasime pisaraid, mõlemad kodus oma arvutite taga. Vaesed klaviatuurid said vatti. Ja oma loomi hülgavad inimesed ka, vähemalt meie käest. Ükskõik, kui kaua ma elan, ei suuda vist küll kunagi harjuda mõttega, et siin maailmas on olemas inimesi, kes torkavad kassil silmad peast välja või jätavad koera metsa puu külge seotuna surema.

Ühes asjas jõudsime sarnasele järeldusele: kumbagi meist ei tohiks reaalajas kokku lasta inimesega, kelle kohta on teada, et ta on loomadega alatult käitunud, sest nii Tiina kui mina, me läheksime sellisele inimesele lihtsalt kätega kallale. Liiga palju vägivalda siin maailmas... kas see kõik ka ükskord lõpule jõuab?

Gabrielle - Forget About The World

You had to take the time
Cos you had to make up your mind
You really didn't want to choose
But you had too much to lose
Time was passing by
Didn't have it on your side
Knew what you had to do
To win sometimes you gotta lose

They tried to change your mind
Told you how to live your life
And they told stories
Stories that shouldn't be told

It was you against the world
But you chose to hold on to your girl
You gotta believe that she's the one worth fighting for

Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you
Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say the future holds for you

Had problems in the past
There's no use in looking back
The future holds so much for you
Go to the light and pass on through

You had a stronger love
Outside forces weren't enough
They tried their best to tear apart
A love they hoped would never last

So they tried to change your mind
Told you how to live your life
And they told stories
Stories that shouldn't be told

It was you against the world
But you chose to hold on to your girl
But you gotta believe that she's the one worth fighting for

Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you
Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you

You gotta hold on to what you want
What you've been fighting for
You gotta believe in it - hold on
Until you can fight no more

You gotta believe
And you will see
See your destiny
Then you will know
Which way to go

Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you
Forget about the world
And worry about the girl
Not what they say
Not what they say your future holds for you

Kui ma kunagi sellise armastuse leian, millest Gabrielle laulab, siis jään vabatahtlikult pidama.

Täna oli esimene öö nädala aja jooksul, kus ma öösel magades kordagi üles ei ärganud. See võib väga vabalt olla põhjendatud asjaoluga, et terve öö ajasid mind unes taga mingid hullunud moslemid (kes nägid täiesti tavalised kahvanäod välja). Hullunud moslemid pommitasid maju ja lasid terveid tänavaid õhku. Mina, natürlich, pääsesin iga kord. Vahel napilt, mõnel teisel korral vähem napilt. Kummaline oli see, et need piimvalge nahavärviga moslemid jooksid mööda tänavaid ringi, automaadid käes ning meenutasid kangesti ameerika sõdureid. Nii outfiti kui ka keele/kõnepruugi poolest. Mõned neist hullunud moslemitest käisid mulle vahepeal rääkimas, kui hullud nad ikka on ja et ma peaksin võimalikult kiiresti jalga laskma sellest piirkonnast. Mina aga olin kogu selle lärmi ja kisa ja müra ja mürina keskel liiga segaduses, et millelegi adekvaatselt reageerida. Oma naha päästmisega sain edukalt hakkama, aga see oli ka kõik. Ühesõnaga, kaheksa unetundi olid kenasti sisustatud. Aitäh hulludele kahvanägudest ameerikalikele moslemitele, tänu kellele ma täna keset ööd üles ei pidanud ärkama!

If I ever had a chance to meet God, I`d punch him right into his face cause he doesn`t deserve to be honoured. Vana molkus selline.

Täna saavutasin uue taseme. Ma karjusin kümneaastase peale. Hoolimata sellest, et pole tema süü, et minul on töö juures palju tööd. Hoolimata sellest, et pole tema süü, et mina pole saanud end juba nädal aega välja magada. Kurvaks muudab kogu selle loo asjaolu, et ma olen vist ainuke täiskasvanu, keda ta usaldab. Või nohh, usaldas... sest ma ei usu, et ta mind enam samapalju armastab, kui enne seda inetut intsidenti.

Ammu on juba teadlaste poolt ära tõestatud, et maailma ei loodud Jumala poolt. Kulla inimesed, mida te enam vaidlete?
Ma ei taha sugugi väita, et harras usk on paha, aga seda teistele kuulutamas käia on ka natu imelik mo meelest. Vestlesin sellest ka oma isaga mitu tundi ja hommikupoole ööd ütles ta pahaselt, et tema ju ei käi ukse tagant ukse taha kuulutades, et "tere, ma olen ateist ja kas te ikka teate, et Jumalat pole olemas?". Minu meelest võiks samuti inimeste tüütamise ära lõpetada. Sest kui inimene ei leia usu juurde ise teed, siis vaevalt, et ta selle juures ka eriti kaua püsib. See on umbes nagu üritaks oma last klaveritundides käima sundida.
Aga nohh, mida mina siin põrkan? Ma olen üldse agnostik, nii et suu lukku, kui Jehoova tunnistaja räägib ;)

Ei, tegelt ka, ma usun pigem positiivsetesse vibratsioonidesse, mida võiks maakeeli lahti seletada umbes nii et what goes around, comes around & vice versa. Nii et maailma etemaks muutmine on igaühe enda teha. Kasvõi kohe praegu. Vahetevahel on see vaid mõtlemises kinni. Vibratsioonid, nii hääd kui halvad, liiguvad eelkõige läbi aju. Tegelikult on kõigil meil olemas fundamentaalne teadmine sellest, mis on hea ja mis halb, mis on õige ja mis vale, mis sobib ja mis kohe kuidagi mitte. Mõni lihtsalt otsustab silmad kinni pigistada, käpad kõrvadele suruda ja väita, et näiteks piletisabas ettetrügimine on igati okei või et vanematel on õigus oma lastega käituda nii, nagu ise heaks arvavad. Mõtelge uuesti!

Positive vibrations....

Üks kõige mõttetumaid asju, mida ma tean, on tellida omale terve turismireisi ajaks ette hotelli lõuna-või õhtusöök. Hommikusöögist ma saan aru: hommikuti on inimene uimane ja ei viici kuhugi ekstra ronima hakata selleks, et mingit toidupalukest saada. Hommikuti on kõht tühi ning on hea, kui kõik on käe-jala juures. Aga kui juba minna väljamaa-reisile, siis mis mõttega passida igal jumala päeval nii lõuna- kui ka õhtusöögi ajal hotellis (tihti ka täpselt sellessamas restos)? Mulle meeldib küll linna peal ringi käia ja uusi kohti avastada. Liiatigi veel, kui reisile minnakse tihti rutiini murdmise eesmärgil... Kui on juba selline võimalus, et sa ei pea tingimata koguaeg hotellis einestama, siis milleks seada end vabatahtlikult "aga meil on ju tööjuures oma söökla" situatsiooni?
Ma saan aru, et on olemas mingi kindel kontingent (südamehäiretega pensionärid, liikumispuudega inimesed, hotellist-väljumise-foobia all kannatavad persoonid ja ennast liigutamise jaoks liiga paksuks söönud ärimehed), kelle jaoks hotelli restoranid on pea ainuke võimalus, kuid sellest, miks noored, terved inimesed peaksid tahtma omale ropu papi eest all-inclusive paketti soetada, ma küll aru ei saa.

"KUI tihti juhtub, et üritades omletti pannil RINGI pöörata saate hoopis PANNItäie MUNAputru?! Ostes KOKK Giornali IMElise OMLETIpanni, võite IGAL hommikul nautida perFEKtset omletti."

Huvitav, kas kokk Giornalil mulle sellist panni kah oleks pakkuda, mis igal hommikul imelist munaputru produtseeriks? Sest omletiga saan ma suurepäraselt hakkama, aga munapuder ei ole pooltki nii hea kui hotellides =(

Jään põnevusega Teleturu järgmist osa ootama...

Ligavalamud ja räpavannid... kasutage Tiretit, teeb torud puhtaks kahjulikest bakteritest ja muust sogast. A mul vot takoine küsimus: miks peaks mind häirima see, mis toimub toru SEES? Senikaua, kuni see ilgus sealt mulle kraanikaussi ei kasva, ei ole mu meelest ka mõtet keskkonda igasuguste roosade ja oranžhide torupuhastusvahenditega koormata.
Aga vbla ma olen lihtsalt natuke liiga rumal nendes asjades. Palun, keegi, harige mind!

Tantsida tuleb nii, et poroloon rinnahoidja sees ka läbi on vettinud =D

Üks inimene küsis mu käest täna, et mis ma arvan - kas ma sain lapsepõlves palju armastust?
Hmmm... oleneb, kuidas võtta. Kui arvestada neid inimesi, kes seda kõva häälega välja ütlesid, siis armastati mind lapsepõlves vaid ühel korral minu viiendal eluaastal ühe lokkis juustega ja vuntsidega perverdi poolt, kes peale selle, et ta mind väidetavalt armastas, lubas ka kassipoegi näidata. Suhteliselt kaheldava väärtusega armastus. Nagu ka too lubadus kassipoegade kohta.
Kui arvestada neid inimesi, kes idee kohaselt peaksid inimest tema lapsepõlves armastama ehk ema ja isa, siis oleks vastus: "tõenäoliselt mitte", sest neid mul ei olnudki. Või ehk siiski, sest isegi, kui lapsel on ema ja isa kusagil olemas, siis need inimesed ju ikkagi armastavad oma last. Ma arvan. Ma loodan. See peaks olema geneetiliselt nii seatud ju.

See-eest sain ma piisavalt palju ennastsalgavat, tingimusteta armastust ühelt neljajalgselt, pruuni karvaga olevuselt, kes oleks minu eest kõhklemata läinud läbi tule ja vee, hoolimata asjaolust, et ta ei osanud ujuda. Ma arvan, et see oligi tõeline armastus ja et ta ei armastanud mind sugugi seepärast, et ma talle süüa andsin (nii paljud inimesed koerte kohta sageli väidavad), sest oma anorektilisel perioodil näljutasin ka oma neljajalgset sõpra.

Nii et kas armastus "loeb" vaid siis, kui seda teisele tunnistatakse, kui sellest räägitakse ja seda sõna välja öeldakse?
Või võib armastus olla ka midagi sootuks vastupidist?

Kui noormees, olles suhtes oma armastatud neiuga, kes on juhtumisi armunud kellessegi kolmandasse, laseb neiul vaikselt käest libiseda midagi ette võtmata, kuigi ise kannatab põrgupiinu, siis kas see neiu ikka on noormehe elu armastus, nagu ta väidab? (tervitused K-le)

Või siis noormees, kes keeldub suhtest tütarlapsega, sest üks kindel teine, kes silmapiiril virvendab, "võiks tollele tütarlapsele nii palju enamat pakkuda". Ja kui tütarlaps selle peale halab ja soiub ja ahastuses käsi murrab ja kinnitab, et ta ei soovi seda teist, kelle kõrval ta tõesti võiks endale kõike lubada, ent noormees sellegipoolest eemale hoiab, kuigi külgetõmme on vastastikune, siis kas seda võib armastuseks nimetada? (tervitused M-le)

Aga kui inimene muust ei räägigi, kui oma lõputa armastusest, ise aga käitub risti vastupidi? Näiteks kolmas noormees, kes väidab, et armastab tüdrukut, samal ajal füüsiliselt liiga tehes nii tüdrukule endale kui ka sellele pisikesele nõrgukesele, kes ise enda eest seista ei saa ja kellest tüdruk siin maailmas kõige enam hoolib. What kind of a love is THAT? Kas see inimene tõesti mõtleb seda või ainult ütleb? Või eksisteerib see ainult tema enese peas, objektiivses reaalsuses on aga olematu või lihtsalt tühine? Kelle arvamus loeb? Kas selle oma, kes kõvemini kisendab, et ta armastab, armastab ja armastab veel või selle oma, kes oma väikesele kaitsetule loomale taas kord appi tõtates veendunud on, et seda väidetavat armastust pole olemas? (tervitused T-le)

Kumb armastab rohkem: kas see, kes mahajäetuna mahajätja elu kallale ähvardab kippuda või see, kes samasse olukorda asetatuna lahkub areenilt vastuvaidlemata selleks, et iga paari aasta tagant endast ootamatutes paikades ja situatsioonides märku anda (et ta on alati olemas ja et temaga võib arvestada)? (tervitused K2-le ja R-le)

Või neiu, kes oma partneritest lahku minnes ei taha kellegagi neist suhteid jäädavalt katkestada, sest omal moel armastab ta enamikku neist elu lõpuni... Kas see on armastus või hoopis pimeda inimese ülim egoism? (tervitused mulle enesele)

Armastus on ilmselgelt täpselt samasugune tükk kommunikatsiooni nagu iga teinegi infovahetus ning see, kas ja kuidas me selle signaali välja saadame ning vastu võtame, sõltub nii lausutud sõnadest kui ka kehakeelest ehk teisisõnu käitumisest. Aga nii, nagu erinevad inimesed saavad samadest sõnadest erinevalt aru, mõistavad nad ka armastust erinevat moodi. Seega ei olegi kunagi mõtet vaielda selle üle, kas teine sind armastab või mitte. Samamoodi pole võimalik kinnitada oma armastust inimesele, kes sellesse ei usu. Ja vahetevahel võite eneselegi teadmata kedagi armastada, sest selle inimese jaoks tähendab teie tegutsemisviis armastust isegi, kui te ise sellest tundest enda arvates miilide kaugusel olete.

Nii et armastus on vaataja silmades.

Inimesed, avage oma silmad ja vaadake!

1. Tunnistage üles, et te ei julgeks elusees osta poest midagi, kuhu on peale kirjutatud "rasvavaba".

2. Minge poodi ja ostke Actifit-i virsiku-jäätee rasvavaba joogijogurtit.

3. Raputage sellega oma maailmapilti.

=D

Jah, me just rääkisime sellest, et reeglina on osa kaks kõvasti nõrgem kui osa üks. Ja et me mõlemad siiski eeldame ja loodame, et antud juhul nii ei ole. Ei olnudki. Saw II. Minge vaatama.

Kuidagi naljakas on, kui inimene, kes neli kuud kusagil Hollandis nõudepesijana töötas, hüppab su kraanikausi juurde ja ütleb, et "Now I will do you a favour - I will wash your dishes!". Ja kui sa lolli näoga küsid, et "Haven`t you had enough of that already?" ja tema ikka käib peale, et ta soovib sulle demonstreerida oma nõudepesemisoskust ja siis kui sa hiljem lähed kapist puhast taldrikut võtma, ilmneb, et see on ikka mingi rokaga koos. Ja nii kõik teised taldrikud ja noad ja kahvlid samuti. Mõtled, et mida kuradit ta seal kraanikausis siis solistas ennist? Järgmine mõte on, et kas inimesel jälk ei ole lihtsalt veega taldrikust üle lasta, näpuga sinna ketshupijäänuste sisse paar triipu tõmmata ja see taldrik siis puhta pähe kappi virutada? Siis mõtled veel, et mille eest talle siis seal Hollandis palka maksti ja et kas kliendid, kellele eelmiste + üle-eelmiste + üle-üle-eelmiste inimeste toit koos nende enda tellituga lauda toodi, mölisema ei hakanud? Ja siis mõtled jälle, et võibolla ta siiski ei tahtnud neid nõusid pesta, aga sina ei näidanud üles piisavat vastupanu ja sundisid oma vaest külalist terve seltskonna nõud ära pesema. Ja siis mõtled veel, et mis mõtet on pesta nõusid nii, et keegi teine need pärast uuesti üle peab pesema (ja poole suurema vaevaga veel, kuna läbiloputatud rokk on taldriku külge kõvasti kinni kuivanud...).

Nõudepesu on terve omaette maailm ja käpardid hoidku end sellest heaga eemale!

Mina olengi hea kristlane ja ma olen juba liiga palju kordi oma mõlemat põske ette keeranud. Andke andeks, aga minu põsed on sini-lilla-rohelised. Ei enam!

Enamus ajast ma ei suuda otsustada, kas ma olin eelmises elus hipi või mustlane. Tegelikult ma ei oska isegi praeguses elus otsustada, kumb ma siis ikkagi rohkem olen =)

Maailma kõige ilusam lugu on And Then The World Stood Still And Prayed. Courtney Pine`i esituses. Mina pühendan selle oma elu suurimale, esimesele ja ehk ka viimasele tõelisele armastusele - Happy`le.

Pingviinide marss. Ja teie 1,5 tundi läheb nigu niuhti!

Palju tervist ja edu nendele asjapulkadele, kes saatsid kopamehed hommikul kella kuuest minu akna alla asfalti lahti kündma. Ma arvan, ma ei pea mainima seda pisikest tõsiasja, et hommikul kell kuus ma MAGAN! ;( Halleluuja ja aamen selle peale.

Ei, tegelikult ma oleks tahtnud oma sea neile kopameestele kallale ässitada. Või siis vähemalt tubli mitu lauset korralikku sõimu nende poole korteriaknast teele läkitada. Kuigi ma siiralt kahtlen, kas nad oleksid selle tärina ja mürina seest sõnakestki kuulnud.

Mõtlesin tükk aega, kas mul on moraalselt õigus siia kirjutada, et ärge Kirenast liuguksi tellige, neil on si.. klienditeenindus. Et tegelikult nende liugustel ei pruugi ju midagi nii kohutavat viga olla. Siis aga otsustasin, et teenindus moodustab samuti suure osa teenusest, nii et järgneb minu komejant Kirenaga.


Novembri lõpus tuli minu liuguksel alt ära üks rullikutest. Minu jaoks tähendas see seda, et kapiuks, mida kasutan vähemalt 20 x päevas, vajus viltu ning ei olnud enam eriti liigutatav. Kui te olete elus kasvõi kordki puutunud kokku liugustega, siis teate, mida see tähendab. Põhimõtteliselt olin ma nagu invaliid. Ma ei saanud oma kapist korralikult asju kätte, rääkimata nende tagasipanekust. Kuna kapile kehtis veel garantiiaeg, helistasin Kirenasse ja kurtsin muret. Kõne vastu võtnud tädi arvas, et piisab sellest, kui ta mind telefoni teel õpetab, kuidas seda rullikut tagasi monteerida. Koju jõudes ja kappi uurides sain aga aru, et õpetus koosnes minu jaoks kasututest soovitustest a la "vaadake selle ukse taha ja saage aru, mis, kus ja kuidas seal valesti on, siis võtke see rullik ja tehke oma kapp korda". Et teile asja arusaadavamaks teha, ütlen, et oma kapiukse parandamiseks oleksin ma pidanud riiulisse pugema. Ei mahu ma sinna, kahjuks. Helistasin uuesti Kirenasse. Tädi oli minu saamatuse üle väga rahulolematu ja küsis, et kas mul siis mõnda meesterahvast pole läheduses, kes mu liugukse rulliku tagasi omale kohale asetaks. Minul läks sellise küsimuse peale küll hari punaseks (sest tegelikult on lahti tulnud rullik ju nende praak ning selle parandamine garantiiajal pole absoluutselt minu ülesanne), tädile aga ütlesin, et ei ole. Eks suure häda korral oleks võinud ju mõne tuttava kutsuda, aga häda ei olnud veel väljakannatamatu ja ma ei tahtnud oma tuttavaid nii näiliselt tühise asjaga tülitada. Tädi lubas armulikult mu mure edastada.

Möödus mitu päeva, mille jooksul mina pidevalt oma tolleks momendiks juba needusena näiva kapiuksega olin maadelnud. Helistasin taas Kirenasse. Telefonile vastas seekord meessoost isik. Oli minu murest kuuldes üllatunud, aga mitte seepärast, et ma veel abi polnud saanud, vaid seepärast, et ma üldse julgen nii lühikese aja möödudes neid uuesti tülitada. Kas ma siis ei ole teadlik, et nende töömeeskond on tööga väga hõivatud ja käib muudkui inimestele liuguksi paigaldamas ja et neil ei ole veel niipea aega tulla minu kapiuste rullikutega tegelema?! Et sellega läheb paar nädalat vähemalt. Paar nädalat, siis paar nädalat, mõtlesin mina, kuigi ei saanud aru, miks nad ei võiks lihtsalt korraks minu poolt läbi hüpata, sest see ei tundunud tõesti nii massiivse tööna, mis oleks neil pool päeva võtnud.

Möödus mitte kaks nädalat vaid isegi kolm ja ühel järjekordsel hommikul, kui ma oma kapiukse loksutamise abil õige poole peale olin saanud, et teise poole pealt asju kätte saada, tuli ära järgmine rullik. Helistasin Kirenasse. Vastu võttis toosama meessoost isik, kes ütles mulle ärritunult, et ta juba saatis töödejuhatajale e-maili. Väga lohutav. Ütlesin viisakalt head-aega ja jäin ooterežhiimile.

Ülejärgmisel päeval kukkus kapiuks ära. Võib isegi heaks õnneks lugeda, et ma ise sellele ette jäin ja seetõttu peeglid vastu seina puruks ei kukkunud, aga minul oli aia ja üksi ligi kolmemeetrist (mu korteril on ekstra kõrged laed ja too kapp on maast laeni) rasket peeglitega kapiust piiratud liikumistingimustes tagasi omale kohale saada pole ka just lihtne. Õnneks sain ta kuidagi paigale ja ei liigutanud seda enne, kui Kiddo kohale jõudis. Kiddo on mu teinepool ja meessoost on ta ka - seega justnagu vastus Kirena tädi palvetele. Ainuke probleem ongi selles, et ta ei ela minu juures, välismaal elab. Nii et täiskohaga kapiparandajat temast ei saa, kahjuks. Lühidalt: teinepool võttis äratulnud rullikud, pusis mõne aja ja kapiuks saigi omale kohale. Aga viltu oli. Sest liugustel puudus üks rullik juba originaalis, mis teisepoole sõnutsi oligi põhjuseks, miks mu uks üldse kiiva hakkas kiskuma.

Tühja kah, viltu, siis viltu! Peaasi, et kapiuksed edasi-tagasi käivad. Vahetult enne jõule helistasin veelkord Kirenasse ja uurisin olukorda, sest minu esimesest kõnest neile oli möödunud kuu aega. Onklil teiselpool toru oli öelda vaid üht: tema on töödejuhatajale meili saatnud ja oi miks küll ei ole juba keegi parandama tulnud seda. Ütles, et saadab uuesti. Mina küsisin, et kas ta ei leia, et nüüd võiks juba helistada, mitte e-mailidega jamada, tema vastas, et küll ta tegeleb sellega.

Mõned päevad pärast uue aasta saabumist helistasin neile veelkord ja pärisin, et mis värk on - mu kapiuksed tõrkusid jälle (mõni ime ka) ja ma ei tahtnud taas kord leida end keset esikut suure peegelsilmaga hiiglasega võitlemas. Onu kordas veelkord, et teade on edastatud ja kohe-kohe iga minut peaksid need töömehed minu juurde sisse astuma.

Äge siis ju, et möödus veel viis päeva ja minu kapiuks kiilus lõplikult kinni. Ei liikunud enam ei edasi ega tagasi. Varem oli seda veel võimalik olnud loksutamise teel nihutada, et siis näiteks riidepuu abil kapist asju koukida. Nüüd seisin silmitsi olukorraga, kus mul oli esmaspäeva hommikul vaja varakult tööl olla, et Maksuametile õppurite nimekirju edastada, aga ma ei pääsenud tööle, kuna mu üleriided ja välisjalanõud olid kinnikiilunud kolmemeetrise kapiukse taga. Helistasin Kirenasse, aga nendel algab tööpäev esmaspäeva hommikuti alles kell kümme, kas teate. Minu tööpäev algab varem ja seetõttu olin ka igaks juhuks ekstra vara üles tõusnud, et neid kohe esimesel võimalusel kõnedega pommitama hakata. Et kogu seda erinevatesse firmadesse helistamise jama siia mitte trükkida, ütlen lühidalt, et ennast liigutama hakkasid nad alles siis, kui nende peale häält tõsteti. Mõjus vaid Tarbijakaitseameti ja laimava ajaleheartikli kirjutamisega ähvardamine. Lõpuks, kui ma neile torru kisasin, et MU LOOM ON KA PISSITAMATA, SEST MA EI PÄÄSE OMA JALANÕUDELE LÄHEDALE, öeldi, et jah, jah, kohe saab. Tunni aja pärast helistas siis too töödejuhataja ja suvatses minuga iroonitseda. "Tere, meile on saabunud info, et te olete oma kapiukse taga kinni. "MINE MUFFI, IDIOOT!" röökisin ma mõttes torru, kõva häälega aga ütlesin rahulikult, et "Ma ei ole kapiukse taga kinni, minu jalanõud ja üleriided on kapiukse taga kinni ja paljajalu käimiseks on praegu vist liiga külm või kuidas teie arvate?". Onu Töödejuhataja ütles "Mh.. Öhöhh. Tuleme kohale. Kas te olete siis kodus praegu koguaeg?". ????? Ma enda arvates olin selle piisavalt selgeks teinud, et mul puudub ligipääs oma riietele ja jalatsitele?????

Kogu selle klounaadi lõppvaatus koosnes aga sellest, et keegi meistrimees saabus mulle ukse taha ja parandas kapiukse täpselt kahe minutiga ära. KAHE minutiga!! Ja selleks, et neid kahte minutit minu peale kulutataks, pidin ma poolteist kuud inimesi tüütama ja oma aega ja närve raiskama.

Ma ei suuda isegi rõõmustada enam asjaolu üle, et mul on pärast pikka aega taas normaalselt funktsioneeriv kapp. Ma olen väsinud sellest jändamisest. Miks peab nii olema, et normaalse (ootuspärase) teenuse saamiseks peab inimeste peale kõva häälega karjuma? Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt hoolega ja usinasti oma tööd teha, et selle eest pärast ausalt palk välja võtta?

Kurb. Kurb lihtsalt. Nördimust tekitav.

Vahetevahel kusagil teatris või kontserdil käies pärast etenduse lõppu püsti tõustes soovin, et mõned inimesed oskaksid vait olla. Mitte ainult need, kellele etendus/kontsert EI meeldinud, vaid ka need, kellele see väga korda läks. Mõni inimene lihtsalt ei oska oma labasust mitte kunagi mitte kuidagi varjata. Ja sellest on kuradima kahju, sest see rikub ka minu elamust. Õrrrrr.

Lühikese elu jooksul on mulle ette sattunud päris mitu lugu, mille puhul soovin, et oleksin selle ise kirjutanud. Teate ju küll neid muusikapalu ja raamatuid, mis kas on äravahetamiseni sarnased teie maailmavaatele või sõnastavad ülima täpsusega midagi, mis teil endil juba kaua meeles on mõlkunud.
Üks neist lugudest on läbi aegade ofkoors John Lennoni Imagine

Imagine there's no heaven,
It's easy if you try,
No hell below us,
Above us only sky,
Imagine all the people
living for today...

Imagine there's no countries,
It isnt hard to do,
Nothing to kill or die for,
No religion too,
Imagine all the people
living life in peace...

Imagine no possessions,
I wonder if you can,
No need for greed or hunger,
A brotherhood of man,
Imagine all the people
Sharing all the world...

You may say that I`m a dreamer,
but I`m not the only one,
I hope some day you'll join us,
And the world will live as one.

Ja midagi muud polegi enam vaja öelda.

Ma ei mäleta täpselt, milline ajahetk pidi olema indikaatoriks sellele, kuidas me oma järgnevat aastat veedame. Oli see nüüd vana aasta viimane õhtu või hoopis uue aasta esimene päev? Kui esimene variant, siis ma olen rahul ja kui teine variant, siis ma olen samuti rahul. Sest uue aasta esimesel päeval vaatasin ma 12 tundi järjest telekat. No mida sa lapsest tahad, kui ta üksi koos 946 telekanaliga koju jätta? Briti televisioon on üks imeline asi. Inglismaal veedetud ajaga hakkasin armastama neid nutikaid stand-up etteasteid (nt: Victoria Wood), koduseid, ent siiski põnevaid seriaale (Coronation Street, East-Enders, jne.), tobenaljakaid abielupaaride ja nende laste elu kajastavaid komöödiasarju (George & Mildred ntx).

A samas... kui nüüd arvestada selle variandiga, et ma suurema osa oma uuest aastast siiski Eestimaal veedan, pole too telekavahtimise-variant vist eriti mõttekas =S

Inglismaal on tore. Ses mõttes, et mina elutsesin keskosas ja seal oli detsembrikuus läbivalt 6 kraadi sooja koguaeg. Lund oli täpselt niipalju, et sel ajal, kui mina hommikul magusat und tudisin, oli midagi tuisanud ja vahetevahel harva oli õues maas õrnõhuke kiht jahust lund. Ja ilma mütsi ja kinnasteta ära ei surnud. Super minu meelest.

Minu uus aasta algas ootamatustega. Seisime keset ühte Birminghami ööklubi, kui järsku kuulsin läbi muusika mingit undavat heli. Nagu autoalarm vms. Püüdsin kõrvalseisjate tähelepanu sellele juhtida, ent tundus, et keegi ei suutnud toda heli muudest helidest eristada. Kuni.... ühel hetkel hakkasid turvamehed täie ajuga mööda klubi ringi jooksma, muss keerati kinni ja rahvas kamandati poolalasti tänavatele. Tuletõrje ja politsei kohal ja värk. Selgus, et ilutulestik oli lihtsalt liiga palju suitsu tekitanud. Aga mis meil sellest, meie olime juba teise ööklubi poole teel. Ja kõigest sellest, mis seal veel juhtuma hakkas ei saa ma enam kirjutada, sest läpaka akul on vaid kolm minutit järele jäänud. Siirdun nüüd tagasi reaalsesse maailma ehk kööki maitsvaid inglise küpsiseid pugima.