Mõtlesin tükk aega, kas mul on moraalselt õigus siia kirjutada, et ärge Kirenast liuguksi tellige, neil on si.. klienditeenindus. Et tegelikult nende liugustel ei pruugi ju midagi nii kohutavat viga olla. Siis aga otsustasin, et teenindus moodustab samuti suure osa teenusest, nii et järgneb minu komejant Kirenaga.


Novembri lõpus tuli minu liuguksel alt ära üks rullikutest. Minu jaoks tähendas see seda, et kapiuks, mida kasutan vähemalt 20 x päevas, vajus viltu ning ei olnud enam eriti liigutatav. Kui te olete elus kasvõi kordki puutunud kokku liugustega, siis teate, mida see tähendab. Põhimõtteliselt olin ma nagu invaliid. Ma ei saanud oma kapist korralikult asju kätte, rääkimata nende tagasipanekust. Kuna kapile kehtis veel garantiiaeg, helistasin Kirenasse ja kurtsin muret. Kõne vastu võtnud tädi arvas, et piisab sellest, kui ta mind telefoni teel õpetab, kuidas seda rullikut tagasi monteerida. Koju jõudes ja kappi uurides sain aga aru, et õpetus koosnes minu jaoks kasututest soovitustest a la "vaadake selle ukse taha ja saage aru, mis, kus ja kuidas seal valesti on, siis võtke see rullik ja tehke oma kapp korda". Et teile asja arusaadavamaks teha, ütlen, et oma kapiukse parandamiseks oleksin ma pidanud riiulisse pugema. Ei mahu ma sinna, kahjuks. Helistasin uuesti Kirenasse. Tädi oli minu saamatuse üle väga rahulolematu ja küsis, et kas mul siis mõnda meesterahvast pole läheduses, kes mu liugukse rulliku tagasi omale kohale asetaks. Minul läks sellise küsimuse peale küll hari punaseks (sest tegelikult on lahti tulnud rullik ju nende praak ning selle parandamine garantiiajal pole absoluutselt minu ülesanne), tädile aga ütlesin, et ei ole. Eks suure häda korral oleks võinud ju mõne tuttava kutsuda, aga häda ei olnud veel väljakannatamatu ja ma ei tahtnud oma tuttavaid nii näiliselt tühise asjaga tülitada. Tädi lubas armulikult mu mure edastada.

Möödus mitu päeva, mille jooksul mina pidevalt oma tolleks momendiks juba needusena näiva kapiuksega olin maadelnud. Helistasin taas Kirenasse. Telefonile vastas seekord meessoost isik. Oli minu murest kuuldes üllatunud, aga mitte seepärast, et ma veel abi polnud saanud, vaid seepärast, et ma üldse julgen nii lühikese aja möödudes neid uuesti tülitada. Kas ma siis ei ole teadlik, et nende töömeeskond on tööga väga hõivatud ja käib muudkui inimestele liuguksi paigaldamas ja et neil ei ole veel niipea aega tulla minu kapiuste rullikutega tegelema?! Et sellega läheb paar nädalat vähemalt. Paar nädalat, siis paar nädalat, mõtlesin mina, kuigi ei saanud aru, miks nad ei võiks lihtsalt korraks minu poolt läbi hüpata, sest see ei tundunud tõesti nii massiivse tööna, mis oleks neil pool päeva võtnud.

Möödus mitte kaks nädalat vaid isegi kolm ja ühel järjekordsel hommikul, kui ma oma kapiukse loksutamise abil õige poole peale olin saanud, et teise poole pealt asju kätte saada, tuli ära järgmine rullik. Helistasin Kirenasse. Vastu võttis toosama meessoost isik, kes ütles mulle ärritunult, et ta juba saatis töödejuhatajale e-maili. Väga lohutav. Ütlesin viisakalt head-aega ja jäin ooterežhiimile.

Ülejärgmisel päeval kukkus kapiuks ära. Võib isegi heaks õnneks lugeda, et ma ise sellele ette jäin ja seetõttu peeglid vastu seina puruks ei kukkunud, aga minul oli aia ja üksi ligi kolmemeetrist (mu korteril on ekstra kõrged laed ja too kapp on maast laeni) rasket peeglitega kapiust piiratud liikumistingimustes tagasi omale kohale saada pole ka just lihtne. Õnneks sain ta kuidagi paigale ja ei liigutanud seda enne, kui Kiddo kohale jõudis. Kiddo on mu teinepool ja meessoost on ta ka - seega justnagu vastus Kirena tädi palvetele. Ainuke probleem ongi selles, et ta ei ela minu juures, välismaal elab. Nii et täiskohaga kapiparandajat temast ei saa, kahjuks. Lühidalt: teinepool võttis äratulnud rullikud, pusis mõne aja ja kapiuks saigi omale kohale. Aga viltu oli. Sest liugustel puudus üks rullik juba originaalis, mis teisepoole sõnutsi oligi põhjuseks, miks mu uks üldse kiiva hakkas kiskuma.

Tühja kah, viltu, siis viltu! Peaasi, et kapiuksed edasi-tagasi käivad. Vahetult enne jõule helistasin veelkord Kirenasse ja uurisin olukorda, sest minu esimesest kõnest neile oli möödunud kuu aega. Onklil teiselpool toru oli öelda vaid üht: tema on töödejuhatajale meili saatnud ja oi miks küll ei ole juba keegi parandama tulnud seda. Ütles, et saadab uuesti. Mina küsisin, et kas ta ei leia, et nüüd võiks juba helistada, mitte e-mailidega jamada, tema vastas, et küll ta tegeleb sellega.

Mõned päevad pärast uue aasta saabumist helistasin neile veelkord ja pärisin, et mis värk on - mu kapiuksed tõrkusid jälle (mõni ime ka) ja ma ei tahtnud taas kord leida end keset esikut suure peegelsilmaga hiiglasega võitlemas. Onu kordas veelkord, et teade on edastatud ja kohe-kohe iga minut peaksid need töömehed minu juurde sisse astuma.

Äge siis ju, et möödus veel viis päeva ja minu kapiuks kiilus lõplikult kinni. Ei liikunud enam ei edasi ega tagasi. Varem oli seda veel võimalik olnud loksutamise teel nihutada, et siis näiteks riidepuu abil kapist asju koukida. Nüüd seisin silmitsi olukorraga, kus mul oli esmaspäeva hommikul vaja varakult tööl olla, et Maksuametile õppurite nimekirju edastada, aga ma ei pääsenud tööle, kuna mu üleriided ja välisjalanõud olid kinnikiilunud kolmemeetrise kapiukse taga. Helistasin Kirenasse, aga nendel algab tööpäev esmaspäeva hommikuti alles kell kümme, kas teate. Minu tööpäev algab varem ja seetõttu olin ka igaks juhuks ekstra vara üles tõusnud, et neid kohe esimesel võimalusel kõnedega pommitama hakata. Et kogu seda erinevatesse firmadesse helistamise jama siia mitte trükkida, ütlen lühidalt, et ennast liigutama hakkasid nad alles siis, kui nende peale häält tõsteti. Mõjus vaid Tarbijakaitseameti ja laimava ajaleheartikli kirjutamisega ähvardamine. Lõpuks, kui ma neile torru kisasin, et MU LOOM ON KA PISSITAMATA, SEST MA EI PÄÄSE OMA JALANÕUDELE LÄHEDALE, öeldi, et jah, jah, kohe saab. Tunni aja pärast helistas siis too töödejuhataja ja suvatses minuga iroonitseda. "Tere, meile on saabunud info, et te olete oma kapiukse taga kinni. "MINE MUFFI, IDIOOT!" röökisin ma mõttes torru, kõva häälega aga ütlesin rahulikult, et "Ma ei ole kapiukse taga kinni, minu jalanõud ja üleriided on kapiukse taga kinni ja paljajalu käimiseks on praegu vist liiga külm või kuidas teie arvate?". Onu Töödejuhataja ütles "Mh.. Öhöhh. Tuleme kohale. Kas te olete siis kodus praegu koguaeg?". ????? Ma enda arvates olin selle piisavalt selgeks teinud, et mul puudub ligipääs oma riietele ja jalatsitele?????

Kogu selle klounaadi lõppvaatus koosnes aga sellest, et keegi meistrimees saabus mulle ukse taha ja parandas kapiukse täpselt kahe minutiga ära. KAHE minutiga!! Ja selleks, et neid kahte minutit minu peale kulutataks, pidin ma poolteist kuud inimesi tüütama ja oma aega ja närve raiskama.

Ma ei suuda isegi rõõmustada enam asjaolu üle, et mul on pärast pikka aega taas normaalselt funktsioneeriv kapp. Ma olen väsinud sellest jändamisest. Miks peab nii olema, et normaalse (ootuspärase) teenuse saamiseks peab inimeste peale kõva häälega karjuma? Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt hoolega ja usinasti oma tööd teha, et selle eest pärast ausalt palk välja võtta?

Kurb. Kurb lihtsalt. Nördimust tekitav.