Kummaline, kuidas lõhnad inimestele mõjuvad. Täna hommikul töö juures nii umbes kaks minutit pärast seda, kui ma olin oma laua taha maandunud, tuli minu kõrvale seisma üks isik. Möödus veel 20 sekundit ja mu esialgne võrdlemisi hea tuju oli korraga väga paha. Palju ei puudunud, et ma oleks kärkima ja paukuma hakanud. Inimene läks mu laua juurest minema ja mul hakkas kohe märgatavalt parem olla. Natu aja pärast läksin tema tuppa ja nagu naksti, tuju jälle halb. Milles siis asi? Kõigepealt sain aru, et mulle ei meeldi too parfüümipilv, mis tema ümber hõljus. Aga mu teisepoole "firmalõhn" ei meeldi mulle samuti absoluutselt, nii et milles siiski probleem? Pärisin lõpuks inimese käest tolle lõhna nime ja sain teada, et tegemist on ühe Calvin Kleini lõhnaga. Bingo nohh! Minu jaoks seostub see lõhn ühe väga konkreetse isikuga, kellega lävisin suhteliselt pikka aega ja kes on minu jaoks... nohh, ütleme viisakalt, et "ebameeldiv".

Kohe meenusid ka teised lõhnadega seotud mälestused ja tunded.

Kuidas ma sain teisepoole käest sünnipäevakaardi, mis juba ümbrikust välja võtmata lõhnas objektiivselt hästi, aga subjektiivselt ebameeldivalt. Ja kui ma nina kaardi sisse surusin, siis tundsin kohe ära, et ega see eriti midagi muud olla ei saa, kui teisepoole parfüüm, mida ta ise kõrgelt hindab (ja mida ta ka ilmselt arvab minule meeldivat). Igaks juhuks küsisin üle, et kle, kas sa spreisid mu õnnitluskaardi millegagi üle? Ütles, et oli väheke lõhna piserdand peale jahh. Sellepärast siis oligi mõnes kohas tint natu laiali...

Kuidas ühe teise tuntud firma lõhnaõli tester on mul juba viis aastat märkmiku vahel (see on selline kahepoolne tester, kust lõhn ära ei kao) ja millele vahetevahel peale sattudes ja seda nuusutades tekivad kohe a) turvatunne b) uhkus c) igatsus. Jah, see parfüüm oli ka ühe kalli inimese "firmalõhn". Need tunded tekivad more or less ka siis, kui mõni minu läheduses viibiv isik on seda lõhna kasutanud.

Kuidas ma aastaid tagasi Nuweibas olles ära armusin. Kõrbemaastikku ja ilma ja rannaelusse ja ühte kohalikku pruunisilmsesse. Ja kuidas ma sama reisi ajal Dahabisse sattudes ühes õlide poes (lõhnaõlide ikka - sealsed lõhnad ongi õlivormis) avastasin selle ühe ja ainsa lõhna, mis sobis mulle nagu rusikas silmaauku. See oli nagu raamatutes kirjeldatud teise inimese "äratundmine". Minu puhul siis lõhna äratundmine. Muidugi ma ostsin selle. Terve suure juraka purgitäie, millest (kuna ta on õli vormis eksole) jätkub tõenäoliselt minu elu lõpuni. Ja nüüd, iga kord, kui ma seda lõhna üks kuu aega ei kasuta vahepeal ja siis uuesti purgi avan, vallutavad (jah, vallutamine on täpselt see õige sõna) mind uuesti täpselt needsamad emotsioonid ja tunded, mis sellel reisil. Ükskõik, kus ma parasjagu viibin või millega ma tegelen. Kummaline on see, et ma ei tunne siis mitte ainult selle õli lõhna, vaid ka liiva, soolase vee, sellel reisil kasutatud päikesekaitsekreemi, päikese all küpsetatud kebabi, guaavamahla, shisha, rannamattide, kõrbe ja kaljude lõhna =) Kogu see kompott annab kokku nukra igatsuse segatuna rõõmsa rahuloluga. Ma tõesti ei oska seda etemini seletada. Ei aita ka see, kui teile purgi nina alla pistaksin, et nohh, nuusuta ja saa ise aru =) See lõhn liigutab mind. Sealt, kusiganes ma seda nuusutan otse Egiptusesse. Maagiline.