Ma ei ole seda juba ammu teinud, aga seekordse filmipileti jätan alles ja kleebin kunagi lapsepõlves alustatud kaustikusse, kuhu sai kogutud häid elamusi. Tahaks võtta suure punase pliiatsi, Orkutis kõikidele senistele lemmikfilmidele rasvase diagonaalse kriipsu peale tõmmata ja lüüa peale tempel, millele kirjutatud "Tyttö, sinä olet tähti".

Ei kujuta ette, mis aineid peaosatäitjad tarvitama pidid, et manada ette sobivad näod selliste rollide tarvis. Väga mõnus skript, leidlik dialoog ja superhea casting selle kõige väljamängimiseks.

Meespeaosatäitja Samuli Vauramo on.... ohh, ta on lihtsalt, noh, kõige ilusam mees, keda ma kunagi näinud olen. Eminemi täiustatud versioon. Tegelaskuju oli muidugi ka, nagu rusikas silmaauku, valitud täpselt selline, nagu mulle istub. Näitles ka hästi, aga seda te juba kuulsite.

Ka teises peaosas üles astunud neiu näitlejatöö oli puhas viis. Ma usun, et isegi, kui vaataja pole kunagi tundnud nii nagu need kaks seal filmis või olnud lõhki rebitud kahe täiesti erineva kuid võrdselt hea maailma (või siis siiski mitte?) vahel nagu Pamela Tola mängitud tegelaskuju, suudavad need näoilmed, kehakeel ja õhus olev elekter kõik puust ette ja punaseks teha. Ainuüksi nende kahe paari silmadega väljendatakse terve filmi vältel nii palju erinevaid emotsioone, et sellest piisaks vist lavakasse sissesaamiseks.

Soundtrack on selline, et mõnda lugu kuuldes tahaks ise klaveril järgi proovida klimberdada. Ja mõne teise loo kuulmine paneb tõsiselt kahetsema, et kustutasin arvutist kunagi sinna laetud kalli mussi kokkuklopsimise programmi.

See on üks nendest filmidest, mille puhul sa tahad nii väga, et kõik teised ka seda vaatama läheksid, et hakkad kokutama, kui selle headust kirjeldada üritad.

Terve saalitäis rahvast plaksutas väga kõvasti. Kaks korda. That should just about say it.

Tuleval esmaspäeval kell kolm Sõpruse kinos linastub veel üks kord.