pühapäev, november 26, 2006

Eile õhtul Sitikamarketi kassasabas seistes jäi pilk taas pidama müüja paremal küljel asuvale pisikesele korvikesele, kus sees peotäis kellukesi ja küljes silt, mis teavitas nende ostuvõimalusest heategevuslikul eesmärgil. Ohkama võtab. No mida ma teen mingi kuradi kellukesega? Ostan heameelega igast heategevuslikku nänni, kui tegemist on leidlike ja ka kasutust leidvate esemetega. Aga mõttetusi ei osta ma ka kellegi toetamise eesmärgil mitte, sorri.

Viimase sõbrapäeva aegu näiteks müüdi Kaubamajas helkureid ja märke, kusjuures helkurid olid kõige lahedamad, mida ma üldse ever näinud olen. Ostsin neid hulgi ning siiani ripub üks jope küljes (peal on vihmapiisad, koera tagumine pool ja kiri „koerailm“). Vaimukas, armas ja praktiline. Suurepärane, ühesõnaga. Ma arvan, neid helkureid ja märke osteti päris suurtes kogustes, kuna mitmes kassas, kus küsimas käisin, olid need otsas. Märgid olid samuti humoorikad ja vahvad. Igatahes midagi tarvitamiseks, mitte riiuliäärele tolmu kogumiseks.

Ja nüüd, palun, mida ma teen mingi kuradi KELLUKESEGA???

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Riputad kuusekülge... või kõrva, kui oled Marju Marynel Kuut. Aga kui sul oleks väikeseid kiisusid, siis need oleks mänguasja üle küll õnnelikud.
Kahjuks ei ole sigade mänguharjumustega kursis :-)

Wikmanipoisilik džentelmen ütles ...

Ma olin niii lähedal kellukese ostmisele ja siis muutsin meelt. Kah ei leidnud mõtet osta sellist vidinat. Kuigi alati võib niisama annetusi teha, tundus seekord kellukese ostmine veider.

Asjadest ütles ...

Ei tasu siin kellukest sõimata midagi!
Lastele need näiteks meeldivad. Aga kui sul omal lapsi pole siis sa jah ei saa aru miks just kellukesed.

Mina näiteks ei saa aru miks müüakse kunstküüsi.

Marca ütles ...

Lastele meeldivad kellukesed? Ma saan aru, et kassipoegadele või puurihamstritele ehk tõesti meeldivad, aga lapsed eelistavad minu teada siiski huvitavamaid mänguasju. No võib-olla imikule veel meeldivad kõrinad, kuid tema ei oska jälle poes näidata, et näe, seda kellukest tahaks.

Muidu mulle ka õudselt meeldib asju paika panna rõhudes omadustele, mis mul endal on ja mida ma jube tähtsaks pean ning mille puudumist teiste juures taunin.

Carry ütles ...

Njaaa, Marju Maryneli vaatepunktist ma tõepoolest ei osanud probleemile läheneda =)

Kiisud, jah, tõepoolest, aga ma ei tulnud selle peale, kuna mul endal kiisumiisut pole ja ei taha ka. Heategevuslikul otstarbel müüdav ese võiks siiski olla selline (minu loogika kohaselt), mille ostmiseks on põhjust ka neil, kel üks vai teine koduloom puudu. Või siis kaks-kolm erinevat nänni, kui need veidi spetsiifilisemad juhtuvad olema.

Lapsi mul endal veel kahjuks pole jah, aga see-eest on mul kahe-aastane õeraas ja ma veaks sinuga heameelega suure sumaka raha peale kihla, et tema tähelepanu see kelluke üle minuti küll ei köida. Raha võiks siis hiljem sellele asutusele anda, mis kellukeste abil juba mitmendat aastat järjest omale nutsu üritab kokku ajada.

Kunstküüntega on nii, et kõik tõredad lapsemammad, kelle jaoks Kelluke on Püha ja kes ei soovi, et nende lapsed end küünelakkidega mürgitavad, võivad neid kunstküüsi poest soetada ja lasta oma võsukestel käekeste otsa kleepida. Omast kogemusest tean öelda, et tulevad suht kohe lahti, nii et pole ka seda muret, et laps pärast õues mängides küüsapidi kuhugi puuoksa külge kinni jääb.

Vot sedamoodi.