Hästi vahva nagu, et keegi hotellikülalistest on meie korruse lifti ukse ette kusnud. Kaks korrust allpool on keegi trepile piimasuppi oksendanud. Vähemalt 1,75 meetri kõrguselt näeb see välja nagu piimasupp, mina ei läind ka lähemalt inspekteerima, et misasi see siis ikkagi on.

Üleeile jooksis mulle tollesama trepi peal vastu paljas mees (jope oli tal siiski seljas, kuigi eest lahti), tossud näpus. Väga suure hooga tormas trepist üles, nagu põgeneks kellegi eest. Mind nähes ta vist ehmatas, sest komistas oma paljaste jalgadega trepiastme taha ja kukkus põlvili. Karjatas valust (seega ta vist ei saanud olla laksu all, kuigi silmad + liigutused + asjaolu, et ta oli külmale ilmale vaatamata suht õhukeselt riides, viitasid sellele) ja vajus sinnasamma istuli. Röökis valjul häälel: "Issand, kui .... tüdruk!" (punktiiriga asendatud sõna oli positiivse tähendusega, kuid kõlades sellise inimese suust natuke kaheldava väärtusega). Mina astusin edasi, sest turvameest meil hotellis enam pole ja omaenese äässi hoidmine on igaühe enda asi.

Paar nädalat tagasi kõndis mulle kontorisse sisse üks väga eriskummaliste silmadega mees (loe: joobes JA narkouimas), kes end viisakalt tutvustas kui hotellikülalist ning küsis, ega ma ei tahaks talle oma telefoni laenata. Kuna ta oli kampsunis ja sokkis, võib tõepoolest arvata, et tegemist oli hotellikülalisega, kuid oma telefoni talle laenata ei soovinud ma sellegipoolest. Onu sokkis hotellikülastaja pakkus, et tema annab mulle oma telefoninumbri. Ma kostsin talle vastuseks, et sänks, aga mul on telefonis juba niigi üleliia palju igast telefoninumbreid. Seejärel küsis sokkis hotellikülaline, kas ma talle oma akulaadijat saaksin siis laenata. Kuna tööpäev oli lõppenud ja ma olin oofissis üksi, koridoris polnud enam kedagi peale koristaja (aga tol momendil ma ei teadnud, et seal ÜLDSE kedagi viibib), onu silmad vilasid kuidagi kahtlaselt mööda meie printereid ja makke ringi ning mul oli niikuinii kaks akulaadijat, tegin Eesti Haigekassa raha kokkuhoidva otsuse ja laenasin sokkis onule oma akulaadijat. Leppisime kokku, et kui ta oma telefoni laetud saab, jätab laadija retseptsiooni. Muidugimõista seda seal järgmisel hommikul polnud. Ainuke asi, mida ma kogu selle loo juures kahetsen on see, et ma andsin talle lolli peaga kiirlaadija, mitte selle, mis viis tundi akut täis laeb. Kuladikulat, ma ütlen.