Kuuldes oma vanemaealiste sugulaste tulihingelist diskussiooni teemal kremeerimine/matmine; matmine lähedalasuvasse surnuaeda/matmine kaugemalasuvasse ent see-eest "oma" surnuaeda; tuha mulda sängitamine/tuha säilitamine kodus kapi ääre peal, etc, meenus mulle üks episood seriaalist Mulla all. Tolles episoodis istusid ema ja tema kaks täisealist last pärast oma isa tuhastamist hotellitoas (kuhu nad vist olid sõitnud, kuna isa juhtus tolles riigis surema) ning arutasid, et mida selle tuhaga siis nüüd täpselt ette võtta. Üks arvas, et kuna isa unistus oli kuhugi Belizesse rännata, võiksid nad selle tuha sinna transportida. Teine avaldas arvamust, et kuna isale meeldis lennata, siis võiksid nad tuha helikopterist välja raputada. Kolmas pakkus, et aga äkki oleks mõttekam hoopis see tuhk tagasi nende oma kodumaale toimetada ja siis kuhugi maha matta, jne, jne, jne. Asi kippus peris karmiks vaidluseks kätte ära minema, kui ühel hetkel, keset üleüldist karjumist ja kätega vehkimist, karjatas ema "Oh, whatEVERRRR!!!", krahmas tuhaurni, siirdus sellega kiirkõnnil hotellitoa rõdule ning enne, kui kumbki tema lastest ah või oh jõudis öelda, paiskas selle sees oleva tuha allpool asuvate basseinide suunas. Lapsed olid ema käitumisest esiti jahmunud, kuid mõne hetke pärast kehitasid õlgu ja ütlesid, et "Well, that saves us the trouble of going down to Belize".

Väga õige otsus minu meelest. Isegi olukorra koomilisust arvestamata. Mõni võib väita, et ju nad siis ei austanud oma isa piisavalt, et kellelgi taolise teguviisi peale protesti ei tekkinud, aga samas ei tekiks austust surnu vastu ju ka sel juhul kusagilt juurde, kui nad seda va tuhaurni mööda maailma edasi-tagasi tariksid. Ja kui austus on, siis see on. Ka pärast surma, kama kaks, kuhu või kuidas kadunuke maetakse. Samamoodi nagu matused on pigem vajalikud lahkunust mahajääjatele, on ka matmisviis pigem vahend neile endile normaalse enesetunde säilitamiseks. Milleks üldse uhkeid haudu vaja on? Mõni inimene käib tõesti oma kalli kadunukese haual tihti ja pikka aega, enamus aga, olgem ausad, juhtub sinna suhteliselt harva, enamasti küll surnuaiapüha, jõulude või hingedepäeva puhul.
Mõni inimene pelgab ise, et teised teda piisavalt ei austa ja siis pannakse testamenti sisse igasugu klausleid ja lisatingimusi, et "saab ülejäänud osa minu pärandusest vaid juhul, kui matab mu kuhugi sellisele või sellisele surnuaiale ning hooldab hauda süstemaatiliselt järgmised 15 aastat". Vaesed inimesed. Nii need, keda maetakse, kui ka need, kes matavad.

Ma ei häbene öelda, et surnuaedadel käimine on minu jaoks tüütu kohustus. Justnimelt KÄIMINE, mitte külastamine. Sest reisides või niisama kuhugi surnuaiale sattudes meeldib mulle väga seal vaikselt ringi jalutada ning haudu ja ümbrust uurida. Aga selline teema, et "sellele surnuaiale on maetud sinu vanavanavanaonu, kes oli küll ammu enne sinu sündimist surnud ning kellest me sulle ka kunagi rääkinud pole, nii et sa põhimõtteliselt küll alles täna, olles peaaegu 24-aastane, said esimest korda elus teada tema olemasolust, aga sellegipoolest on sinu püha kohus nüüd minna ja näidata surnu vastu austust üles ning kraapida ja riisuda tema haual ja istutada sinna lilli ning käia iga nädal küünlaid vahetamas. Ja püüa sa ainult seda mitte teha, sest siis oled sa julm ja hoolimatu ja ei austa surnuid ja oh seda õudu, milline häbi sa oled oma sugulastele" mulle küll ei istu.

Minu ema ütles suvel selle peale, kui meie vanavanaema meid pidevalt surnuaiale utsitas ja lõpuks esimese keeldumise peale urisema hakkas, et me surnuid ei austa, et "Miks sa arvad, et ma surnuid ei austa? Muidugi austan. Aga miks ma pean selleks surnuaiale minema? Ma istun siinsamas köögitooli peal ja austan oma surnuid.". Hiljem on inimesed sellest situatsioonist rääkinud küll naljaga, küll tõsiselt, kuid lõpliku tõeni pole veel keegi jõudnud. Isegi need, kes vanusega juba sealmaal, et võiks põhimõtteliselt iga päev kompsud kokku pakkida ja teiseilma siirduda, on pidanud möönma, et austust ettekäändeks tuues kelleltki surnute viimses puhkepaigas käimist välja pressida on kuidagi nõme ja mõttetu.

Kui ma peaksin väga äkitsi ärä kuolema ja mõni tohman, kelle otsustada see on, mind mulla alla otsustab sängitada, siis ausõna, kallid karvased ja sulelised, te ei ole kohustatud mind seal vaatamas käima. Ja kui tulete, siis pole vaja lillekesi. Shokolaadi pole ka vaja, aga seda juba suht obvious põhjustel =) Ja kui see tohman on natuke vähem tohman ja otsustab mind tuhastada, siis pole ka vaja mingit erilist hookuspookust ette võtta selle tuhaga. Leidub mingi lapike maad kusagil, piisab selles täiesti. Tähendab, kui ma selleks ajaks veel Brasiiliasse EI ole sattunud, siis ohvkoors pole mul midagi selle vastu, kui te mu sinna pärast surma viite, aga for your information-ma ei kavatse oma testamendis selleks ekstra kuluridasid avada =P

Oh, küll ma olen vastik ja austuseta inimeseloom, heidan siin surma üle nalja ja. Enne kui asi päris retsiks kätte ära läheb, suundun igaks juhuks hoopis eksamit sooritama =)