esmaspäev, märts 20, 2006

Kuulsin kunagi ühte tarkusetera. See kõlas umbes nii, et kui keegi, kes teile palju tähendab, sureb, ei nuta ega kurvasta te mitte kaas- või kahjutundest surnu vastu, vaid hoopis haletsusest enda vastu. Sa nutad, sest sa haletsed iseennast, sest sul on endast kahju, et sa oma kallist ilma jäid.

Ma pole selle tarkuseteraga siiani leppida suutnud. Liiga karm tõde minu jaoks ilmselt.

1 kommentaar:

Ann ütles ...

mina usun seda. minu meelest nutavad inimesed enamasti just enesehaletsusest, kui arvavad, et tegelikult teiste pärast. see on sellepärast nii, et iga asja, millega kokku puutume, tõlgendame enda jaoks läbi oma maailmavaate ja oma isiklike kogemuste ja hirmude. kaastunne on empaatiavõime, sa samastad ennast teise inimesega ja nutad siis hoopis enda pärast.