Minu suurejoonelisest plaanist terve tänase õhtu õppimisega tegeleda ei tulnudki midagi välja. Pärast koju jõudmist ja poole kilo shokolaadi pintslisse pistmist (loe: õppimiseks valmistumist) käivitasin arvuti, et netis teste lahendama hakata. Nähes aga, et Tiina on online, otsustasin viimase asjana enne õppetöösse sukeldumist talle ühe pakilise informatsioonijupi edastada. Informatsiooni kiiremaks edastamiseks otsustasime skype`ida ning lõppes kogu üritus sellega, et me põhimõtteliselt nutsime tund aega üheskoos. Põhjus: oma jutuajamise käigus külastasime selliseid kodulehekülgi nagu www.loomadehoiupaik.ee ja www.koertevarjupaik.ee
Viimasel leheküljel oli album pealkirjaga "Vikerkaare silla taga" ja siis me vaatasime neid fotosid hukatud loomadest ja valasime pisaraid, mõlemad kodus oma arvutite taga. Vaesed klaviatuurid said vatti. Ja oma loomi hülgavad inimesed ka, vähemalt meie käest. Ükskõik, kui kaua ma elan, ei suuda vist küll kunagi harjuda mõttega, et siin maailmas on olemas inimesi, kes torkavad kassil silmad peast välja või jätavad koera metsa puu külge seotuna surema.

Ühes asjas jõudsime sarnasele järeldusele: kumbagi meist ei tohiks reaalajas kokku lasta inimesega, kelle kohta on teada, et ta on loomadega alatult käitunud, sest nii Tiina kui mina, me läheksime sellisele inimesele lihtsalt kätega kallale. Liiga palju vägivalda siin maailmas... kas see kõik ka ükskord lõpule jõuab?