Hommik. Terevisioon. Marko Reikop & Anu Välba on mulle, nagu ka paljudele teistele kaasmaalastele, justnagu teine perekond. Muusikapausi ajal lasti Phil Collinsit, mida ma liigitan kvaliteetmuusika sahtlisse, nii et tänu sellele suutsin peaaegu unustada asjaolu, et hommikusöögiks oli täna külmkapi suhtelise tühjuse tõttu spinatipasta. A siis, natukese aja pärast, kui ma, nina telekas, taldriku päält veel viimseid spagetiriismeid kraapisin, ilmus ekraanile muusika taktis suud maigutav Anne Veski ning olukorra tõsidus (spinatipasta ja värk) tuli bumerangina minu suunas tagasi. Muss, millega päeva alustada, loeb ikka kõvasti.

Ja nüüd küsimus neile, kes laulmisega ja televisiooni tegemisega minust rohkem kokku puutunud: kas on ka mingi real reason selleks, et inimene ise absoluutselt häält ei püüa teha laulmise ajal, vaid lihtsalt huuli liigutades "vahelejäämisega" riskib? See on juba maiteamitmes kord, kui ma sellist asjaolu Terevisooni puhul olen täheldanud ja ausaltöeldes ei muutu immuunseks sellise asja peale. Iga korraga hakkab aina rohkem häbi.