Olete te kunagi avastanud, et see uus hittlugu, mida kõik raadiojaamad parasjagu pasundavad, on toosama viisijupike, mida te kunagi keska ajal koolist koju kõndides omaette ümisesite? I mean - ma teadsin alati, et see on üpris lahe käik (muidu ma poleks ju omaette ümisenud), aga et kaks inimest, kes iialgi kohtunud pole, TÄPSELT samasuguse loo peale tulevad, on küll hämmastav. Mis paneb mind mõtlema, et ehk ongi need kaks inimest väga sarnased ja sobiksid hästi kokku (juhul, kui nad on vastassoost).

Lugu looks, aga ehk peakski omale teistpoolt otsima muusikamaitse järgi? Ses suhtes, et tavaliselt juhtuvad kokku (jääma) ikka need paarikesed, kellel on muule ühisele lisaks ka sarnane muusikamaitse. Kuigi tavaliselt seda kriteeriumiks ei loeta (mõelgem ajalehe tutvumiskuulutuste ja sõbrannadele-sõpradele usaldatavate juttude peale).
Hoolimata asjaolust, et enda kõrvale partnerit valides muusikamaitse järgi valikut ei tehta, ei tehta juba suhtes olles selles osas ka mööndusi. Sest sa võid ju öelda, et okitoki, ma siis kuulan seda rajurokki/Vivaldit/Vengaboys`i, kuna see inimene meeldib mulle väga ja ehk muutub see muusikastiil minugi jaoks pikapeale seeditavaks. Aga reeglina ei muutu. Hakkab hoopis närvidele käima. Ja inimene koos muusikaga. Reeglina.

Mäletan, et keskkooli ajal jutustas inglise keele õpetaja meile ühest samuti meie kooli lõpetanud paarist, kus mõlemal osapoolel olevat olnud kardinaalselt erinev muusikamaitse. Pikkade vaidluste tulemusena jõuti pooli rahuldavale kompromissile: esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kuulatakse temakese lemmikmussi ning teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti jällegi tema lemmikmussi. "Milline tore viis muuta mõned kindlad päevad nädalas enda jaoks vastumeelseks," mõtlesin mina seda kuuldes endamisi.
Õpetaja edasisest jutust saime teada, et pühapäevad pidavat selles perekonnas olema muusikavabad. Hea seegi - vaikust peab ka vahetevahel kuulama, muidu ei pääse enda mõtted löögile.
Loo lõpetuseks ütles õpetaja meile aga et : "Nüüd on neil üldse pisike beebi ja muusikat enam ei kuulata.".
Vot siis.

Niipalju sellest, kui inimesed on sunnitud mingit muusikastiili kuulama/mitte kuulama. Aga mis juhtub siis, kui kaks totaalselt erineva muusikamaitsega inimest vabatahtlikult nädalaks ajaks kogu omal majas leiduva muusika ära vahetavad? Mitte midagi erilist, v.a. see, et nad mõlemad saavad jupivõrra kogemust juurde ning muutuvad ehk veelgi tolerantsetemaks.
Meie Rexiga tegime kunagi 9-ndas klassis nii. Rex oli punkar ning kuulas J.M.K.E.-d, Tõnu Trubetsky`t, jms. Mina olin erkoranžhi ja -rohelist kandev pisike reiviplika, kes kuulas Scooterit, Caaterit, 999-t, jms. Kui ma seda suurt kilekotitäit kassette Rexile üle andsin, kartsin ausaltöeldes ta pärast natuke, kuna tal oli minu lemmikbändide kohta alati ütlemist. Mitte, et ma oleks peljanud, et ta läheb neid kuulates marru ja taob mu kassetid vastu seina puruks, aga et ta toob need tagasi ja on edaspidi veelgi iroonilisem, kui jutt käib minu muusikast.
Kartused osutusid aga asjatuks. Kui kassetid oma endiste omanike juurde tagasitee olid leidnud, pigistas Rex hammaste vahelt, et "mõni üksik lugu oli päris näritav". Mis oli hea tulemus, sest Rex ei ütelnud kunagi midagi lihtsalt sellepärast, et kellelegi meeldida. Mina aga olin nii mõnedki J.M.K.E lood omale kassettide pääle ümber lindistanud ja vahetevahel isegi kuulasin neid heameelega.
Projektijuhtimise loengus õpetati meile, et iga projekti edukust tuleb hinnata selle järgi, milline on selle esialgne oodatav tulemus. Ma arvan - ma ei eksi, kui nimetan "Rexi ja Carry muusikavahetusnädalat" üheks väga õnnestunud projektiks.