Notsuga jalutades tutvun igasuguste põnevate ja omanäoliste inimestega. Minu kõige lemmikum lemmik on üks vanaproua, kes meenutab välimuselt veidike Astrid Lindgrenit. Ei, mis veidike, päris palju. Tal on alati kaasas punase ristiga arstikott, kuna ta on loomaarst ning enamasti möödub ta meie majast just visiidile suundudes. Vahetevahel on tal kaasas ka üks inglise bulldog - selline eriti armas missumassu koerake. Koos moodustavad nad üpris ekstravagantse ja vastuolulise paari. Tegemist pole just tavalise lahendusega teemal "daam koerakesega". Lisaks sellele, et nende ilmumine alati omapärast vaatepilti pakub, on tädi tark ja sõbralik, koer niisamuti. Mis on tänases Eestis väga positiivne nähtus.

Ma ei mäleta, kust ma kuulsin või lugesin uudist, et rõõmsameelsed vanainimesed pidavat olema madalama intelligentsusastmega, kui nende torisevad eakaaslased. Ausalt öeldes on minul küll suhteliselt ükstaskama mingi võõra vanuri intelligentsist, kui tema elu mõte näib olevat punkte koguda selle eest, kui vastik exactly ta igal järgneval päeval oma kaaskondsete suhtes olla suudab. Sest vahvad ja elu nautivad vanaprouad ja -härrad on sümpaatsed, vihakerad aga kindlasti mitte. Ja ma pakun, et keegi ei vaevugi mingi vastiku tigetsejaga sõprussuhteid soetama, mis tähendab, et tollel intelligentsel vanainimesel pole siis kedagi, kellega oma suurt tarkust jagada.

Loodan siiralt, et kui mul õnnestub pensionieani välja vedada, saab minust samasugune südantsoojendavalt armas JA intelligentne vanaproua, nagu see meie tuttav tädi bulldogiga.

Ja kui eriti veab, on mul siis oma härjakoer kah. It`s nice to have dreams...