reede, veebruar 10, 2006

Täna oli esimene öö nädala aja jooksul, kus ma öösel magades kordagi üles ei ärganud. See võib väga vabalt olla põhjendatud asjaoluga, et terve öö ajasid mind unes taga mingid hullunud moslemid (kes nägid täiesti tavalised kahvanäod välja). Hullunud moslemid pommitasid maju ja lasid terveid tänavaid õhku. Mina, natürlich, pääsesin iga kord. Vahel napilt, mõnel teisel korral vähem napilt. Kummaline oli see, et need piimvalge nahavärviga moslemid jooksid mööda tänavaid ringi, automaadid käes ning meenutasid kangesti ameerika sõdureid. Nii outfiti kui ka keele/kõnepruugi poolest. Mõned neist hullunud moslemitest käisid mulle vahepeal rääkimas, kui hullud nad ikka on ja et ma peaksin võimalikult kiiresti jalga laskma sellest piirkonnast. Mina aga olin kogu selle lärmi ja kisa ja müra ja mürina keskel liiga segaduses, et millelegi adekvaatselt reageerida. Oma naha päästmisega sain edukalt hakkama, aga see oli ka kõik. Ühesõnaga, kaheksa unetundi olid kenasti sisustatud. Aitäh hulludele kahvanägudest ameerikalikele moslemitele, tänu kellele ma täna keset ööd üles ei pidanud ärkama!

Kommentaare ei ole: