Pigs are perfectly able to negotiate

"Tule nüüd õue," ütlen mina

"Brööh-brökogöökk," ütleb siga

"Näe, krõbusk!" ütlen mina ja viskan meelituseks koerakrõbina ukselävest nii umbes meetri kaugusele.

Siga tunnistab tuimalt krõbuskit ja vaatab seejärel pika pilguga mulle otsa.

"Nohh, Rafi, KRÕBUSK! Tule nüüd! Tule nüüd ÕUE! ÕUE nohh, tule nüüd!"

Siga tõstab ühe jala üle lävepaku, aga tõmbab selle siis kiiresti tagasi ja jääb endisesse kohta seisma nagu kipskuju.

"Rafi, kammoon! Ma saan aru, et libe on, aga me ei saa ju sellepärast õues käimata jätta. Tule nüüd, hops nohh, jah on jahh tuul ka, aga käime sipsniuhti ära ja siis lähme sooja tuppa tagasi. Õues on mõnna - värske õhk ja puha!" püüan mina oma lemmiklooma õueminemise kasulikkuses veenda.

Notsusel on ees täpselt selline ilme, mille alla, juhul, kui see oleks illustratsioon raamatus, oleks kirjutatud: "I just couldn`t care less."

"Tibu, ole nüüd kallis, tule lähme õue, ole tubli poiss, eksole? Kalla-kalla põssakene. Tibukene, lähme nüüd," üritan mina siga meelitada.

Siga, vana põrsas, teeb näo, nagu ta ei kuuleks ja nühib kärsaga vastu uksematti.

"Rafi, näe - teine krõbusk veel!" hüüan mina entusiastlikult ja viskan viimases lootuses eelmise krõbuski kõrvale teisegi.

Siga liigub välgukiirusel paigast, pistab krõbuskid pintslisse, liputab saba ja suundub rahulolevalt muruplatsi poole.

Ja nii igal hommikul ja õhtul ka. Vanasti leppis ta halva ilma korral õue minnes ühe krõbuskiga, aga nüüd, kus ta ükspäev nägi, et ma poekotist mitu suurt pakki koerakrõbinaid kappi tõstsin, ei liiguta ta ennast enam mingi ühe näruse krõbina pärast.

Varsti ma saadan ta töötajate enesekehtestamiskursustele loenguid andma.