Pisikesest kaheaastasest on saanud pisike kahe ja poole aastane, kes ei väsi mind üllatamast. Täna näiteks tulime lasteaiast, pidime autoga garaažhi sisse sõitma. Väravad ja garaažhiuks avanevad ja sulguvad puldi abil. Nuppudele peab vajutama, nohh. Palusin pudinal pult mu käekotist aegsasti välja otsida, mida ta ka ilma pikema palumiseta tegi. Ta on meil üldse väga abivalmis. Nii kui midagi on, jookseb kohale ja ütleb valjul häälel "Ma AITAN!"

Värava taha jõudnud, palusin pulti enda kätte, kuid pudin oli veendunud, et saab ka ise vajutamisega hakkama. Mis ma ikka lapsega vaidlen? Nii pisikeste näpukeste vahel see pult puruks niikuinii ei lähe, nii et ainuke juhtuda võiv jama oleks olnud väravate vahele kinnijäämine. Mis on üpris ebatõenäoline, seega lubasin lapsel ennast puldi kasutamisel aidata. Juba lasteaias kinnaste ja saabaste kätte-jalga panemisel tekkis mul kuri kahtlus, et pisiõde teeb vist juba vasakul ja paremal poolel vahet. Puldi kahe nupu käsitsemisel näitas ta igatahes üles ülimat nupukust ning nii olimegi varsti garaažhis.

Järgnes dialoog:

mina: "Kuule, anna see pult mulle nüüd tagasi."
pisiõeke: "Las see jääda parem minu kätte."
mina (imestunult): "Miks nii?"
pisiõeke: "Sinu käest võib see ära kaduda."
mina: "Oled sa kindel?"
pisiõeke: "Jah, oota, las ma nüüd panen värava kinni."

Olin kuulekas ja ootasin, kuni mu väike õde garaažhiukse ja väravad kinni pani. Puldiga. Parempoolse ja vasakpoolse nupu abil.Vahetevahel jääb selline mulje, et kui sellel pisikesel putukal oleks kasutada kogu minu sõnavara, siis võiks juba üpris tõsised jutuajamised maha pidada. Ootan veel paar aastat ja küsin ta käest siis nõu, millist eriala magistrantuuri õppima minna ja millist pensionikindlustuse fondi valida.