Tean oma kodukandis juba kolme sellist kohta, kus pisikeselt "külavaheteelt" suurele puiesteele keerata tahtes võib ootama jäädagi, sest sinu teeotsa pääl valgusfoori pole, suure tee peal asuvad aga on sätitud täpselt nii, et siis, kui ühelpool teed on plats puhas, voorivad masinad teiselpool teed ja vastupidi. Pole pisematki pausi, et saaks end vahele susata. Kui soovid samale teepoolele sõita, siis palun väga, aga teiselepoole ei pääse. Lihtsalt ei pääse ja kõik. Öösel vbla pääseb või mingil muul sellisel ajal, mil mina sealt veel sõitnud pole.

Igatahes täna hommikul sattusin jälle ühte taolisesse kohta. Väga lõbus oli seal seista niimoodi ja statistikat teha, et mitu valgusfoori satsu ma siis nüüd mööda pean laskma ja kas ehk passin õhtuni... Aga võta näpust - ei passinudki.

Foorid olid juba mitu korda tulesid vahetanud ja mina mõtlesin, et ma ei hakka jõuga trügima, vaatab, kas on mõni viisakas kaasliikleja, kes näeb, et ma sealt niisama hea tahte abil minema ei saa ja laseb mu selle pika autoderodu vahele oma nina ette. Ootasin ja ootasin, aga ei sattunud ühtegi sellist autojuhti Kristiine kanti. Lõpuks, kui ristuva tee fooris tuli jälle roheliseks läks, aga autod venisid nagu Hubba Bubba näts, hakkasin neid eneselegi märkamata omaette ergutama. Just siis, kui ma "go-go-GO!" hüüdsin, märkasin, et üks masin, kes sellessamas venivas rivis just minu ees seisis, ei liigu miskipärast. Ei uskunud ikka veel. Vaatasin juhi poole ja... nägin, kuidas rooli taga istuv noormees elegantse käeviipega mulle märku andis, et ma võin tema ette sõita. Niimoodi rahulikult, tžäntelmänilikult. Veeeeega sharmaant. Ausõna, oleks ta palunud, ma oleks talle sealsamas mehele läinud.

Rahulikud, viisakad noormehed on lihtsalt nii sümpaatsed, et vahetevahel jääb sõnu väheks.