"Ma pole peoloom, sina oled," vastas sõbranna mulle, kui olime dumpinud aastavahetuseks Viljandisse mineku plaani, otsustanud hoopis mõne Tallinna klubi maatasa teha ja ma ta käest pärisin, et milline klubi see neist võiks olla. Loomulikult ma protesteerisin. Ma olen Peo Loom siis, kui sinna satun, aga mitte selles üldises, levinud mõistes. Ei käi igal nädalavahetusel klubides või korteripidudel. Minu jaoks ei ole absolute must igal reede õhtul klubis ringi tilbendada ja laupäeval sõbra korteris läbustada.

Aga eile siiski käisime. Klubides. Mitte sõbrannaga, vaid tolle toreda inimesega, kes andis mulle kaks uut (ja väga hästi sobivat, kusjuures!) hüüdnime, millest me kumbki kumbagi ei mäleta. Ebaõnn.

Aga seda mäletan küll, et jookidest sai degusteeritud järgmisi: Orgasm, Margarita & Blue Sky. Kui neid tühja kõhu peale järjest laksida ilma vahepeal midagi söömata või joomata, siis tunne on tõesti selline, nagu oleksid need kolm kokku sattunud. Üldsegi mitte halb seega ;)

Aga seda ütlen küll, et Guitar Safari Specialit ei soovita proovida neil, kes kokteile hea maitse pärast naudivad. Samas pidutsejad, kes soovivad head elavat muusikat, võivad oma õhtut sellenimelisest pubist alustada küll. Esines liveband (nime vaatasin seina pealt ja jätsin meelde, aga vat - ei mäleta), mille solistil oli niivõrd tugev hääl, et kandis välja nii Lenny Kravitzi, Bryan Adamsi, Mihkli ja Mehhaanikud kui ka R.E.M-i ja paljud teised esitajad. Ja seda üldsegi mitte kuidagi kiunudes või poolvärinal. Hästi laulis. Ja ühe ääretult vahva baarmani leidsin ka sealt pubist. Sõbralikud ja nalja viskavad teenindajad on kindlasti minu lemmikinimeste top viies sees.

Aga nüüd, et olukorda veelgi põnevamaks muuta, lükime ühele magamata ööle veel teisegi otsa ja vaatame, mis saab. Metsikut ja ettearvamatut vana aasta ärasaatmist teile kõigile!!

=)

Aga mina sain ühe hilinenud jõulukingi. Õigemini mitte kink ei hilinenud, vaid mina hilinesin selle kättesaamises. Läksin tööjuurde postkastist posti eemaldama, et see puhkuse ajal umbe ei läheks ja esimene asi, mis mulle sealt sõna otseses mõttes sülle potsatas, oli ümbrik, millel adressaadiks "Hr. ja Pr. Rand". Ma esimese asjana tahtsin kohe protesteerima hakata, et mis härra, kus härra, pole olemas mingit härra Randa, aga veidi aja pärast sain teada, et viidatud oli mu põssale hoopis. May I just point out, kui armas see on, kui saadetakse kiri vms. mulle JA põssale? Selle abil võikski defineerida sõna "nunnu" =)

Ja Rafaello Rand kõlab ka üpris paljulubavalt, nii et olen igati nõus, et mu põrsas kannab minu perekonnanime.

Aga nüüd tähtsama juurde:
Lugupeetud jõulukingid.co.uk!
Saime kätte teie panderolli ning oleme ülirõõmsad. Mina sellepärast, et mul on nüüd võimalus käia oma lemmikfilmiga inimesi tüütamas ja siga sellepärast, et lõpuks ometi sai keegi aru, et ka posti teel võib talle piparkooke saata ;) Sa oleksid pidanud sea nägu nägema, kui ma tolle pisema ümbriku tema nina (see on siis kärsa) ees avasin. Saba käis nagu propeller ja silmad särasid. Ma arvan, et koeraomanikud, kes oma loomadele jõulu ajal kuuse alla kingitusi on teinud, mõistavad, millest ma räägin.

Igatahes, kuna mul kusagile mujale neid tänusõnu suunata pole, siis kasutan võimalust ja edastan need siinsamas. See oli täiesti ootamatu ja tõeliselt vahva jõulukink. Very thoughtful of you, mr. TVP. Et kui te järgmiste jõulude ajal sooviksite notsu kärsajäljega tervituskaarti näiteks, siis teate isegi, mida teha.

Pisikesest kaheaastasest on saanud pisike kahe ja poole aastane, kes ei väsi mind üllatamast. Täna näiteks tulime lasteaiast, pidime autoga garaažhi sisse sõitma. Väravad ja garaažhiuks avanevad ja sulguvad puldi abil. Nuppudele peab vajutama, nohh. Palusin pudinal pult mu käekotist aegsasti välja otsida, mida ta ka ilma pikema palumiseta tegi. Ta on meil üldse väga abivalmis. Nii kui midagi on, jookseb kohale ja ütleb valjul häälel "Ma AITAN!"

Värava taha jõudnud, palusin pulti enda kätte, kuid pudin oli veendunud, et saab ka ise vajutamisega hakkama. Mis ma ikka lapsega vaidlen? Nii pisikeste näpukeste vahel see pult puruks niikuinii ei lähe, nii et ainuke juhtuda võiv jama oleks olnud väravate vahele kinnijäämine. Mis on üpris ebatõenäoline, seega lubasin lapsel ennast puldi kasutamisel aidata. Juba lasteaias kinnaste ja saabaste kätte-jalga panemisel tekkis mul kuri kahtlus, et pisiõde teeb vist juba vasakul ja paremal poolel vahet. Puldi kahe nupu käsitsemisel näitas ta igatahes üles ülimat nupukust ning nii olimegi varsti garaažhis.

Järgnes dialoog:

mina: "Kuule, anna see pult mulle nüüd tagasi."
pisiõeke: "Las see jääda parem minu kätte."
mina (imestunult): "Miks nii?"
pisiõeke: "Sinu käest võib see ära kaduda."
mina: "Oled sa kindel?"
pisiõeke: "Jah, oota, las ma nüüd panen värava kinni."

Olin kuulekas ja ootasin, kuni mu väike õde garaažhiukse ja väravad kinni pani. Puldiga. Parempoolse ja vasakpoolse nupu abil.Vahetevahel jääb selline mulje, et kui sellel pisikesel putukal oleks kasutada kogu minu sõnavara, siis võiks juba üpris tõsised jutuajamised maha pidada. Ootan veel paar aastat ja küsin ta käest siis nõu, millist eriala magistrantuuri õppima minna ja millist pensionikindlustuse fondi valida.

V says:
appi

V says:
kell sai juba 1

C says:
eksole

C says:
nii need naised on - ei lase magada

V says:
selles pole probleem

C says:
milles siis?

V says:
ülemus ka ei lase tööjuures



Nii tore on naeru mugistada taas kord. Isegi kõik öösel telkust näidatavad komöödiaseriaalid ajavad laginal naerma. Kui nii edasi läheb, ei saa naabrid varsti enam rahulikult magada öösiti, sest üks muudkui naerab kõrvalkorteris =D

Ahoi! Leidub siin veel selliseid split personality`ga hulle, kes suudavad kõigepealt vaadata tund aega selliseid fotosid http://www.alegruzza.com/en_immag.html , et seejärel tund aega kaifida Marilyn Mansonit?
Ja eile ma veel mõtisklesin selle üle, miks mõni kindel inimene kutsub mind väikeseks kuradikeseks ja mõni teine kindel inimene ingliks...

Need fotod kuuluvad ühele toredale Itaalia noormehele, kel oli julgust minuga Skype`is nõu küsimise eesmärgil tutvust sobitada, kuigi mul on seal üleval suur punaste trükitähtedega hoiatussilt stiilis "Õrr-lõrr, kui sa pole mu tuttav, siis hoia heaga eemale!"
Hoolimata hoiatusest satub minu Skype`i listi ülepäeviti igast kummalisi olendeid, keda ilmselt ei koti eriti, et nemad mind eriti ei koti, pardon my French. Vahetevahel olen sunnitud "uued tulijad" vastu võtma, kuna ma lihtsalt ei saa nime järgi aru, kas tegemist on mõne minu sõbraga vai mette. Türklastel, õnneks, on kombeks oma päritolumaa kohta mitte valetada =P Ja hindude nimed on ka luckily for me päris hästi tuvastatavad (pole au ühtegi hindut tunda). Kaks korda elus on ka nii juhtunud, et olen lisanud listi võhivõõra inimese ja ta sinna peale esialgset uurimustööd ka jätnud. Täna oli siis see teine kord. Nagu ma Alessandrole ka ütlesin - it`s the brains that make the difference.

Alessandro fotod mahuvad sahtlisse, kuhu on peale kirjutatud "puhastusvahendid hingele". Need meenutavad mulle jõululaupäeva õhtut, kui tädimees tõi ülakorruselt gloobuse, sest tekkis küsimus, kus asuvad mingid saared. Kui gloobuse lõpuks oma kätte keerutamiseks sain, tabas mind peale esialgset vasikavaimustust kiisuahastus. My gosh, ma ei jõua elusees kõiki neid kohti läbi käia! What`s the point in even trying? Kui millegi kohta saab öelda "rõõmsalt masendav", siis see tunne, mis mind haarab gloobust keerutades, ongi just see.

See esitaja kinkis mulle 2. jõulupühal paar toredat rida ühe põhimehe kohta (palun ette vabandust oma jumalasulastest tuttavate ees):

The only good God is a dead God.
The only God good for me.
The only good God is a dead God, baby.
The only damn God I need.

(Marilyn Manson - Dead God)



Need read omakorda tuletasid mulle meelde ühe aastake tagasi kuuldud ütlemise. Kelle suust see kukkus, on tänaseks kahjuks unustusse vajunud. Seda mäletan küll, et tegemist oli vastusega ühe väikese lapse küsimusele "Who is God?". Kõlas see aga järgmiselt: "If you want sth. REALLY BAD then God is the guy who makes it so that you won`t get it."

=) Nii. Toetan selja vastu tooli seljatuge, sirutan jalad välja, ristan parema ja vasaku käe sõrmed ning jään materdamist ootama. Bring it on!



PS. Kui tahate oma hinge suu kaudu välja karata, siis make sure, et teil on läheduses mingi arvestatav helisüsteem ja tõmmake omale netist Marilyn Mansoni
a) Mobscene
b) Last
c) Scaredy Cat
d) You Spin Me Right Round

(Viimane, muide, on geniaalne näide sellest, kuidas mõni lugu võib mingisse muusse stiili panduna isegi etemaks muutuda).

Selliseid tuntud get-rid-of-your-head lugusid nagu Disposable Teens ja Rock Is Dead ma üldse ei mainigi.

Küll ma kuulan varsti taas neid nunnusid lugusid ka. Praegu on jõulud - kuidagi tuleb ju tasakaalustada ;)

Veidi filmidest

Ei arvanud, et nii kujuneb, aga täna vaatasin terve õhtu filme, pool ööd veel otsa.

Mainimisväärne miinus: animatsioon nimega Shrek 2. Ei, mitte film ise, vaid eesti keeles pealeloetu/-lauldu. Teate, ma ei ole kõrvaväärakas, aga kui ma mingitel momentidel isegi oma emakeelest aru ei saa, siis on midagi viga. Rääkimata sellest, et Eesti näitlejad lihtsalt ei suuda välismaistele multifilmidele usutavalt teksti peale lugeda, on see teinekord ka segane ja kehva diktsiooniga. Krussi arvamus ühtis minu omaga, nii et see pole lihtsalt sapi pritsimine, mida ma praegu teen. Pealegi, Lepatriinude jõulud tuleb neil väga hästi välja. Ilmselt, kuna osad on spetsiaalselt nende jaoks kirjutatud, mitte puiselt mingist muust keelest sõna-sõnalt ümber tõlgitud.

Mainimisväärne pluss: öine mängufilm The Four Seasons. Ma loodan, et ei see, kes mulle hüüdnimeks ingel andis ega ka inglid ise ja ka mitte kuradikesed ega grandioossed kuradid ei solvunud selle peale, et ma nad msn-s hooletusse jätsin. Ma lihtsalt ei suutnud oma silmi enam ekraanilt pöörata. Harva, kui üks film midagi sellist suudab. Kusjuures, märkimist väärt on ka fakt, et see film on valmistet tervelt aasta enne minu sündi. Ja mina olen juba veidi üle kuuekümne.
Igatahes tõsiselt armas film oli. Sisukas, õpetlik, naerutav ning kohati ka nukrust tekitav. Mulle väga-väga meeldis ja praegusel hetkel tunnen kahjumeelt, et nii vanu filme laenutustest leida pole võimalik.

Kuulutan välja võistluse sellele sissekandele sobiva lõppsõna leidmiseks. Sest igast eesti keele ja kirjanduse õpetajatele kindlasti ei meeldiks, kui ma selle siia tühjusse rippuma jätan lihtsalt, aga minul on kell 4 öösel ja aeg hakata tudile minekuks valmistuma.

Iadööd!

On üks kettkiri, mida ma olen oma e-posti hulgast avastanud vist küll rohkem kui kümme korda. See oli üks esimesi kettkirju, mille ma omale e-postkasti soetades sain ning see saabub siiani vahetevahel "ringiga minuni tagasi", kuigi ma juba ammu seda enam kellelegi ei edasta. Väidetavalt on selles sisalduva kokku pannud Dalai-Laama, aga see väide on suhteliselt kaheldav. Võibolla on ta neid sõnu kunagi lausunud, mina seda ei tea. Aga ma tean, et see on vist küll ainuke kettkiri, kus sees leidub tõesti mõningast väärt lugemist. Üks rida on mul unepealt peas: When you lose, make sure you don`t lose the lesson.

So I`m trying real hard not to lose all those lessons I learned from all this. Kui ainult seda mälu-mälukest antaks...

Hõu-hõu-hõu!!!

Selle asemel, et saata laiali meeletu kogus Hoops`i ja YoYo e-kaarte (te teate, mida peab tegema, saamaks teada, kes need veel on), otsustasin oma jõulusoovid teile siia kirja panna. Sest see peotäis inimesi, kes ei loe eestikeelset teksti või ei oma internetis käimise oskust, on oma kaardid juba kätte saanud.

Nii.

Paljud kisavad, et jõulud on kole aeg, sest peab kohustuslikke kingitusi tegema. Ma keeraksin selle väite natuke kummuli ning ütleksin, et jõulud on tore aeg, sest enamusel tagasihoidlikest eestlastest, kel muidu puudub ettekääne või ajaline ressurss selleks, et oma kallitele kinke valmistada, on jõulude ajal vähemalt üks neist olemas.

Aga kõige suurema kingi saame me teha iseendile. Kinkida endale jõuludeks südamerahu ja olla koos mõnusate inimestega. Kui vähegi võimalik. Tsiteerides minu musta venda: I don`t celebrate the religion but it is a great opportunity to hang out with family and friends and reflect on 2006.

Minu soov on, et teil kõigil oleks jõulude ajal keegi sama armas kaisutamiseks ja koos jõulupuu ümber ajamiseks, nagu minul. Olgu ta siis roosa või sinine või kasvõi neoonroheline =)

Vahvaid jõulupühi, ruikk-brögönökk-ruikk!!!

Küsimus suurele ringile: kas keegi veel peale minu on saanud juba mitmendat aastat järjest Ken-Martti Vaherilt jõulukaardi?

Kuidagi kummaline. Ma ei ole teda kunagi valinud, klubis pole ma temaga jalga keerutamas käinud, Orkutis sõpsiks pole lisanud, rate.ee-s pole tema pilte hinnanud =D Miks saadab noormees nimega Ken-Martti mulle jõulukaarte?

Nii palju küsimusi, kuid vastust ei ühtegi. Või siiski...? Küllap saadab Kennukene mulle jõulukaarti ja uueaastatervitusi sel lihtsal põhjusel, et ta ei tea, millal minu sünnipäev on. Kui ta teaks, saadaks ta hoopis sünnipäevaõnnitlusi.

Kulla Ken-Martti! Minu sünnipäev on veebruarikuu seitsmeteistkümnendamal pääval. Nüüd sa siis tead. Ja kuna sa oma aadressi ümbriku tagaküljele unustasid kirjutada, siis hääd jõulu sullegi!

Tavalistel päevadel avaneb meie viiendal korrusel asuva kontori aknast lihtsalt ilus vaade. Männimets. Kui laua tagant püsti tõusta, näeb olenevalt aastaajast mõnda liivast või lumist nõlva ka. Ja hästi palju taevast. Selleks, et inimesi näha, tuleks päris aknalauale ronida, aga kuna printerid ja makk jms. kilakola on ees, siis ei käi meist keegi reeglina aknalaua peal istumas.

Vahetevahel ma mõtlen, et that`s probably one of those things that is keeping me from going insane - tõstad töölaua taga istudes pilgu ja vaatad elusuuruses piltpostkaarti.

Aga vahetevahel ei ole see vaade ilus. Vahetevahel on hoopis hingematvalt kaunis. Nagu näiteks viimasel kolmel õhtupoolikul. Ehk siis tunnike enne tööpäeva lõppu. Taevas oli punakasroosakaslillakasoranž, mustrid vahetusid iga natukese aja tagant. Aeglaselt aga kindlalt.

Esimesel korral, kui seda nägin, tõusin laua tagant püsti ning jäin lummatult aknast avanevat ilmutust tunnistama. Paistis, nagu oleks saabunud maailma kauneim maailma lõpp. Midagi nii ilusat ja rahustavat on raske välja mõelda. Oleks mul tööjuures veebkämm, oleks saanud teistegagi jagada. Ja ma ausõna ei osanud oodata, et see kordub veel kahel õhtul. Aga nii nende ilusate kogemustega kipubki olema - olles ühe korra tunnistajaks millelegi meeletult ilusale, tundub, et teist korda ju SELLINE asi ometi tagasi tulla ei saa. Tore oleks, muidugi, loomulikult, aga kui tõenäoline see on, et just sellesama akna taga rullib end taas kord lahti võimatult suur taevas, millel ei olegi lõppu? Mille värv on nii muinasjutuline, et kui keegi üritaks päriselus seda maalida, naeraksid teised ta välja, öeldes, et sellist taevast ei leidu tegelikult kusagil maailmas..?

Ma ei ole kunagi tahtnud omada inimesi ega kontrollida situatsioone. Mulle meeldib neid kogeda ehedalt, nii, nagu nad tulevad ja on. Aga seekord, küll vaid hetkeks, kuid siiski, viirastus mulle, kuidas ma sirutasin käe ettepoole ja püüdsin õhku haarata. Tahtsin tõmmata sõrmedega enda poole akna taga toimuvat, pigistada pihku see punakasroosakaslillakasoranž taevalik tunne. Pista sind taskusse, oodata, kuni sa lõpetad siplemise, võtta siis välja ja öelda sulle, et sa oled mõõtmatult kaunis, kuigi ma ei tea, et keegi peale minu oleks seda veel näinud ja kuigi ma ei tea, kas sa usuksid mind.

Oleks ma olnud targem, oleksin hankinud foto- või videokaamera ja püüdnud seda taevast jäädvustada.
Oleks ma olnud targem, oleksin õigel ajal teinud ja öelnud õigeid asju nii, et see punakasroosakaslillakasoranž taevas poleks keskelt lõhki kärisenud ja jätnud mind tunnistajaks sellele, kuidas ilusad olukorrad ja ilusad inimesed ei kesta.

See on sulle. Sa ju tead, et see on sulle.

Kuna sa ei lubanud mul öelda kõike, mida ma tahtsin, siis loodan, et see kirjatükk leiab su hea tervise juures, rõõmsas meeleolus, koos nendega, kellega sa tahaksid kõige enam koos olla.

Ja ma tõesti, siiralt loodan, et võibolla ühel heal päeval õnnestub sul tabada sedasama taevast, mida mina nägin.
And maybe you will be able to capture it.

Mina jään siia, oma värviliste mälestustega. Ootama uut inimest ja uut taevast, mis oleksid niisama kirkad, värvikirevad ja hämmastavad oma petlikus puhtuses. Ehk juhtub kunagi veel? Kes teab...

Niiihhhh. Peaaegu valmis juba. Sutsuke läheb veel aega. Ma algaja ka alles =)

Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks lumi juba lännu pole, et minu lubadusest lumi kaotada on möödunud juba kakskendneli hash, siis ma tsiteeriksin Ewan McGregori tegelaskuju ühest najakast filmist A Life Less Ordinary: "Well, I`m doing my best under very difficult circumstances!"

=)

Nähtus nimega lumi möödub, olge rahulikud.

Tahate teada, miks lumi kohe-kohe ära kaob? Mina teen seda. Mõttejõuga. Puhtalt.

Tervitused Amatöörahistajate MTÜ-le!

See oli nüüd küll tore üllatus =D

What a perfect way to start one`s Monday morning =)

Kui sa veel aru ei saanud (Jan Uuspõld väitis, et meestele tuleb kõik puust ette meisterdada ja punaseks maalida), siis sa tegid mu väga õnnelikuks =) Aitähh!!

Muide, kuidas sulle endale kõnealune soundtrack meeldis? Kui selle plaadi alusel otsustada, on Soome hiphop ja räpp täiesti tasemel. Ju?

Ja ega Noor Taimetoitlane juhuslikult filmi ennast vaatamas ei käinud? Mu jagatud rõõm oleks kahekordne, kui teaksin, et keegi peale Ru: ja minu seda veel näinud on.

Seekordne pidu Hed Kandi pidudesarjast ehk Disco Kandi oli märksa kehvem kui eelmine (ma tõesti soovin, et võiksin väita vastupidist, aga luisata ei ole ilus). Häid ja väga häid palasid tuli seegi kord, aga nende voolavus ja poiste miksimise oskus jätsid soovida. Ühtlasi jättis soovida ka klubi riietehoiupoisi ning nurgataguse baari teenindajanna töö. Ilmselt juhtus ühe õhtu peale lihtsalt liiga palju algajaid kokku.

Õnneks leidus ka sellist, mis soovida ei jätnud. Puldipoisid olid eeskujulikult riides ja olid üldse sellised (pardon my language) nummid mõmmikud. Sellised, keda tahaks kallistada ja kallistama jäädagi =P
Ja peokaaslane oli kahh timm. Kursaõega käisime. Nii tore on tantsimas käia selliste inimestega, kes ei kipu keset pidu koju ega taha diivani või tooli peale istuma minna isegi siis, kui jalatallad mitmetunnisest järjestikusest tantsukepsutamisest juba tulesädemeid välja pilluvad. Ainult kokteilide osas oli meil totaalselt erinev maitse ja ma loodan, et mul ei lähe kunagi meelest, et Anneli soovitusi ei maksa baarijärjekorras seistes kuulata =)

Pärast pidu käisime veel toda burritobussi tshekkimas, mida ma juba neli kuud olen tahtnud külastada, aga mis töötab ainult nädalavahetuseti ja ka siis vaid öösiti ja kust isegi minu pidutsemistrajektoor senini üle pole sattunud jooksma. Kanaburrito oli kahjuks otsa saanud, seega pidime leppima tuunikalaburritoga, mis minu arvates polnud just eriline asi. Kui arvestada hinda (54 krooni ühe kabanossi mõõdus burrito eest), siis tundub tase veelgi madalam. Asjaolu, et Birminghamis pakutav burrito oli megamaitsev, see siin Mere pst. & Viru tn. nurgal aga kuidagi lahja, paneb mõtlema, et kas põhjus lasub selles, et Birminghamis käkkasid burritobussis toitu kokku mingid Mehhiko tõugu inimesed või hoopis selles, et meie päikesevalgusest hüljatud riik asub Mehhikost veelgi kaugemal kui Juukei ja külm lõõtsuv tuul suudab kogu "flava" tee peal minema pühkida...

Burritod kõhtu ahmitud, komberdasime oma äratapetud jalgadega kolm sammu majanurga poole, et tuul saba alt sisse ei vuhiseks ja tellisime takso, mis tuli õnneks sõna otseses mõttes kohe (selles mõttes on pidutsemist hommikul kell 6 hea lõpetada), nii et me ei pidanud selle enesepiinamisega (loe: oma jalgade kasutamisega) enam liiga kaua tegelema.

Kodus kontrollisin kohe kontsad üle - püsivad saabaste küljes veel küll. Nii et looking forward 2 the next Hed Kandi party =D



***



Ja kellukesesaaga jälgijatele selline uudis, et avastasin kellukestele lisaks kuuse külge riputamisele ja kassile mängida andmisele veel ühe otstarbe - nendega saab loteriipileteid kraapida =P

Üks minu õpilastest soovitas vaadata teleseriaali Dr. House. Arvas, et mulle kindlasti meeldiks. "Jah, muidugi viitsin ma hakata vaatama veel üht seriaali lisaks nendele, mida juba praegu jälgin ja mis on ka väga head," vastasin ma talle.
Nädal tagasi Cinemaniat oodates sattusin aga kogemata soovitatud seriaali lõppu nägema ning olin positiivselt üllatatud.

Peategelane on oma mitte just erilisest sümpaatsusest hoolimata vägagi sümpaatne. Ja see lohutav trip-hopi pala, mis tunnusmuusikaks kõlab, võitis kah südame.
Uued situatsioonid, hea näitlejatöö ka kõrvalosatäitjatelt. Täiesti ostetav asi. Üks tund minu nädalast läheb jälle...

***

Tõe huvides on väga oluline ära märkida, et lugu, mida mina silmas pean, ei ole Massive Attack`i Teardrop, vaid hoopis spetsiaalselt mõnedes "teistes" riikides (väljaspool Ameerikat) näidatavate Dr. House`i osade jaoks loodu.

Rokkstaariga meil juba oli sõbralik vaidlus: tema ütles, et kle, blondi, see on ju Teardrop, mina vastu, et löö või maha, aga ei ole nohh. Ja kumbki oma arvamusest ei taganenud kah. Wikipedia päästis. Internet on ikka üks tore asi.

Täna hommikul käisin oma pisiõe lastesõime jõulupeo harjutamist vaatamas/kuulamas. Kuna üleeilses Jan Uuspõllu etenduses Ürgmees oli üks kahest põhiväitest see, et kõik naised üritavad informatsiooni koguda (teine väide oli see, et kõik mehed on sitapead), püüan minagi siia reastada, millist informatsiooni ma tollest harjutustunnist sain:

a) Põder elab ikka veel metsa sees mingis majas, mida jänes perioodiliselt külastab ja mille ümber luusib ringi jahimees. Kinnisvara hinnad ei tõuse enam - ma ei mõista, miks see põder ometi kuhugi mujale ei koli. Vähemalt jänesel on 20 aastat kõvasti vedanud, et too jahimees teda veel maha pole nottinud.

b) Aisakellad tilisevad ikka veel täpselt sama kõlaga. Elektro, r`n`b ja breakcore pole oma juuri lasteaedadesse ajanud.

c) Lastega tegelemine tasub vist ära. Te võite ju öelda, et geenid määravad niikuinii suurema osa sellst, millal keegi kõnelema või aisakella laulu laulma hakkab, aga kui ma just väga puusse ei pane, leidus seal küllalt ka selliseid mudilasi, kelle jaoks kodus eriti kellelgi aega ei leidu. Oli jah paista. Ise küll ei tahaks omale koju mingit pisikest pärdikut tekitada, kui pole aega, mida temaga koos veeta. Kuidagi pooliku investeeringuna tunduks see asi mulle.



Ürgmehe etenduse juurde tagasi põigates. Eeskava lõppedes vaatasime Luulega üksteisele otsa ja leidsime, et oleme siiski õnnega koos, et meie tutvusringkonnas etenduses kujutatud "ürgmehi" ei leidu. Ja selliseid naisi, kellest Jan Uuspõld peategelase suu läbi jutustas, oleme ka vaid ööklubide tualettruumides peeglite ees kohanud. Hästi hea tuju tekkis, kui hakkasin mõtlema sellele, et enamus minu meessoost tuttavaid on võimelised millekski hoopis enamaks, kui telekapuldiga "kanalite tapmine", põrandasse kolme augu puurimine või vestluses osalemine paari sõna kaupa. Ja sellised naised, kes ütlevad, et "kõik mehed on sitapead" tahaks ka edaspidi endast võimalikult kaugel hoida =)
Naeru mugistada sai küll, kuigi veidi vähem, kui ümberkaudsed. Meid Luulega vist pole nii lihtne lõbustada? Ma tean, et mina naersin enamus ajast Uuspõllu grimasside ja lavalise väljendusoskuse peale (mõlemad väga head, sündinud koomik), aga need naljad, mille peale ülejäänud saal naeris, muutsid mind hoopis veidi nukraks. Sellised inimesed ongi tegelikult olemas ja nad räägivadki päevad läbi sellist juttu ja käituvad nii, nagu Jan meile ette näitas. Maitea. Ei ole nagu eriti naljakas. Kurb pigem.

Siinkohal tahaks teha vigade paranduse paari nädala eest oma vanatädi küsimusele antud vastuses. Küsimus oli: "Nohh, kas siis peigmehi kah on?"
Minu esialgne vastus: "Kvantiteeti on, aga kvaliteet jätab soovida."
Minu vastus pärast Jan Uuspõllu ühemehe lavastuse vaatamist: "On ikka ja suht kvaliteetsed kah teised. Lihtsalt mina ei oska neid hinnata."

Passion colours everything it touches
(Balthasar Graciàn)

Aitäh Liiale armsa pühapäevase hommikupooliku eest Pika tänava shokolaadikohvikus ja aitäh Anneli Viigile, kes on selle toreda kohviku sinna tekitanud. Ma arvan, et see oli kõigest kehv kokkusattumus, et ma tellisin just sellised kaks trühvlit, mis mulle üldse ei maitsenud. Kuum shokolaad see-eest maitses tõepoolest nagu kuum shokolaad, kuigi sellist paksu jooki, nagu kuum shokolaad tegelikult olema peaks (et lusikas jääb sisse püsti seisma), me sealt ei leidnud. Kohvik ise oli imepisike - kõigest neli tillukest lauda ning müügilett koogiviilude ja trühvlitega. Aga see ta just hubaseks muutiski. Pluss veel muidugi mõnusad värvitoonid sisekujunduses ning viisakas ja meeldiv teenindus! Kohe näha, et asjaarmastajate poolt tehtud...

Ei mina tea, kes teile seda rääkis, et mul kodus siga on. Pole mingit siga. Mullamutt on hoopis.

Isa äripartneri poeg teavitas mind nädalavahetusel sellest, et neile koolis olevat õpetatud, et siga suudab oma kärsaga üles tõsta endast kolm korda suuremat raskust. Ma ei imestanud eriti. Midagi, mida ma ammu kahtlustasin, sai lihtsalt ühe loodusloo õpetaja allkirja alla.

Igatahes kaevas too kärsaga jõujunn täna hommikul meil maja ees tühermaal ligi poolteist tundi seni, kuni see endiste aiamaade ala nägi välja, nagu seal oleks muttide pillerkaar toimunud. Ühe augu juures oli ta nii ametis, et ehmus ise ka, kui aina sügavamale kaevumise tulemusena lõpuks avastas, et on kärss allapoole vertikaalasendisse sattunud. Tegi rui-rui ja ukerdas kuidagimoodi välja. Ise silmini mullane. Maitea no. Las laps teeb, mis laps tahab. Maa on Merko oma, aga kuna nad sinna kunagi niikuinii maja hakkavad ehitama, siis ma pakun, et nad pole eriti õnnetud, et seal rohu rohetamise asemel muld mustab. Ja korteripõrand on meil põssaga kahepeale & I don`t mind a little dirt + mud on it. Senikaua, kuni ta oma mullase kärsaga mulle kaissu ei roni... mida ta eile õhtul loomulikult teha üritas. Kuna tema kaal on pool minu omast, aga tal on eelis olla selline kokkupakitud variant, siis juhtub tavaliselt nii, et ta trügib natuke, seejärel ründab massiga ja kui ta oma pea juba padja peale on saanud, ei ole tema voodist eemaldamine just lihtsate ülesannete killast. Tahtmatult meenub Raja miniloomatalu peremehe jutt selle kohta, kuidas siga on nagu inimene, kes vajab hellust ja hoolt ja teise inimese (sea) lähedust. Ja et kui ta seda ei saa, hakkab stressama.

Sigadest rääkides on mul heameel teatada, et loomaajakirjas Lemmik ilmus sel kuul minu kirjutatud jutuke ühest armsast mustade minisigade perekonnast. Olgu selle jutuga nagu on, aga fotode seast, mille autoriks Tiit Blaat (suurepärane loomafotograaf minu meelest), leidsin oma käesoleva poolaasta lemmiku. Lihtsalt üks tabatud moment on maru vahva. Naeratus näole on minimaalne, mida see foto teeb.


Sead rokivad =)

Kellukest tahab keegi? Mul on neid nüüd tervelt kaks tükki. Mitte, et ma kumbagi neist ise oleksin ostnud. Häbilugu. Kui keegi endale soovib, andke teada, toon ära =)
Olid siin mingid kellukesefanatid...

Teate, te tänate õnne, kui EMT reklaamitavad "lõhnakõned" tegelikkuses teoks ei saa. Mõtelge ise - pidutsete klubis ja tahate kusagil vaiksemas kohas oma kallimale ühe kõne teha. Siirdute tualettruumi, kus on teatavasti oluliselt vaiksem kui tantsusaalis ja pärast armastatu numbri valimist kuulete kõigepealt haigutust ja siis "kuule, mis lõhn see sul seal on?"...

Kasutage oma kujutlusvõimet ja te saate aru, et lõhnakõne idee on tõesti "very worst".

Notsuga jalutades tutvun igasuguste põnevate ja omanäoliste inimestega. Minu kõige lemmikum lemmik on üks vanaproua, kes meenutab välimuselt veidike Astrid Lindgrenit. Ei, mis veidike, päris palju. Tal on alati kaasas punase ristiga arstikott, kuna ta on loomaarst ning enamasti möödub ta meie majast just visiidile suundudes. Vahetevahel on tal kaasas ka üks inglise bulldog - selline eriti armas missumassu koerake. Koos moodustavad nad üpris ekstravagantse ja vastuolulise paari. Tegemist pole just tavalise lahendusega teemal "daam koerakesega". Lisaks sellele, et nende ilmumine alati omapärast vaatepilti pakub, on tädi tark ja sõbralik, koer niisamuti. Mis on tänases Eestis väga positiivne nähtus.

Ma ei mäleta, kust ma kuulsin või lugesin uudist, et rõõmsameelsed vanainimesed pidavat olema madalama intelligentsusastmega, kui nende torisevad eakaaslased. Ausalt öeldes on minul küll suhteliselt ükstaskama mingi võõra vanuri intelligentsist, kui tema elu mõte näib olevat punkte koguda selle eest, kui vastik exactly ta igal järgneval päeval oma kaaskondsete suhtes olla suudab. Sest vahvad ja elu nautivad vanaprouad ja -härrad on sümpaatsed, vihakerad aga kindlasti mitte. Ja ma pakun, et keegi ei vaevugi mingi vastiku tigetsejaga sõprussuhteid soetama, mis tähendab, et tollel intelligentsel vanainimesel pole siis kedagi, kellega oma suurt tarkust jagada.

Loodan siiralt, et kui mul õnnestub pensionieani välja vedada, saab minust samasugune südantsoojendavalt armas JA intelligentne vanaproua, nagu see meie tuttav tädi bulldogiga.

Ja kui eriti veab, on mul siis oma härjakoer kah. It`s nice to have dreams...

Mõnikord on Ärapanijat just sellepärast koom vaadata, et need kaks tüüpi meenutavad mulle mu pinginaabrit ja mind ennast keskkooli aegadest, eriti eesti keele ja kirjanduse tundidest. Kus siis selle asemel, et teha midagi mõttetut ehk näiteks puiselt õpikus esitatud küsimustele sealtsamast õpikust vihikusse vastuseid maha kriblada, tegime meie alati hoopis midagi mõttekat. Näiteks proovisime, kumb saab oma tooliga kaugemale laua alla varjuda, voltisime paberist loomi, lahendasime küsimust, kummal elevandil on suuremad kõrvad - kas Aafrika või India elevandi omal, muutsime salaja klassivenna koodlukuga kohvri koodikombinatsiooni, kirjutasime kooli kõige naeruväärsemale õpetajale oodi, korraldasime kirjaklambrite kõrgustäpsusviskamise võistlust, lugesime viiesendistest kokku meie mõlema toidurahaks antavad summad (kokku üle neljasaja krooni), mõtlesime teineteisele meie nimedega kõige enam kattuvate köögiviljade nimetused ja kasutasime neid kirjandite märgistamiseks, jne, jne, jne.

Õppisime ka muidugi, kirjandid olid reeglina neljad-viied ja muud tööd-kontrollimised samuti. Aga tunnis tehtavat tööd siiski kuigi tõsiselt ei võtnud. Eks see ole suures osas õpetajas kinni - mõni õpetaja paneb end ja oma ainet austama, teisega ei teki seda tunnet iialgi.

Või siis klassijuhataja tund. Meil oli selline vahva klassijuhataja, kes tahtis alati mingeid ühiskülastusi või ekskursioone vms. orgunnida. Aga klass oli meil suuuuur ja seega paratamatult jagunenud väiksemateks kildkondadeks. Mingisugust "meie" tunnet polnud seal vist küll kunagi. Väga harva juhtus, kui keegi oli tõsiselt vaimustunud mõnest klassijuhataja järjekordsest ideest. Emakeele tunnis olime pinginaabriga omale uued ja ägedamad nimed nimederaamatust välja otsinud (ehk siis kõige nõmedamad, mida seal leidus), klassijuhata tunnis sai seda agarasti ära kasutada. Juhtus ühel korral nii, et kui klassis lasti ringi käima järjekordne ankeet selle kohta, et kes soovib minna ekskursioonile jumal-teab-kuhu, jõudis paber õpetaja lauale tagasi kahe väga kummalise meesoost isiku nimega. Meie klassis selliseid loomulikult ei käinud. Kõik said muidugi kõhutäie naerda, kui klassijuhataja pika näoga nimed paberi pealt ette veeris. Veidi aja möödudes võtsid teisedki meie väljamõeldud kangelastest eeskuju ning nii hakkasid end meie klassi ühisettevõtmistele kirja panema igasugused kummalised tegelased, kellest praegu meenub näiteks P. Julm. P. Julm oli selline vahva tegelane, kes ronis igalepoole kaasa.
Või kui lasti ringi käima paber selle kohta, et kes kuhu edasi tahab õppima minna, siis meie kirjutasime, et me tahame rongi tõkkepuu tõstjateks minna õppima. Mingi teine amet oli veel, aga see oli nii jabur, et ei sünni siia kirjutada. Nagu ka mõned muud asjad, millest oleks naerutamisel palju abi, aga millest on vist parem vaikida, lihtsalt igaks juhuks. Sest kui klassijuhataja peaks mingi ime läbi seie sattuma, võib ta solvuda ja see pole meie eesmärk, eksole. Liiatigi arvan ma siiani, et klassijuhata oli hea inimene. Vähemalt minuga käitus ta küll alati namodi emalikult ja hoolitsevalt. Tuli koridoris vastu ja päris, et kas on ikka soe pesu seljas, et õues na külm ilm =) Teiste käest ta selliseid küsimusi loomulikult ei küsinud, aga teised polnud neeruhaiged ka. Ju ta küsis neilt midagi muud.

Oli nende õpetajatega, kuidas oli, aga pinginaaber oli küll God Sent =) Pulli saab temaga siiamaani. Vaatasin just suvel vanu koduvideosid, millest ühel oli meie paariaastatagune jaaniõhtu ühe klassiõe aias. Neid nalju ei saa ja polegi mõtet siia ümber kirjutada, sest siis poleksid need naljakad. Lihtsalt... ma poleks kunagi uskunud, et ma võin üht mitteprofessionaalide tehtud videot vaadates end pisarateni naerutada lasta. Praegusel momendil, kui nalja ja naeru oleks vaja rohkem kui palju, soovin, et mul oleks lisaks ka mingi koduvideo meie üle-eelmisest aastavahetusepeost või presidendi vastuvõtu ühisvaatamisest. Või et mu armas pinginaaber isiklikult eelolevale aastavahetuse peole jõuaks. Aga Redis on kahjuks Saksamaal tarkust taga nõudmas ja ei tule seie meile külla. Õnneks tuli vähemalt Moongirl Ruotsimaalt tagasi - tema on meil nüüd poole targem ja loodetavasti niipea enam kuhugi tarkust taga nõudma ei kipu =)

Pagan te käite igalpool õppimas koguaeg! Niimoodi võib ju igatsema hakata! Peaks ka kuhugi Vancouverisse stripparite ülikooli ära pagema, saab siis näha, kas on hea tunne, ahh?

Random Topics

Viisin RingoBingole koeraküpsiseid. Teda ennast polnud kahjuks kusagil näha, ent töökoja omanik ütles, et küpsised lähevad õigesse kohta, kuna kuts olevat terve nädalavahetuse tublilt mu autot valvanud. Loodan, et talle need präänikud mekivad ja et meie järgmisel kohtumisel on tal üks ribi vähem paista.


**


Plaadi sain juba eile kätte. Aitäh sulle taas kord, TVP. Sul oli täiesti õigus - seda plaati ei tohi kuulata negatiivsete emotsioonidega. Kirja lugedes mõtlesin, et phähh, kahh jutt, kuulan, millal tahan. Nobody tells ME what to do, right? Välja kukkus aga nii, et eile oli see plaat vaevu talutav, täna teise katse ajal aga huvitav kuulata ja isegi kelmikas (!). Ma ei hakka seda plaati tihti kuulama, aga vahetevahel, kui on meelest ära läinud, mis seal peal on, siis ikka =P


***


Tahaksin küsida, et mis kuradi napakas soovitus see on, millest pea kõikides naisteajakirjades, mida mina oma elu jooksul lugenud olen, kirjutatakse? Et toidupoodi mine ainult täis kõhuga? Ma olen juba mitu päeva püüdnud toidupoes täis kõhuga ringi kõndida ja midagi ka koju võluda sealt, aga ilmselt olen ma lihtsalt selline primitiiv, kes ei oska ilma kõhutühjuseta ette kujutada,mida ta süüa võiks soovida. Ma ei ole juba mitu päeva poest midagi tahtnud. Jalutan lihtsalt korviga vehkides mitu tiiru ümber iga riiuli ja loodan, et ehk mõni asi hakkab kutsuvaid signaale saatma. Aga ei ole veel hakanud. No täiesti lootusetu, nohh. Niimoodi võib inimene nälga jääda lõpuks, kui kodused varud otsa saavad.


**


Ah jaa. Ja selline tühine asi ka veel, et kui teile saadetakse e-mail sõnumiga, et olete mingi Internetiloteriiga (millest te midagi varem kuulnud pole) võitnud suure või väga suure summa välismaa raha ja et selle kättesaamiseks peate tegema nii ja nii, siis enne, kui te teete nii ja nii, pöörduge, palun, minu poole ja ma ütlen teile ise, et te olete loll. Selleks ei pea kogu oma raha pangakontolt mingitele netijobudele ära kinkima, et sellisest asjast aru saada. I`ll let you know for free!!

Lihtsalt liiga paljud on viimase kuu jooksul minu poole juba pöördunud analoogsete juhtumitega ja ma isegi olen selliseid spämme saanud.


**


Everybody have a great weekend! Mina saan homme ja ülehomme oma hantlivaatamisest tekkinud muskleid otstarbekalt ära kasutada - hakkame Moongirl`i kolima =P
Kui ma mõne riiuliga vasta pääd ei saa, siis varsti jälle!

Ma ei ole seda juba ammu teinud, aga seekordse filmipileti jätan alles ja kleebin kunagi lapsepõlves alustatud kaustikusse, kuhu sai kogutud häid elamusi. Tahaks võtta suure punase pliiatsi, Orkutis kõikidele senistele lemmikfilmidele rasvase diagonaalse kriipsu peale tõmmata ja lüüa peale tempel, millele kirjutatud "Tyttö, sinä olet tähti".

Ei kujuta ette, mis aineid peaosatäitjad tarvitama pidid, et manada ette sobivad näod selliste rollide tarvis. Väga mõnus skript, leidlik dialoog ja superhea casting selle kõige väljamängimiseks.

Meespeaosatäitja Samuli Vauramo on.... ohh, ta on lihtsalt, noh, kõige ilusam mees, keda ma kunagi näinud olen. Eminemi täiustatud versioon. Tegelaskuju oli muidugi ka, nagu rusikas silmaauku, valitud täpselt selline, nagu mulle istub. Näitles ka hästi, aga seda te juba kuulsite.

Ka teises peaosas üles astunud neiu näitlejatöö oli puhas viis. Ma usun, et isegi, kui vaataja pole kunagi tundnud nii nagu need kaks seal filmis või olnud lõhki rebitud kahe täiesti erineva kuid võrdselt hea maailma (või siis siiski mitte?) vahel nagu Pamela Tola mängitud tegelaskuju, suudavad need näoilmed, kehakeel ja õhus olev elekter kõik puust ette ja punaseks teha. Ainuüksi nende kahe paari silmadega väljendatakse terve filmi vältel nii palju erinevaid emotsioone, et sellest piisaks vist lavakasse sissesaamiseks.

Soundtrack on selline, et mõnda lugu kuuldes tahaks ise klaveril järgi proovida klimberdada. Ja mõne teise loo kuulmine paneb tõsiselt kahetsema, et kustutasin arvutist kunagi sinna laetud kalli mussi kokkuklopsimise programmi.

See on üks nendest filmidest, mille puhul sa tahad nii väga, et kõik teised ka seda vaatama läheksid, et hakkad kokutama, kui selle headust kirjeldada üritad.

Terve saalitäis rahvast plaksutas väga kõvasti. Kaks korda. That should just about say it.

Tuleval esmaspäeval kell kolm Sõpruse kinos linastub veel üks kord.

Mäletate te seda osa seriaalist Sex & the City, kus Carrie restoranis toitu tellides palus ettekandjal toidu sisse sparglit mitte lisada põhjendusega, et ta olevat sellele allergiline? Kui ettekandja lauast eemaldus, päris tema kaaslaseks olnud Berger etteheitvalt, et miks Carrie kelnerile valetas. Et ta pole ju sparglile allergiline. Mille peale Carrie ütles, et nojahh, tõepoolest ei ole, aga et talle kohe üldseüldse ei maitse spargel ja kui ta lihtsalt niisama palub kelneril kokale sõna saata, siis "somehow it still appears on my plate".

Mõnikord tundub, et seda trikki tuleks endalgi kasutama hakata. Kui inimesel on ikka allergia, siis sa ei pane talle toidu sisse seda, mis tal allergiat tekitab, kui sa just ei soovi oma töökohale major courtcase`i, kuna too inimene sinu süü läbi näiteks ära lämbus.

Minul on tihti nii, et kui kusagil serveeritakse suppi ja võimalus on seda saada ka koos lisandiks oleva hapukoore ja sibulaga, siis töötajad ei saa kuidagi aru, miks ma mõnikord soovin hapukoort ja mõni teinekord jälle mitte. Lahendus on iseenesest ju lihtne - mõne supi sisse lihtsalt sobib hapukoor ja teise sisse ei sobi. Aga peab vist ka neile ülepäeviti ütlema hakkama, et ahoi, ma olen hapukoorele allergiline. Ja siis vahepealsetel päevadel, et ahoi, ma täna ei ole allergiline!

Majanaabril jälle juhtub päris tihti seda, et talle pannakse pitsa ja ka hamburgeri sisse sibulat, kuigi ta on tellimust esitades ekstra toonitanud sibula väljajätmise vajalikkust (fakt nr. 1 - noormees toitub pitsadest & hamburgeritest; fakt nr. 2 - noormees jälestab sibulat). Minu arvepidamise järgi vähemalt kolmel korral kümnest suudab keegi idikas selle sibula ikka sinna toidu sisse orgunnida. Mis iseenesest on vahva, kuna siis saame meie põssaga selle pitsa omale =P
Aga nohh, inimesele tuleb kaasa tunda. The way he hates onions… I wouldn`t be too surprised if one of those days he would become allergic to it. The power of thought...

Minu jutu point? Kallid toitlustusasutuste teenindajad släsh kokad! Ärge toppige söögi sisse seda, mida klient seal näha ei taha. Üritage kliendi soove meeles pidada. Sest vastasel korral võite teie sellest songitud toidust küll koju oma koerale ühe vahva goodybag`i viia, aga see, kes seda toitu originaalis tarbima pidi, einestab järgmisel korral suure tõenäosusega kusagil mujal.

Sweet November

Kas teie olete end juba mõnest filmist avastanud? Mina eile õhtul avastasin.

Ausõna, mul oli plaanis kell pool kümme magama minna, aga siis nägin telkust ühe filmi reklami ja kurat teab miks tekkis tunne, et peaks seda ikka vaatama.

Well, ja seal ta siis oli. Rääkis minu lausetega. Mõne deklameeris nii sõna-sõnalt, et võttis suisa õhku ahmima. Soovisin, et inimesed, kellele neid ridu olen lausunud, oleksid sealsamas minu kõrval diivanil viibinud - oleksin saanud neid varrukast sikutada, näpuga ekraani poole näidata ja öelda, et näe-näe, ütlesin ju ma nii, ütlesin ju?!

Keegi on ühe karakteri lihtsalt rämedalt minu pealt maha kirjutanud. Selle vahega, et nagu üks suht-koht tuntud režissöörgi, eelistan ma õnnelike lõppudega filme. Sest elus on närusid lõppe täiesti piisavalt.

Eelmise teema jätkuks neile, keda huvitab, kas siga kellukesest peaks. Vaadake ja otsustage ise - on kellukese-tüüpi loom vai mette...

Ärge heli unustage ;)

http://www.box.net/public/3tdvqa0cej

Eile õhtul Sitikamarketi kassasabas seistes jäi pilk taas pidama müüja paremal küljel asuvale pisikesele korvikesele, kus sees peotäis kellukesi ja küljes silt, mis teavitas nende ostuvõimalusest heategevuslikul eesmärgil. Ohkama võtab. No mida ma teen mingi kuradi kellukesega? Ostan heameelega igast heategevuslikku nänni, kui tegemist on leidlike ja ka kasutust leidvate esemetega. Aga mõttetusi ei osta ma ka kellegi toetamise eesmärgil mitte, sorri.

Viimase sõbrapäeva aegu näiteks müüdi Kaubamajas helkureid ja märke, kusjuures helkurid olid kõige lahedamad, mida ma üldse ever näinud olen. Ostsin neid hulgi ning siiani ripub üks jope küljes (peal on vihmapiisad, koera tagumine pool ja kiri „koerailm“). Vaimukas, armas ja praktiline. Suurepärane, ühesõnaga. Ma arvan, neid helkureid ja märke osteti päris suurtes kogustes, kuna mitmes kassas, kus küsimas käisin, olid need otsas. Märgid olid samuti humoorikad ja vahvad. Igatahes midagi tarvitamiseks, mitte riiuliäärele tolmu kogumiseks.

Ja nüüd, palun, mida ma teen mingi kuradi KELLUKESEGA???

Viimaste kuude jooksul olen korduvalt kuulnud lugusid sellest, kuidas üks kamp/gäng/grupp inimesi teist kampa/gruppi (sõpru!) ründab ja rünnatav kamp käitub nii, et need, kes saavad, pistavad plagama. Päästku end, kes saab! Pohhui sellest, et üks sai kohe alguses sellise obaduse vastu kukalt, et kukkus ja ei suutnud end piisavalt kiiresti püsti ajada, et minema joosta.

Ma ei tea, kui paljud teist teavad, et sõjas kehtib selline reegel, et omasid (haavatuid) maha ei jäeta?

Mõnest naglast teeb sõjavägi mehe, aga mõne lolli puhul ei aita sõjavägi ka mitte. Needless to say, eksisteerib ka meeldivaid variante, kellel sõjaväetagi on aru paigas ja moraal täiesti olemas.

Sorri, aga ma ei saa aru sellisest asjast. Ma püsiks parem paigal ja saaks sõbraga koos haledalt peksa, kui et jookseks minema ja jätaks sõbra hätta. Hiljem oleks peegli ees küll kole seista, aga vähemalt mitte nii kole, kui sealsamas peegli ees argpüksina seistes.

The Spinster and Her Cat

Siga on ikka nii koom loom. Ja te küsite veel, kuidas stressipisik mulle külge ei hakka =)

Täna hommikul me kuulasime hambapesu taustaks ühte toredat plaati ja nots tantsis, uskuge või mitte. Hüppas niimoodi kalpsaki-kalpsaki paremale ja vasakule ja kablutas mööda vaipasid edasi-tagasi. Hästi naljakas ja armas oli vaadata.

Eile õhtul ma jälgisin teda, kui ta oma pesas magama jäi. Lamas külili, silmad hästi kõvasti kinni pigistatud, occasionally liigutas kõrvu. Silmitsesin oma väikest magavat põssat ja sain järsku aru, et ma ei tahagi enam kuhugi reisida ega vist isegi lühiajaliselt eriti kodust eemal viibida.

He loves me - I love him.
My piglet & me, we are a family unit =)

Möödunud kevadel oli jama United Colors of Benettoniga, kes ostis oma toodete produtseerimise tarvis villa sellistelt Austraalia lambafarmeritelt, kes oma kariloomi mõttetult piinasid. Kampaania nimi oli United Cruelty of Benetton, infot selle kohta võib arvatavasti tänaseni PETA koduleheküljelt leida. Mina olin toona tõsiselt pettunud, sest Benetton koos oma värviliste rõivaste ja reklaamidega meeldis mulle väga. Õnneks lõpetas Benetton selle pulli varsti ära ja nüüd on nende tooted julmusevabad (halb mekk on sellegipoolest juures ja mina nende poodi kuigi heal meelel sisse ei astu).

Täna on sama diil ühe teise kõrgelthinnatud kompaniiga, kes kuidagi ehtsast karusnahast loobuda ei suuda. PETA on algatanud kampaania Bloody Burberry, mille koduleht on siin:
http://www.bloodyburberry.com/

Kui reklaamfotodega ühelpool, leiate lehe paremast äärest võimaluse vaadata videot ühest karusnahafarmist. Kui soovite, võite vaadata.

Tiina, sina ära vaata.

Uihh. Vaatasin just ETV pealt "dokumentaaluurimust" sarjast Eesti lood. Raske uskuda, et sellise asja tegemiseks on raha eraldanud mainekad instantsid, näiteks Eesti Filmi Sihtasutus.

Asja nimi oli "1001 öö muinasjutt ehk Eesti naiste imelised seiklused Egiptuses". See, et irooniline muie minu suul toda üllitist vaadates kurjaks irveks üle läks, polnud sugugi mind tänasel õhtul kimbutanud toidumürgituse teene. Oh no.

Kõiksepäält ma tahaks öelda sellist asja, et mina jätaksin sellised filmid üleüldse tegemata. Kasutaks seda raha kuidagi otstarbekamalt. Oehh. Ma kohe ei tea, kust alustada.

1) On kuidagi üheülbaline teha film, mis peaks olema uuriv, samas aga on tervele võttegrupile tulemus juba ette teada. Nad teavad, mida nad saada tahavad ja loomulikult ka saavad selle, kuna teisele poolele pole keegi reegleid tutvustanud.
Vaatajatele esitatakse materjali mõistagi valikuliselt ning mõni materjal mõeldakse üldse välja - vaene egiptlasest poeabiline sellest nii või teisiti kunagi teada ei saa, seega pole karta ka kellegi pahameelt (huvitav, miks küll polnud testisikul pidevalt kaelas rippuv pealtkuulamisaparaat töökorras kõikide nende vägagi markantsete vestluste ajal, mis peategelase väitel aset leidsid ja kogu lugu vägagi ilmestasid?).

2) Ära tee teistele seda,mida ei taha, et sulle endale tehtaks. Ma kujutan ette neid sajatusi, mis läkitataks selle Inglise võttegrupi poole, kes samasugust taktikat kasutades tuleb Tallinna tõestama, et kõik Eesti naised on litsid.

3) Üldistused ilma täiendavate seletusteta on kehv viis portreteerimaks mõnd rahvust, rassi või selle esindajaid.

Kõik sakslased on natsid, kõik venelased on anastajad, kõik muhhameedlased on terroristid, kõik ameeriklased on lollid, kõik juudid on kasuahned ja kavalad, kõik inglased kõrgid ja upsakad, kõik neegrid laisad.

See what I mean?

4) Now I`m not saying that the problem as such does not exist. Sure it does but...can we call it a problem? As far as I know, on näiteks Sharmis läbi aastate olnud vaid üks juhtum, kus taksojuht venelannast neiuga kõrbe "ära eksis" ja talle seal siis liiga üritas teha. Venelanna jutt on aga so-and-so, kuna ta olevat olnud täis nagu tinavile. Selle loo kohta ei tea tõde keegi peale kahe asjaosalise, ent fakt on see, et Egiptuse kuurordid on tuntud oma turvalisuse poolest. Seega - kui protsessi käigus keegi haiget ei saa ja mingile osale noortele Egiptuse poistele meeldib vanemate valgenahaliste daamidega hullata & vice versa (nagu selle filmi üks sõnumitest oli), siis where`s the harm in that? Eriti veel, kui arvestada seda, et tavalisele Egiptuse mehel on kohaliku naise võtmine tõesti meiegi mõistes si..ks kallis. Nii et ma nüüd ei teagi - on see siis probleem või mitte?

5) Mis mind kõige enam häiris, oli see, et läbivalt presenteeriti "kohaliku mehe" pähe mingeid suvalisi ahve, kes olid tõepoolest kirjaoskamatud, tüütud ja, based on how they behaved in front of the camera, ka ilmselgelt mitte just kuigi intelligentsed. Ma ei väidagi, et seal selliseid ei leidu, loomulikult, et leidub. Aga mõtelge sellele, kui suur on nende rahvastik ja kui palju oleks meie riigis sarnaseid pärdikuid, kui meid sama palju oleks. Võrdluseks: ühes egiptlaste mõistes pisikeses külakeses elab viis korda rohkem inimesi, kui terves Eestis kokku. Ja kui need kommeteta ahvid veel pealetükkivad ja lärmakad ka on, siis loomulikult paistavad nad rohkem silma. Eestis on selliseid mõttetuid mehi protsentuaalselt täpselt sama palju. Võta üks ja viska teist. A nood lihtsalt külitavad ööklubis baarileti ääres või ahistavad klubide naissoost külastajaid. Või kaklevad garderoobis. Või viskavad tänaval tühjade pudelitega bussiootepaviljonide klaasist seinu puruks. Või norivad möödujatega tüli, et oleks põhjust "molli sõita". Miks küll keegi Eesti võrratutest mehepoegadest uurivat dokumentaalfilmi ei soovi teha?

6) Kahju hakkab, et sellised vahvad filmid annavad vaatajatele alust mõtelda kujutletavatest kehvasti ning muudavad keerulisemaks minusuguste töö, kes ma olen üritanud oma sõpradele-sugulastele vaikselt ent järjekindlalt selgeks teha, et mitte kõik araablased pole kavalad valgete naistega (ja ka meestega) manipuleerijad või et mitte kõik afroameeriklased pole niisama lullilööjad. Inimeste eelarvamused on uskumatult sügavale juurdunud ning kaovad reeglina alles siis, kui toda "uskumatut" eksemplari omaenese näpuga katsuda on saadud, tassike teed joodud ja maailma asjade üle arutletud.



Kokkuvõtvalt: vastutustundetu, mõttetu ja ka selle mõttetuse juures kehvasti teostatud ettevõtmine. Ma tahaks kangesti teada, mil määral jäid tolle dokumentaalfilmiga rahule rahastajad. My gosh, selline asi ei kõlba ju isegi meelelahutuseks - häbi oli vaadata. Ei uskunud, et saabub see päev, mil pean kulmu kortsutades pilgu ekraani ülemisse paremasse nurka suunama, veendumaks, et tegemist on ikka tõesti ETV-ga.

Fakk, oleks võind mingit ilusat loodusfilmi või Lepatriinude jõule vms. näidata. Miks ma pean vaatama Eesti ainukese kvaliteetkanali pealt mingit pahna?

Selle maksu oleks oma palga päält küll maksmata taht jätta...

Firmad, ajakirjad ja muud on hakanud trendi tabama. Tulemusena sünnivad sellised tooted nagu Elisa praegu ekraanidel jooksev telereklaam ("Ka sinu jaoks on kuskil keegi..."), Avoni samasse auku reklaam ("Neile, keda sa armastad"), Santa Maria oh-me-tshillime-ja-grillime-ja-elu-on-probleemivaba ning Anne traditsiooniline Seksi-eri, mis kannab nüüd hoopis nimetust "Seks & armastus".

Huviga ootan, mis trall siin Eestis järgmise Valentinipäeva puhul lahti läheb.

Või siis mitte. Pigem tahaks sel ajal kusagil Bali saarel udupehmel rannaliival lendavat taldrikut loopida.

A kind and steady heart can make a grey sky blue,
And a task that seems impossible, is quite possible for you.
A kind and steady heart, is sure to see you through.
It may not seem like very much right now,
But it’ll do, it’ll do.

When you find yourself in the middle of a storm,
And you’re tired and cold and wet,
And you’re looking for a place that’s cozy and warm,
You’ll make it if you never forget!

A kind and steady heart, can conquer doubt and fear.
A little courage goes a long, long way,
Gets you a little bit farther down the road each day,
And before you know it, you’ll hear someone say,
“That’ll do, Babe, that’ll do.”

Esimese Babe`i loo lõputiitrite taustaks kõlava loo sõnad. Kui teil kunagi juhtub olema õnne, et seda filmi näha, siis oodake kindlasti kõnealune lugu ära, sest koos armsa viisijupi ja filmist pärineva õpetliku taustaga moodustab see midagi mõnusalt südantsoojendavat.

Lugupeetud härra Teen Vegetarian Penpal,

Sain kätte Teie järgmise plaadi. Plaanisin sõita Laulasmaa jahisadamasse ja tagasi, nagu kasutusjuhendis kirjas oli, kahjuks meenus tol momendil, kui õige hetk kätte jõudis, et minu Porschel puudub cd-mängija. Elu ja tema vingerpussid =S

Kuna mu kujutlusvõime on aga veidi ülearenenud, arvasin, et võin ju ka kodus hämaras toas proovida. TVP, kui te teate, mida tähendab Nataša tants, siis kujutate ette, mis seda plaati kuulates minu toas toimus. Nagu esivanemad oleksid prantslased olnud. Ja kuna mul olid parasjagu suured lohvakad trummi ja passi püksid jalas, pidin neid tantsimiseks (loe: mööda vaipa tippimiseks) mõlema käega üleval hoidma. Nii et täitsa printsessi tunne tuli peale.

Sellest ei ole ju samuti tingimata midagi halba ;)

Mul on kodus arvutilaua kõrval seinal üks pisike foto ühest lossist. Aga see on üks teistsugune loss, nagu ka see on üks teistmoodi plaat.

Minu vaist ütleb, et need lood sobiksid väga hästi mõnele filmile soundtrackiks. Mitte tingimata lõputiitrite ajaks, aga ka keskelepoole ja kasvõi päris algusesse avalooks.

Kui te veel aru ei saanud, siis mulle meeldib see plaat väga. Aitäh!


***

Suur Juht oli veendunud, et eks see üks pomm ole ikka, mis muud. Et kes saadab kirja PROUA Rand`ile? =) Pidin peaaegu käsikähmlusse astuma, et pakki kätte saada.

Täiesti võimatu on osta poest jõulukinki kaheaastasele. Need ettekirjutused seal paki pääl ajavad mu hulluks. Näiteks on tegemist mingi ajuvaba voolimismassiga ja peale on kirjutatud, et alla 5 aasta paluks lapsele mitte pakkuda. No maitea. Mu õde ei ole enam ammu selles eas, et ta kõike omale valimatult suhu topiks, saati siis veel plastiliini, dohh. Ta on nutikas laps ja saab aru küll, et plastiliini ei sööda. Aga kui paki peal on niimoodi kirjas, siis ma igaks kümneks juhuks ei osta.

Tundub nii, et kõik mänguasjad on kas imikutele või siis vanuserühmale alates kolmandast eluaastast. Alguses ma mõtlesin, et miks sellist märki (keelumärgi sees asuv 0-3, mille kõrval kurva näoga smiley) lõbusate laste mänguasjade karpide peale trükkida? Pool tundi hiljem hakkasin juba aru saama. Ma olin nimelt ise ka suurest mänguasjakarpide lappamisest täpselt seda nägu. Kallid mänguasjatootjad! Palun tootke ka midagi intelligentsetele maimikutele, kes ei toitu plastiliinist ega ei neela rusikasuurusi mänguklotse alla...

Kolmas asi, mis mind natukene häiris, oli see, et metsikult vähe on eestimaist toodangut. Kõik puha vinni puhh ja tisni ja ravenspurger ja nii edasi. Ma tahan neid toredaid lepatriinusid äkki kinkida oma pisiõele. Neidsamu, kes ühes Eesti joonisfilmis figureerisid. Või Jussikest tema seitsme sõbraga. Miks on nii vähe eestimaist ja nii palju võõrtoodangut? Mh? AHH? Väga positiivne oli see, kui leidsin mingi Lotte piltidega paki, aga see oli kahjuks taas kord minu õe vanustele keelatud.

Nii et.

Maitea.

Teeks mingi mänguasjaäri? HeavyRap, ahoiii! See idee kõlbab sulle või?

Enne, kui PÖFF peale tuleb, tasuks ära vaadata juba mõnda aega Sõpruses jooksev tasemel Eesti film Meeletu. Meeletu on lihtsalt meeletult hea. Seal on nii õhtust meelelahutust kui mõnusat huumorit kui kiirkäigul süvitsiminekut modernse inimese eksistentsiaalküsimustesse. Naljad panevad naerma (mis on tänapäeval üha raskemini saavutatav), tekst on leidlik ja lihtsalt jälgitav (ent sellegipoolest mitte korrakski tobe ega lihtsameelsetele mõeldud), vastused küsimustele ei jää taevasse (nagu ka vihm lakke mitte ;)

Parim stseen on see, kus maale kolinud linnamees ja tõde otsima tulnud külamees kahekesi puu otsa ehitatud pingil tõsistel teemadel vestlevad. Vaatad neid lähiplaane ja kaameravõtteid ja mõtled: "ahh, meistriteos, meistriteos!"

=)

Rohkem ei räägi. Ainult seda ütlen, et Meeletu on film, mida olen tõepoolest nõus veel teistki korda vaatama, sest elamus ei kaoks teise korraga kuhugi.

Tean oma kodukandis juba kolme sellist kohta, kus pisikeselt "külavaheteelt" suurele puiesteele keerata tahtes võib ootama jäädagi, sest sinu teeotsa pääl valgusfoori pole, suure tee peal asuvad aga on sätitud täpselt nii, et siis, kui ühelpool teed on plats puhas, voorivad masinad teiselpool teed ja vastupidi. Pole pisematki pausi, et saaks end vahele susata. Kui soovid samale teepoolele sõita, siis palun väga, aga teiselepoole ei pääse. Lihtsalt ei pääse ja kõik. Öösel vbla pääseb või mingil muul sellisel ajal, mil mina sealt veel sõitnud pole.

Igatahes täna hommikul sattusin jälle ühte taolisesse kohta. Väga lõbus oli seal seista niimoodi ja statistikat teha, et mitu valgusfoori satsu ma siis nüüd mööda pean laskma ja kas ehk passin õhtuni... Aga võta näpust - ei passinudki.

Foorid olid juba mitu korda tulesid vahetanud ja mina mõtlesin, et ma ei hakka jõuga trügima, vaatab, kas on mõni viisakas kaasliikleja, kes näeb, et ma sealt niisama hea tahte abil minema ei saa ja laseb mu selle pika autoderodu vahele oma nina ette. Ootasin ja ootasin, aga ei sattunud ühtegi sellist autojuhti Kristiine kanti. Lõpuks, kui ristuva tee fooris tuli jälle roheliseks läks, aga autod venisid nagu Hubba Bubba näts, hakkasin neid eneselegi märkamata omaette ergutama. Just siis, kui ma "go-go-GO!" hüüdsin, märkasin, et üks masin, kes sellessamas venivas rivis just minu ees seisis, ei liigu miskipärast. Ei uskunud ikka veel. Vaatasin juhi poole ja... nägin, kuidas rooli taga istuv noormees elegantse käeviipega mulle märku andis, et ma võin tema ette sõita. Niimoodi rahulikult, tžäntelmänilikult. Veeeeega sharmaant. Ausõna, oleks ta palunud, ma oleks talle sealsamas mehele läinud.

Rahulikud, viisakad noormehed on lihtsalt nii sümpaatsed, et vahetevahel jääb sõnu väheks.

Eile õhtul võtsime Ruuga ette selle väga pikaleveninud liistude paigaldamise. Ehk siis sea poolt lahtikangutatud põrandaliistude tagasipanemise. Kuna mul kodus ühtegi tööriista ega midagi muud samasse kategooriasse kuuluvat polnud, käisin pühapäeval ehitusmaterjalide poest läbi ning soetasin omale haamri, erinevas mõõdus naelu ning ehitusliimi.

Kui Ruu lõpuks minu poole jõudis, avastasime, et midagi oleks nagu puudu. Liimituubi etiketilt saime teada, et puuduvaks komponendiks on liimipüstol. Egas midagist. Hüppasime autosse ja käisime liimipüstolilgi järel.

Meil mõlemal oli oma visioon sellest, kuidas käib põrandaliistude põrandate külge kinnitamine, täiesti olemas. Nimelt tuleb kõigepealt üritada nüsida kööginoaga liimituubi otsa eesmärgiga seda sealt eemaldada. Kui tuubi ots eemaldub vaid osaliselt ehk nii, et liimi pressib vahelt välja, aga päris kasutuskõlbulik too püstol siiski veel pole, tuleb see ots sealt näppudega lahti kangutada. Siis, kui näpud ja nuga on koos suure koguse liimiga, tuleb need igaks juhuks puhtaks saada, senikaua lastes liimil vaikselt tuubist välja imbuda. Lõpuks, kui liimi on suuremate või väiksemate jõupingutuste abil ka liistu tagumisele poolele kantud ja pool käsivart liimiseks tehtud, tuleb käsivars ajalehe vastu puhtaks nühkida, aga arvestada tuleb loomulikult sellega, et protsessi käigus saavad ka juuksed liimiseks.

Kui liiminaljadega ollakse ühelpool, saabub naelte seinatagumise aeg. Arvestama peab seaduspäraga, et kaks naela kolmest lähevad rõõmsalt sinna, kuhu vaja, kuid kolmas, va sindrinahk, ei lähe üldse kuhugi. Jääb lihtsalt ühel momendil seisma ja edasi ei liigu. Tao palju tahad. Tao või naelad kõveraks. Tagusimegi. Sest meil oli oma visioon, eksole =)
Seda, kuidas betooni sisse naelu (mitte) taguda, õpetas mulle veic hiljem printsi kohalt tagandatud kuuenda korruse naaber.

Igatahes saime me õega vähemasti liistud kenasti seinte külge kinni. Nii hästi või halvasti, kui kõverad seinad seda võimaldasid. Ja naerda saime ka nii, et pisarad silmas.

Siinkohal tahaks öelda, et hälve on tuvastatud. Mulle meeldivad nn. meeste tööd palju rohkem, kui traditsioonilised naiste tööd. Kui ma leiaksin omale sellise vahva mehe, kellele meeldiks nõusid pesta ja tolmuimejaga flirtida sel ajal, kui mina teen esimesi arglikke sammukesi meie ühise kodu mahalammutamise suunas, siis see oleks üits veega harmooniline kooselu, piaks mainima =P

Oh püha lihtsameelsust!

Kuna mu naaritsanahkset kasukat kandev vanaema sattus nädalavahetusel bussis sõites kellegi teemakohase solvangu ohvriks, on ta siiamaani endast väljas ja kurdab sõbrannadele, et miks tema ei tohi loomanahkset kasukat kanda, kui see talle meeldib. Et meil pidavat ju demokraatia olema.

Kui ma vanaema käest pärisin, et kas temal siis kahju pole, et vaesed loomad peavad tema pärast terve elu piinlema ja lõpuks tapetud saama, vastas ta, et "aga kui mina selle kasuka ostan, on need loomad ju juba nagunii surnud!".
Oma targa vanaema käest oli sellise asja kuulmine küll pettumust valmistav. Seletasin talle probleemi olemuse lahti, seejärel aga tulin mõttele, et ehk leidub kusagil veel mõni tohman, kes asjade toimimise põhimõtetele pihta ei saa.

Kallid karusnaha-armastajad! Selleks, et tekiks pakkumine, peab olema nõudlust. Mis tähendab, et kui keegi selliseid kasukaid ei ostaks, millel vererida järel niriseb, läheksid karusnahafarmid pankrotti ja loomade piinamisega tegeletaks sellevõrra vähem. Aga senikaua, kuni leidub inimesi, kes vabandavad end välja lausega, et "see loom on ju niikuinii surnud selleks momendiks, kui ta minu selga satub", jätkub ka loomapiinamisfarmides julm igapäevareaalsus.

Võtke või jätke. Omaenese südametunnistuse asi.

Ligi paarkümmend aastat tagasi juhtusin esimest korda elus lugema ühest raamatust sellist tekstijuppi, kus tegelane kirjeldas väga täpselt oma kadunud armastuse jäsemete iseärasusi, hääle tonaalsust, karvade asetust kehal, silmavaadet, jne. Armastatu oli ikka mitu aega juba mulla all viibinud. Mõtlesin tollal, et ahh, jätke jutt, jääb jahh kellelegi nii kauaks meelde midagi, mida enam pole. Nii üksikasjaliselt. Et kõik muud mälestused tuhmuvad, aga see, mis tunne oli siis, kui käsi teise kehale asetada või kasvõi see, kuidas ta hingas, ei lähe meelest.

Täna ma tean, et kõik on võimalik. Uskumatuna tundub, et tema surmast on möödunud juba viis aastat. Mina aga mäletan ikka veel detailselt kõiki ta lihaseid ning iga viimset kui varbaküünt.

Ja otse loomulikult elab ta kusagil mujal, rõõmsamas paigas edasi. Nagu ka minuga koos raamatuid lugenud vanatädi teiselt korruselt ja vanaonu, kes mu pöörlevate silmadega nööri otsas järelveetava taksikoera ära parandas. Ja mõni sõber, kes ei olnud seda väärt, et jääda eluks ajaks 15-aastaseks.

Kuigi ma ei usu hauatagusesse ellu. Aga nemad, nemad ikka.

Moccaga oli vastu ööd üks veebkämmivestlus. Tuletasime „vanu häid aegu“ meelde, selleni välja, millist shokolaadi me koos elades õhtuse filmi kõrvale sõime ja mille järgi mina araabia keele numbrid iseseisvalt selgeks õppisin. Päris palju nalja sai. On alati saanud ja lõbus olnud seni, kuni härra Allah vestlusega ühineb =P

Igatahes mängis Moccal seal oofissis raadio ja ühel hetkel hakkas ta kaasa laulma. Mis meenutas mulle seda, kuidas ta talvel meil siin külas käis ja ma tema ja Tiina keset nädalat Parlamenti vedasin. Keset nädalat klubides tantsimas käia on lahe selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest inimesi on vähe ja mahub ilma probleemideta liigutama. Meie Tiinaga, tantsuhoolikud nagu me oleme, püüdsime egiptlast kah tantsupõrandale rebida, aga tema punnis vastu. Vahepeal natuke küll keerutas jalga, aga siis läks istus uuesti toolile ja vaatas, kuidas meie tantsime. Suur nali algas siis, kui dj pani peale väga vihase mixi ühest Prodigy loost. Mille peale meie Tiinaga tantsisime nagu pisikesed saatanad otse põrgutulest. Eesti inimene elab üle, aga vaene moslem vaatas meid hirmu täis silmadega. Ausalt – see oli absoluutselt kõige imestunum nägu, mida ma elusees näinud olen. Päris karm. Mingid naised vihuvad tantsu, nagu oleksid elud kaalul... =)

Ehh... nii tore on vahetevahel vanade sõpradega juttu puhuda.

Rääkides vanadest sõpradest, siis Moongirl is back in town ja eile käisime me ühe blondi beipsiga koos Sõpakas Kilmi ja Maimiku uut filmi vaatamas. No oli naljakas, oli. Aga täpselt sama masendav oli ka. Ma ei kommenteeri rohkem kui, et võiksite vaadata.

Vot i vsjoo. Tudule nüüd. Tervitan Adebisit, kui ta oma lugemisega siiamaani on jõudnud! ;)

Juba mitmendat päeva toimub minu mobiiltelefoniga midagi ütlemata kummalist. Display peale ilmuvad igasugused ruudukesed, tekst jookseb kokku, telefon teeb vahepeal seda, mida ise tahab, mitte seda, mida mina nuppude vajutamise abil justnagu valinud oleksin. Ega nupud eriti ei tööta ka.

Siiani oli see kõik veel suhteliselt talutav, aga täna hommikul ei allu ta mulle enam üldse. Kohe abso-absoluutselt mitte. Just hetk tagasi saatis keegi mulle sõnumi ja mu armas kallis telefon lihtsalt kustutas selle ära. Julmalt. Enne, kui ma isegi nägin, kellelt see on. Vahetult enne seda helistas ta mingile numbrile (kuhu, seda mina ei tea, taas kord) ja kuna ükski nupp ei funkanud, ei jäänud mul muud üle, kui kuulata, kuidas teiselpool liini keegi meessoost isik lõbustatud häälega hallootas.

Matusemeeleolu tuleb, ausalt. See telefon on minuga 7 aastat koguaeg igalpool kaasa käinud ja mind truult ilma igasuguste viperusteta teeninud. Mehed tulevad ja lähevad, aga telefon jääb!

Kõige hullem on see, et ma tean juba ette, mida mulle mobiiliremonditöökohas lausutakse. Jah, muidugi on see vana mudel. Jah, ohvkoors selle varuosi enam eriti kusagilt leida ei ole. Aga mina olen temasse vägaväga kiindunud ja ma kohe kuidagi ei tahaks, et ta lõplikult otsad annab. Ai laav hiiimmm, nüüühüüühüüüüüü!

=(


=(

Nägin tänase hommikupooliku jooksul kahte asja, mida oleksin eelistanud mitte näha.

Päris hommikul tuli mulle ja põssale külla meie maja garantiiremondi teostaja, kelle ülesandeks oli muuta praod ja muud ehitusvead nähtamatuks. Jätsin ta toimetama ja läksin rehvivahetusse.

See pisike armas töökoda, mis asub mu kodu lähedal, meeldib mulle väga just sellepärast, et
a) töö on seal alati kiire ja korralik;
b) kumbki töömeestest ei pea imelikuks tütarlast, kelle vastus igale nende küsimusele algab sõnadega "emmm, äää, nooo...". Nad ei tee mulle kunagi nägusid, ei mühata ega käitu ebaviisakalt. Annavad nõu ja abistavad hoopis.
c) noorem töömees on selline nunnu, Mart Poomi nägu =P

Täna avastasin sealt töökojast veel neljandagi põhjuse, miks just seda töökoda eelistada, aga see põhjus ise.... njahh... Nimelt vupsas ühel hetkel kusagilt kõrvaltruumist meie juurde üks nooremapoolne hundikoer. Veidi alandlik, kuulekas ja sõbralik. Aga milline luukere!! See koer oli küll musta värvi mantliga, ent tema ribisid võisin isegi lühinägelik mina kaugelt loendada. Koera nimi oli kas Ringo või Bingo - küsisin küll üle, kuid kuna masinad undasid ja müristasid valju häälega, ei saanudki päris täpselt aru. Bingoringo tuli minu juurde juttu puhuma. Ma siis rääkisin talle, kui tubli ja ilus koer ta on ja pärisin, et kas ma võin talle pai teha. Kuts heitis sinnasamma betoonpõrandale külili ja keeras külje ette. Ribid polnud ikka veel kuhugi kadunud. Bingoringo tõmbas mul keelega üle sõrmede, ilmselt, kuna neil on koeratoidu lõhn juures. Küsisin siis valju häälega, et kas mul on lubatud koerale koerakrõbuskeid anda - et mul juhtumisi on taskus mõned. Mille peale üks meistrimeestest vastas: "Ah, ei hakka see sööma." Ma ei saanudki aru, miks see koer sööma ei peaks hakkama. Nägi välja küll selline, et paar krõbuskit oleksid ta kroonilisest energiapuudusest päästnud. Aga vbla tol koeral tõepoolest pole söögiisu? Vbla tal on ussid? Igatahes järgmisel korral viin Bingoringole midagi mõnusat näksimist kaasa ja kui ta tõepoolest minu toodud maiust vastu ei võta, siis ülejärgmisel korral olen ussirohuga platsis.

Lõppkokkuvõttes äratas ta minus ikkagi mingit haletsusesegust emotsiooni, sest noor koer ei peaks olema nii loid. Noored koerad on elurõõmsad ja energilised! Ma ei oskagi öelda, kas ma eelistaksin, et poleks toda kutsi kunagi näinudki. Vist ikka mitte. Vbla ta järgmisel korral on juba natu kosunud :S

Koju tagasi jõudes ootas mind koridoriuksel onu maalrimees, kes oli oma töödega peaaegu lõpuni jõudnud. Küsis, et kuidas meeldib. Ma siis vaatasin nendesse kohtadesse, mida ta mulle näpuga ette näitas (mida ta ütles end olevat eriti hästi teinud). Palja silmaga vaadates paistis kõik tõepoolest okitoki olevat. Onu maalrimees käskis mul paberi pääle kirja panna, et olen töö üle vaadanud ja rahule jäänud. Mina, loll, kirjutasin kah ja et asi eriti uhke oleks, panin allkirja alla. Kui onu maalrionu oli oma redeli ja miljoni potsikuga uksest välja saanud, hakkasin ka muid kohti üle vaatama ja lisaks sellele, et keegi (ei-tea-küll-kes) oli paljudes kohtades värvipritsmeid ja muud mitte-eemaldatavat sodi põrandale ajanud, oli ka mõnes kohas seinte peal värvi üle ja teises jällegi puudu. No kurat! Ma ei saa aru, miks ei suuda inimesed teha oma tööd korralikult? Kellele see siis nüüd kasulik on, et keegi teine peab sellesama asja jälle üle tegema? Kui juba teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Ju? Või mida teie arvate?

Igatahes meele muutis mõruks küll, kui ma tolmuimejaga ka kõige parema tahtmise juures neid värvipritsmeid ja muud oma põranda pealt kätte ei saanud. Väga mitte-cool, VÄGA MITTE-COOL! Oleks siis võind need kuradima praod kinniplökerdamata jätta, sest nüüd on mul lisaks poolikult parandatud pragudele veel kihvakeeratud põrand kah. Maivõi, ausalt. Tuleb ikke mõnele tublile, ausale ja töökale remondimehele naiseks minna ja autoremondilukksepp armukeseks võtta.

Vastuseks M-le, kes saatis mulle postiga tööjuurde CD kirjakesega "Proovi kuulata, äkki meeldib": proovisin kuulata ja esimene lugu meeldis väga, ülejäänutest enamus saavad kümnepallisüsteemis hindeks 6+.

See on sinust väga kena, et sa mind niimoodi üllatad, aga ma oleks tahtnud ka teada, kes laulab. Lugude pealkirjad pidin ka präägalt ise välja mõtlema, onju. Ja päris põnev oleks ka teada, kes on see kena inimene, kes minu tööpäeva lõbusamaks muudab?

Aitäh igaljuhul!

Notsikul oli täna ilus hommik. Päike paistis ja lumi oli sulanud, mõnes kohas oli muru veel (või juba?) heleheleroheline. Sai sonkida ja tuustida.

Jälgisin õnnelikku siga ja tekkis mõte, et kui jõul tuleb, peaks talle ka mingi jõulisuka tekitama ;)
Et siis notsil oleks ka igal hommikul searõõmu - mandariin või pähklid suka sees =)

Nüüd tekib küsimus, et kuhu seda riputada ja kuidas ise öösel üles ärgata nii, et nots mind, paharetti, tegutsemas ei kuuleks.

Maitea, kui paljud teist on näinud vanglaseriaali OZ. Mina vaatasin seda ülikooli esimesel kursusel ja see meeldis mulle niiväga, et mäletan siiani kõikide peategelaste nimesid ja karakterite omapärasusi. Näiteks oli seal üks hiiglaslik tumepruun neeger, nimeks Mola Adebisi. Mola Adebisit mänginud näitlejat võib praegu näha Kanal 2-e pealt jooksvas seriaalis Lost. Kahjuks pole ma toda näitlejat üheski muus seriaalis ega mängufilmis üles astumas näinud, nii et ei tea, kas talle antaksegi alati suht sarnaseid rolle vai mette.

Mõningane erinevus nende kahe tegelaskuju vahel siiski on. Adebisi oli loll ja paha, Mr. Eko Lost-ist on aga tark ja hea. Kõnelevad mõlemad siiski viie sõna kaupa ning ei pelga oma õiguse maksmapanekuks ka kurjast pilgust enamat kasutada.

Ma annan endale aru, et tegemist on väljamõeldud tegelasega, ent Mr. Eko võlus mind esimestest momentidest, kui teda teleriekraanil nägin. Ta on
a) tugev
b) julge
c) suure südamega
d) võimeline ka üksikul saarel oma habet mustrisse lõigatuna hoidma.

Kui see pole perfektne mees, siis milline on?

Võiks olla päris.
Ja võiks kolida elama kuhugi seie Sõpruse puiestee kanti.
Väikesed tüdrukud ja nende unistused... =)

Juba pikemat aega tiksub minul kui liiklejal peas järgmine küsimus oma kaasliiklejate (seekord siis autojuhtide) kohta: kuidas saab olla nii hoolimatu?

Näide 1: Lapsevankriga naisterahvas hakkab vöötrajal teed ületama. Temapoolsel rajal olev masin on korralikult peatunud, aga minu ees sõitev autojuht üritab vist välja selgitada, kas tal õnnestub veel viimasel hetkel lapsevankri eest läbi lipsata või mitte. Väga halb on sellist asja vaadata.

Näide 2: Nõmme tee ja Siili tänava ristumiskohas on jalakäijate ülekäigurada. Jään selle ees seisma, et lasta mööda trobikond kümneaastaseid. Tipptund on, seega on vasakpoolsel sõidurajal auto autos kinni. Kõik, kes on tipptunnil sõitnud mööda Nõmme tee seda osa, teavad, kui kitsas seal on. Sellest hoolimata üritab minu ja kõrvalrea vahelt läbi pugeda mingi järjekordne autojuht, kellel ilmselgelt ei ole seal kupli all kõik päris korras. Peatub alles sel momendil, kui näeb, et otse tema ees on seljakottidega koolilapsed. Paratamatult tekib küsimus, et mida tema arvata võis - miks ma seal vöötraja ees seisan...?

Näide 3: Viin vanaema autoga Kristiine keskuse söögipoodi. Vanaemal on selg natuke katki ja isegi kergem kukkumine libedal teel oleks põhimõtteliselt kabelimats. Parklas, just sel hetkel, kui me oleme keset teed, läheneb kummide vilinal tõsiselt suurel kiirusel üks uhke auto. Ilmselgelt liiga uhke, sest meile lähenedes ei ilmuta ta mingit märki sellest, et kavatseks kiirust vähendada. Kuna mina olen võimeline gaselli kombel tee pealt eest hüppama, aga vanaema kahjuks mitte, jään seisma ja sirutan märguandeks käe ette. Nii, nagu liikluspolitseinikud teevad. Autojuht jääb järsult seisma. Huvitav, kui ma poleks kätt ette sirutanud, kas ta oleks jäänud lihtsalt selle peale lootma, et me mingil maagilisel moel ise sealt tee keskkohast haihtume?

Selliseid asju juhtub parklates pidevalt, et ei mäletata reeglit, mille kohaselt peab parklates jalakäijale teed andma. Ja isegi, kui ei peaks, siis no kamoon! Ja STOP-märki ka enam ei tunta. Selle peale ei tulda, et see STOP-märk on sinna kohta mingil kindlal põhjusel pandud. Üks opakas pidi mulle eile STOP-märgi alt suure hooga tulles peaaegu sisse keerama. Istus siis seal rooli taga ja vehkis kätega. Oleksin võinud vastu vehkida, aga säästsin ennast. Ei tahtnud oma käsi kulutada =)
"Missa lolliga ikka vaidled," nagu mu vanaema ütleb.

Näide 4, 5, 6 ja 7: Millegipärast ei pea autojuhid vajalikuks vöötraja ees peatuda, kui teeserval seisab mõni vanem kodanik. Isegi siis mitte, kui too vanem kodanik juba tee peale on astunud. See seaduspärasus läheb veelgi põnevamaks hetkel, kui tuua sisse Carry-nimeline muutuja, kes vahetevahel jalakäijana liigeldes vanainimestega koos üle tee läheb. Siis autojuhid peatuvad küll. Kas loogika on selline, et pohhui sest penskarist - tal aega oodata küll ja kui peakski teele astuma ja alla jääma, siis kohtusse kaebamiseks tal pappi niikuinii njeetu? Aga kui mingi krapsakas tshikk teele astub, leiavad autojuhi jalakesed piduripedaali kohe üles. Kahuriliha.

Ma kardan, et enamuse autojuhtide puhul peitub hoolimatuse saladus mitte selles, et neil oleks liiga vähe aega, vaid selles, et ollakse ära unustanud, kui rõve on näiteks sügisel paduvihmaga või talvel tuisuga jala liigelda. Siinkohal minupoolne üleskutse kõikidele enestest lugupidavatele autojuhtidele: kui te näete inimest, kes soovib teed ületada, siis olge tublid ja andke neile teed. Minul ja teil on autod perse all ja meile ei saja vihma krae vahelt sisse ega puista lund näkku. Ka pole meil ohtu oma konte mõne salakavala libeda koha peal puruks kukkuda. Minul ja teil on väga mugav korraks pidurdada ja see inimene või need inimesed üle tee lasta. After all, nagu mõned nädalad tagasi ühes blogis kirjutati: need inimesed ongi see reason, miks Tallinna ummikud on veel kuidagi välja kannatatavad. Kui nemad ka omale autod soetaksid, oleks minul ja teil kaa hommikuti kell 8-11 ja õhtuti kell 16-19 kindel tegevus olemas.

Mõtelge selle peale.

Mina ei tea, kuhu see nädalavahetus kadus. Ausõna ei tea.

Et mu arvuti enam ei hulluks ja iga 5 minuti tagant ennast tühjendada ei paluks, otsustasin kriitilise pilguga üle vaadata kõik failid ja folderid. Received files`idest pudenes välja üks magushapu mälestusekilluke.

On teil ever juhtunud, et mingi emotsioon hakkab hammastega mõne loo külge kinni ja siis on pees kahh, sest enam neid kahte ei lahuta? Pees selles mõttes, et on väga vahva, kui see on mingi happyhappy-joyjoy fiiling, aga suht tihti juhtub olema ka midagi sellist, mis varem või hiljem kipitama hakkab. Nuvott, mul sama Received files`ide alt leitud Ron Carrolli looga The Only Way is Up.

Esimest korda, kui Petrovsky selle loo peale pani, paljastas ta oma pimeduses säravad valged hambad, suunas kaks nimetissõrme minu poole ja lihtsalt tantsis tükk aega niimoodi. Ja mina tegin sama ja me mõlemad olime õnnelikud. Milline enesepettus. Valed lood valedele inimestele. Kõigile oli ju juba suhtkoht selge, kuidas need asjad kulgevad. Aga nagu Desperate Housewives`i jutustaja ühes viimastest osadest ütles: "You start by lieing to yourself. THEN you lie to the others".

Njaa. Muusika suudab ühendada ja ajutist mörti mötsida ka nendesse pragudesse, mille tõttu maja varem või hiljem variseb... Vähemasti selline muusika selliste inimeste omi.

Eile õhtul sõnastasime Krussikuga ära, millised filmid on need kõige lahedamad, jäävad meelde ja saavad Orkutisse =) Vastus on, et need filmid, mida ei saa ühegi žanri alla kategoriseerida. Meie jaoks vähemasti on nii.

Muusika puhul jällegi meeldivad mulle kõige rohkem need muusikapalad, kus on sees lootusekiir. Nagu toosama Ron Carrolli lugu, mida ma hulk aega taga ajasin ja siis lõpuks alla andes käpa välja sirutasin, et kle, ole hea, anna mulle. Pöörleva laua meistriga käimise juures ongi parim asi see, et kui mingi lugu kusagilt kõrva jääb, siis piisab lihtsalt etteümisemisest. Kahjuks olen mina selline ise-ise ja ei lähe naljalt kelleltki midagi küsima. Oleks võind paljudel kordadel palju lihtsamini ja palju kergemini. Aga nohh. Pikk jutt s.tt jutt, nagu Utu ütleb.

Hoolimata sellest, et reaalses elus ei olnud The Only Way ülespoole, vaid hoopis järskude mürtsakutega allapoole ja et on valus ja on paha, siis ikkagi oh-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused =D
Niipea kui hakkama saan, panen teile siia lingi.
Siia, vot siia: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Ron%20Carroll%20-%20The%20Only%20Way%20Is%20Up%20%28Disco%20Darlings%20Vocal%20Mix%29.mp3

Nii. Üritan nüüd teha veidike anger-management`i ja mitte kirjutada in block letters.

Armsad jalakäijad!

Ärge arvake, et ma teile siin niisama pula ajan. Mul on hetkel silmades põletav viirus, nii et parema meelega ma ei vaataks arvutiekraani poolegi. Aga mul on teile midagi tähtsat öelda.

Ma saan aru, et sel sügisel on moevärvid must ja tumelilla, aga ehk tasuks ohutuse mõtes näiteks kasvõi valget salli kanda? Ma mõistan ka täiesti, et helkur iga riietuse juurde ei sobi, aga teate, ega haiglas siibrisse kusemine kah eriti stiilne pole.

Sorri, et ma niimoodi koledasti väljendusin, aga loodetavasti hakkas mõnel öösse sulanduval tüübil miski end seal üleval kahe ajupoolkera vahel liigutama...

Ühe blogi leheküljel, mida ma pidevalt lugemas käin, seisab ülemises paremas nurgas Horace Walpole`i ütlus: "Life is a tragedy for those who feel, but a comedy to those who think".

Minu elu minu jaoks on totaalne ja täielik tragikomöödia.
No kaua võib, ausalt?

Tere jälle, mu armas sügistalvine kaaslane, SAD-sündroom. Tali ei jää taevasse ja ega sindki maha raputada saa, vähemalt mitte nendel laiuskraadidel.

Igal sügisel läheb hullemaks, ausõna. Ei salli külma vihma ja lund ma ka ei söö. Why, oh WHY pidid minu esivanemad rändama just siia? Ükstapuha mispidi juurelda - ühtegi arukat loogilist seletust sellele müsteeriumile ei leidu. Või siiski - ju siis olid nad piisavalt äpud, et ei suutnud näiteks prantslaste või portugaallastega kakelda.

Pagan. Pagan-pagan-pagan. See ei ole ju elamisväärne elu, kui ma pool sellest (jah, just täpselt pool - arvutage ise!) pean korterist väljumiseks 20 minutit riietuma, et ikka kõik kihid selga saada, kui veerand sellest peab õues ringi liikudes silmi kinni hoidma, et lund/lörtsi/vihma silma ei sajaks ja kui pool ajast on nii pime, et ma ei saa aru, kumb pool ööpäevast parasjagu tiksub.

Ma arvan, et Eesti riik võiks sõlmida mingi koostöölepingu Namiibiaga näiteks. Et saaks mõned SAD-sündroomiga inimesed siit jalust ära deporteerida. Neil seal Namiibias ruumi küll ja päikest kah jagub. Meie viiksime siit kaasa oma know-how`d, rukkileiba ja Kalevi kompvekke. Ester Tuiksoo viiksime kah ühes - ma olen kindel, et Namiibial pole veel oma rahvuskala. Meil siin juba peaaegu on, tänu võsapetsile. Makrapulgad saavutasid vist auväärse esimese koha, kui ma ei eksi =)

Täna hommikul enne tööleminekut otsisin panipaigast kindaid. Lörtsi oli vahepeal sadama hakanud, nohh. Panipaigaga on mul aga sellised toredad lood, et oma asjad suudan ma alati nii ilgelt kavalatesse kohtadesse ära paigutada, et pärast ei leia enam mitte midagi üles. Paigutamise ajal ma muidugi mõtlen, et jeerum, kui nutikas ma ikka olen, et nüüd järgmisel korral, kui seda asja vaja on, siis ma ju raudselt mäletan, et ma oma kindad spordikoti kõrvalsahtlisse peitsin. Aga kummalisel kombel on loodusseaduseks see, et toosama spordikott tundub otsimise hetkel absoluutselt kõige vähem võimalik paik, kuhu ma võiksin olla oma kindad peitnud. There`s nothing like iseenda ülekavaldamine.

Pärast tänahommikust pooletunnist kinnasteotsingut, mis päädis minu imestunud ilme ja mõtliku kuklakratsimisega, olen enam-vähem kindel, et üksikul saarel mul igav ei hakkaks. Ma nimelt mängiksin iseendaga peitust.

Niipalju siis artiklite kirjutamisest. Mängime jahh nii, et just sel hetkel, kui mina olen just korraks netti läinud, siseneb msn-i Morka ja me avastame, et meil mõlemal on antud hetkel kaks ühist passiooni. Tahaks kluppi tantsima ja tahaks kangesti purupurju juua ennast. Kõik oleks ju okitoki, kui aint Morka poleks Newcastle`is ja mina siin Tallinnas. Pärast kokkulepet Dublinist siia eksporditava virsikuviina kohta hakkab Morka mulle selle õhtu lohutusauhinnana saatma head mussi. Lihtsalt, kuna ta tahab oma vaimustust jagada, eksole. Little did he know about the possibility of me going crazy about this music. Unustage kõik, mida ma varem öelnud olen, SEE on käesoleva kuu hittavastus. Äi, valetan, viimase kolme kuu hitt! Te tekitage omale kusagilt Kasabian`i lugusid. Koos videoga on muidugi hulga etem kui ilma ;) Aga jubejubejubehea on!

See on selline muss, mida tarbides tundub mulle, et olen terve eelneva elu olnud astmaatik ja see asi aitab mul hingata.

Väga VÄGA hea asi. Absoluutselt ei karda ülehaipida. Sellist asja pole võimalik ülehaipida.

Thou shalst be hooked. Thou shalst never listen to anything else anymore =)

Minu armas kallis uus lemmikbänd.

Minu armas kallis Morka. Ma olen su auvõlglane. Forriil.

See on kärribeibe vektortüdrukuna. Andekas Noormees tegi ja arvas, et on nigel, kuna aega kokkamiseks oli vähe. Ütles, et kuna on viimistlemata, siis las autoriks olla suvaline pseudonüüm. A mulle täitsa meeldib. Vot takoine uue põlvkonna dressinimene olen.

Sügise tulekuga on saabumas vist ka minu kalli Porsche elusügis. Paar kuud tagasi hakkas ta pööretel tegema väga kahtlast häält. Vanaisa seletas seda mulle nii, et "see on esisild, ühel hetkel läheb see katki". Minu pärimise peale, et mis siis juhtub, vastas ta, et "siis auto lihtsalt ei lähe edasi, käivitub ja käigud lähevad sisse, aga auto lihtsalt ei lähe edasi". Well, tore teada.

Kuu aega tagasi hakkas tagumine pidur tegema kahtlast häält number 2. Vasak klots pidavat läbi olema. Seda ma arvatavasti pikemalt seletama ei pea. Kõik teavad, mis juhtub siis, kui pidureid enam ei ole =)

Üleeile hakkas parem suunatuli tegema kahtlast häält number 3. Ta mitte ei tiksunud enam vaid krudises. Sõna otseses mõttes. Nagu oleks mingi vedru vai värk. Alguses oli peris naljakas selle uue hääle päritolu välja püüda selgitada, aga ühel hetkel, kui märkasin, et shit, ma panen suuna sisse küll, aga displey peal seda millegipärast näha pole ja matsu lahti jagasin, oli natuke aega mitte-naljakas. Ses suhtes, et minu taga sõitis mingi majasuurune auto ja ees mingi tank ja mina olin just asunud ümber reastuma. No oli paras lõbustuspark, oli. Vahepeal mu armas parempoolne suunatuli nagu klõpsis natuke ka, aga päeva lõpuks andis lõplikult otsad.

Eile ütles vasakpoolne suunatuli kah üles. Teate, ei ole enam naljakas. Niimoodi ei lubata sõita ju! Nii et terve tänase päeva olin beib ja lasin ennast ühel ääretult tublil noormehel ringi sõidutada. Või nohh, mis lasin - ta ise pakkus. Siinkohal tahaks tervitada oma siga ja vanaema ja sõbrannat, kes on kõrvaltoas ja Krussikut, kes on lihtsalt eluabivalmis ja kellega kahasse me ka mu 188 punupatsi peaaegu et lahti harutasime. Ühtlasi tahaks tervitada ka kogu Kristiine rahvast ja üldse kõiki, kes mind tunnevad.

Plää.

Eile õhtul käisime uue filmi Saatan kannab Pradat esilinastusel.

Minu vastus on jah.

Jah.

***

Just make sure to wear ur best... =P

Rõvedalt külm ja vastik ilm on õues. Siga tegeles hommikuse jalutuskäigu ajal hoogsalt tuhnimisega, ainult et ta näitas tuhnimises sellist uut meistriklassi, et seda ei saagi vist enam tuhnimiseks nimetada. Pistis kärsa mulda, keeras terve suure mätta tagurpidi ja tekitas mõne minutiga endast kaks korda suurema augu. Mul oli kuri kahtlus, et ta üritas ennast halva ilma eest peitu kaevata...

Nüüd ma siis tean, kes ma olen. "Ajast ja trendidest mahajäänud ullike". Vähemalt nii iseloomustab mind ja minusuguseid viimase Eesti Ekspressi Areen. Nende arvates on Hed Kandi "kõige vaimuvaesema suuna ning olemusega hüpperkommerts klubimuusika bränd maailmas", Hed Kandi visuaal aga "kõige maitsetuma välimusega", kuna "selle moodustavad ainult kokse imevad bikiinides ülibeibed".

Ja mina veel mõtlesin, et teab, kas on mõtet siin blogis Hed Kandit kiita, et kui ma hakkan pikalt-laialt jutustama, kuidas ma aasta aega järjest nädalavahetustel õhtuti Birminghami Galaxy`st selle shows`id ja järgneva nädala jooksul nende lindistusi kuulasin, võib mõni mõelda, et üritan meelega rõhutada, kui trendikas ma ikka olen. Aga nüüd tuleb välja, et Hed Kandi on hoopis "ajast ja trendist maas". No näed, vedas mul.

=P

Njaa, selle vahega, et alustades Inglismaast, lõpetades Ibiza ja muu maailma juhtivate pidudepaikadega, on Hed Kandi eelmisest suvest alates tuure kogunud ning ka praegu väga hip ja pop ja mida muud kõike veel. Areeni Ylös ja Alas rubriik on aga kellegi konkreetse isiku poolt kokku kirjutet (hoolimata asjaolust, et autori nime me kusagil ei näe) ning seega väljendab ka puhtalt selle autori maitset.

Lõpetuseks lisan teile siia lingid mõnedele Hed Kandi visuaalidest, et igaüks saaks siis ise otsustada, kui maitsetu see on.

Jap, on koksi imev bikiinides ülibeibe: http://img104.imageshack.us/img104/319/hed3lf.jpg

Aga on ka mäsket muud, näiteks
http://www.nnm.ru/imagez/gallery/doci/muz/muzikahouse-1146501891_i_6125_full.jpg

ja

http://funkysouls.com/img/va_hed_kandi_winter_chill_0604-2cd-2005-cover.jpg

või siis

http://images-eu.amazon.com/images/P/B0000ADYAV.01.LZZZZZZZ.jpg

samuti ka

http://technodrom.net/mp3base/covers/hed%20kandi%20-%20disco%20heaven.jpg

ja

http://www.sdcd.com/B2B/jsp/app/images/Scans/436749.jpg

või siis

http://www.geometria.ru/files/mp3/103/images/hk.jpg


Lihtsalt ilus minu meelest. Jep, kõiki tegelasi võiks määratleda kui "beibesid", kuid nii ilus ei saa kuidagi olla maitsetu.

As u may already have understood - I`m a fan.

Teate, miks tasub vaadata saadet Tantsud tähtedega? Et ilusad kleidid ja kaunid tantsud?
Eheee =P

Erkki Nool hoopis. Kostüümid lisavad kogu kremplile ka muidugi oma sära, sest ega dressides tantsisklev Erkki Nool oleks mingi eriline vaatamisväärsus. Eileõhtuses saates oli tal seljas üliseksikas musta-punasekirju outfit, lisandiks teda viimastel aastatel saatev hallinev pea. Minule väga meeldib, kui meesterahval on juustes natu halli. Või siis natu rohkem kui natu. See on nagu garantiimärk sellest, et sääl kahe ajupoole vahel peaks natuke midagi kogunenud olema.

Kunagi, kui me pinginaabriga sellise teleseriaali lavastusest nagu M-Klubi osa võtsime, pidime ühe meessoost tegelase möödumisel valju häälega hüüdma järgmist:
"Vaata, seal läheb ... !"
"Kui kena mees!"
"Ja kuidas ta veel tantsis, kui ta noor oli!"

Erkki Noolt tantsimas vaadates tulid need sõnad kohe meelde. Täpselt sama efekt, aint selle vahega, et Nool on siiani noor, hoolimata hallinevast peast.

Katsuge te veel öelda, et Eesti mees on puujalg =)

Mina: "Kle, kuidas sina oma Tortillade eest hoolitsed? Et kas sa kastad neid ka või?"

Prints: "Ei kasta, vihma sajab ju."

Mina: "No seda minagi, et vihma sajab ja et ei peaks kastma, aga nad on mul kuidagi nii närudeks kätte läinud ja longu vajunud."

Prints: "Nii peabki olema, sügis on - nende aeg on otsas selleks aastaks."

Mina (kurvalt): "Ahsoo, et otsas sa ütled?"

Prints: "No otsas jahh. Järgmine kevad jälle."


Naljakas komme on mul alati igast eluta ja elusate ja poolelusate asjade ja sündmuste vahel paralleele tõmmata.

Nende aeg on otsas selleks aastaks. Aga vbla järgmisel kevadel jälle. Tibatillukesest seemnest iduks, idust pisikeseks roheliseks rootsuks, varrest ilusaks suureks punaseks lilleks ja siis...vihma kätte vettima.

Reedel vastu laupäeva käisime Hed Kandi peol. Kui raadiost kuulates on see tõsiselt hea, siis selle bräni dj-dega ühes ruumis olles on see... tõsiselt hea =) Valgustaja pingutas natuke üle, sest igasugused sähvakad ja muud efektid hakkasid juba vaikselt muusikat tapma. Peo efekti tapsid veidike veel ka ärahellitatud jõmpsikad, kes arvasid, et neile on kõik lubatud ja tundsid ennast "täitsa vabalt" selle väljendi kehvas tähenduses. Mina tantsin ka reeglina nagu metslane, kui ma hoogu lähen, aga ma ei maandu kellelgi küünarnukiga kuklas.

Ja iga jumala kord, kui tantsupõrandale saabub keegi tegelane, kellel on käes ääreni täis kokteiliklaas või näppude vahel põlev sigaret, millega ta muusika taktis go-go girlilikke liigutusi teeb, tahaks omada võimet tinistada nagu üks lasteraamatute tegelane Viplala. Ja oleks siis, et nad seal niisama tantsivad oma jookide ja suitsudega. Ei ole ju! Miks ma pean omal mitu korda peo jooksul mingit liga käsivarre pealt maha nühkima või tundma, et ai-ai, jälle sain kõrvetada? Inimesed! See on elementaarne viisakus kaaspidutsejate vastu, et ei ronita jookide ja suitsudega tantsupõrandale! Isegi kui klaas on pooltäis, eksisteerib võimalus, et keegi müksab kedagi ja jook kukub põrandale, nii et peab jälle tantsimise asemel siirduma omal kilde saapatalla alt välja koukima. On VAJA ronida sinna põrandale selleks ajaks, kui jooki luristad või? Okei, ma saan aru, sul on janu. Aga mina olen hea peo puhul 7 tundi ilma joogita järjest rassinud, lihtsalt sellepärast, et ei raatsinud selle hea mussi keskelt ära minna. Think about it: kas sa lähed sinna peole joogi või muusika pärast? Ja kui muss on kehv ja vastus oleks, et "pigem joogi pärast", siis what the hell r u doing on the dancefloor?

God dammit nagu. Ja nendest inimestest, kes suitsudega tihedasti täistuubitud tantsupõrandale ronivad ja arvavad, et see on täiesti okei, vot nendest inimestest ma otsustan praegu mitte üldsegi rääkida, sest siit tuleks vist küll aint roppu sõimu =)

Minu arusaamise järgi on ka klubis olemas mingi elementaarne eetikakoodeks. Seega võtsin nõuks käituda mulle joogi peale ajajatega ja mulle orjamärke külge põletavate isikutega samamoodi nagu nende suvaliste tundmatute meesterahvastega, kes arvavad, et kui tibil on seelik seljas, tähendab - tuleb tagumikku näppida. I give myself the right to become moderately violent.

Õnneks oli seal ka silmapaistvalt toredaid inimesi. Näiteks need kaks sõbralikku neiut, kellega me vetsujärjekorras passisime. Natuke aega. Sest üsna kohe otsustasime hoopis meeste veetsee hõivata. Ma küll hoiatasin ette, et pidin Tartus Club Tallinnas sellise asja eest ükskord turvamehelt peaaegu sõimata saama, aga mõte pool tundi naiste vetsujärjekorras passimisest ei tundunud ka just kuigi ahvatlev. Well, nagu elus ikka, leiavad head ideed järgijaid, nii et mõne aja pärast oli ka meeste veetsee ukse taha moodustunud järjekord nii mees- kui naissoost isikutest =)

Ja kes kurat üldse paneb klubi püsti ja ehitab sinna ainult kaks wc-d, ühe naistele ja teise meestele, kusjuures mõlemad on ühes mõõdus? Iga tola teab, et naistel läheb vetsus poole kauem aega. See "poole kauem" on aritmeetiline keskmine, sest kui tavaelus võib minna sama kaua, siis klubis läheb ikka kaks korda kauem, sest enamusel on näos meik, mis vajab kohendamist. Niisiis. Kui te veel mingeid klubisid teete, siis palun arvestage sellega, sest mina olen küll kuulnud pealt, kuidas kaks neidu arutasid, millisele peole minna ning arvestasid ühe klubi edetabelist kohe välja, kuna "seal on kempsus sellised sabad ju".

Viimase paari aasta jooksul televusserist omamaiseid saateid vaadates on mul korduvalt tekkinud järgmine küsimus: millal saavad telesaadete külalised aru sellest lihtsast kombest, et iseendale ei plaksutata? Ei tea, kas mina olen ainuke friik, kellele sellised maitsevääratused teleriekraanilt ninna kargavad või leidub neid veel... Ei oska ka öelda, kas ma ehk liigselt nõudlik pole, aga igatahes jätab selline iseendale aplodeerimine minule tollest isikust küll suht madalalaubalise inimese mulje.

Kallid saatekülalised! Teile aplodeerimiseks on kohale tassitud spetsiaalne saatepublik. Nemad plaksutavad kindlasti, sest neile antakse vastava koha peal sellest märku, et tuleb käsi energiliselt ja rütmiliselt kokku lüüa nii, et tekiks vastav heli. Samuti aplodeerivad teile tollel momendil, kui teid vaatajatele tutvustatakse, teised saatekülalised. Ja kui teisi saatekülalisi ega publikut ei juhtu olema, siis kurb küll, aga aplaus jääb ära. Kujutate te omale ette, et näiteks Tähelaeva saates intervjueerija kaamerate ette saabuvale külalisele plaksutab või et, hoidku selle eest, diivanile maanduv külaline ise endale plaksutama hakkab või seda käigu pealt teeb?

Ja vastuseks ühele tütarlapsele, kes mulle veic aega tagasi vastuväite esitas, et "aga modellid ju pärast shõud ka plaksutavad endale": kulla tüdruk, modellid ei plaksuta iseendale, vaid moeloojale. Modellidele aplodeerib publik, samal ajal aplodeerib publik ka moeloojale.

Vot nii.

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimnegi inime.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

(Ellen Niit)


Kullateradest rääkides...ma ei suuda uskuda, et unustasin ära kõige romantilisema asja, mida mulle terve eelneva nädala jooksul oli öeldud. Pesuehtne kuldkalake. Õnneks saab see mulle varsti ühe mütoloogilise olendi poolt meelde tuletatud.

Znajesh li ti, ja vsjo ishjo ni pomnju =(
Sama i sibjee verit ni magu. K stshastju u nas ishjo nekatorie džentelmeni bivajut ;)