Üks inimene küsis mu käest täna, et mis ma arvan - kas ma sain lapsepõlves palju armastust?
Hmmm... oleneb, kuidas võtta. Kui arvestada neid inimesi, kes seda kõva häälega välja ütlesid, siis armastati mind lapsepõlves vaid ühel korral minu viiendal eluaastal ühe lokkis juustega ja vuntsidega perverdi poolt, kes peale selle, et ta mind väidetavalt armastas, lubas ka kassipoegi näidata. Suhteliselt kaheldava väärtusega armastus. Nagu ka too lubadus kassipoegade kohta.
Kui arvestada neid inimesi, kes idee kohaselt peaksid inimest tema lapsepõlves armastama ehk ema ja isa, siis oleks vastus: "tõenäoliselt mitte", sest neid mul ei olnudki. Või ehk siiski, sest isegi, kui lapsel on ema ja isa kusagil olemas, siis need inimesed ju ikkagi armastavad oma last. Ma arvan. Ma loodan. See peaks olema geneetiliselt nii seatud ju.

See-eest sain ma piisavalt palju ennastsalgavat, tingimusteta armastust ühelt neljajalgselt, pruuni karvaga olevuselt, kes oleks minu eest kõhklemata läinud läbi tule ja vee, hoolimata asjaolust, et ta ei osanud ujuda. Ma arvan, et see oligi tõeline armastus ja et ta ei armastanud mind sugugi seepärast, et ma talle süüa andsin (nii paljud inimesed koerte kohta sageli väidavad), sest oma anorektilisel perioodil näljutasin ka oma neljajalgset sõpra.

Nii et kas armastus "loeb" vaid siis, kui seda teisele tunnistatakse, kui sellest räägitakse ja seda sõna välja öeldakse?
Või võib armastus olla ka midagi sootuks vastupidist?

Kui noormees, olles suhtes oma armastatud neiuga, kes on juhtumisi armunud kellessegi kolmandasse, laseb neiul vaikselt käest libiseda midagi ette võtmata, kuigi ise kannatab põrgupiinu, siis kas see neiu ikka on noormehe elu armastus, nagu ta väidab? (tervitused K-le)

Või siis noormees, kes keeldub suhtest tütarlapsega, sest üks kindel teine, kes silmapiiril virvendab, "võiks tollele tütarlapsele nii palju enamat pakkuda". Ja kui tütarlaps selle peale halab ja soiub ja ahastuses käsi murrab ja kinnitab, et ta ei soovi seda teist, kelle kõrval ta tõesti võiks endale kõike lubada, ent noormees sellegipoolest eemale hoiab, kuigi külgetõmme on vastastikune, siis kas seda võib armastuseks nimetada? (tervitused M-le)

Aga kui inimene muust ei räägigi, kui oma lõputa armastusest, ise aga käitub risti vastupidi? Näiteks kolmas noormees, kes väidab, et armastab tüdrukut, samal ajal füüsiliselt liiga tehes nii tüdrukule endale kui ka sellele pisikesele nõrgukesele, kes ise enda eest seista ei saa ja kellest tüdruk siin maailmas kõige enam hoolib. What kind of a love is THAT? Kas see inimene tõesti mõtleb seda või ainult ütleb? Või eksisteerib see ainult tema enese peas, objektiivses reaalsuses on aga olematu või lihtsalt tühine? Kelle arvamus loeb? Kas selle oma, kes kõvemini kisendab, et ta armastab, armastab ja armastab veel või selle oma, kes oma väikesele kaitsetule loomale taas kord appi tõtates veendunud on, et seda väidetavat armastust pole olemas? (tervitused T-le)

Kumb armastab rohkem: kas see, kes mahajäetuna mahajätja elu kallale ähvardab kippuda või see, kes samasse olukorda asetatuna lahkub areenilt vastuvaidlemata selleks, et iga paari aasta tagant endast ootamatutes paikades ja situatsioonides märku anda (et ta on alati olemas ja et temaga võib arvestada)? (tervitused K2-le ja R-le)

Või neiu, kes oma partneritest lahku minnes ei taha kellegagi neist suhteid jäädavalt katkestada, sest omal moel armastab ta enamikku neist elu lõpuni... Kas see on armastus või hoopis pimeda inimese ülim egoism? (tervitused mulle enesele)

Armastus on ilmselgelt täpselt samasugune tükk kommunikatsiooni nagu iga teinegi infovahetus ning see, kas ja kuidas me selle signaali välja saadame ning vastu võtame, sõltub nii lausutud sõnadest kui ka kehakeelest ehk teisisõnu käitumisest. Aga nii, nagu erinevad inimesed saavad samadest sõnadest erinevalt aru, mõistavad nad ka armastust erinevat moodi. Seega ei olegi kunagi mõtet vaielda selle üle, kas teine sind armastab või mitte. Samamoodi pole võimalik kinnitada oma armastust inimesele, kes sellesse ei usu. Ja vahetevahel võite eneselegi teadmata kedagi armastada, sest selle inimese jaoks tähendab teie tegutsemisviis armastust isegi, kui te ise sellest tundest enda arvates miilide kaugusel olete.

Nii et armastus on vaataja silmades.

Inimesed, avage oma silmad ja vaadake!