Mõnikord on Ärapanijat just sellepärast koom vaadata, et need kaks tüüpi meenutavad mulle mu pinginaabrit ja mind ennast keskkooli aegadest, eriti eesti keele ja kirjanduse tundidest. Kus siis selle asemel, et teha midagi mõttetut ehk näiteks puiselt õpikus esitatud küsimustele sealtsamast õpikust vihikusse vastuseid maha kriblada, tegime meie alati hoopis midagi mõttekat. Näiteks proovisime, kumb saab oma tooliga kaugemale laua alla varjuda, voltisime paberist loomi, lahendasime küsimust, kummal elevandil on suuremad kõrvad - kas Aafrika või India elevandi omal, muutsime salaja klassivenna koodlukuga kohvri koodikombinatsiooni, kirjutasime kooli kõige naeruväärsemale õpetajale oodi, korraldasime kirjaklambrite kõrgustäpsusviskamise võistlust, lugesime viiesendistest kokku meie mõlema toidurahaks antavad summad (kokku üle neljasaja krooni), mõtlesime teineteisele meie nimedega kõige enam kattuvate köögiviljade nimetused ja kasutasime neid kirjandite märgistamiseks, jne, jne, jne.
Õppisime ka muidugi, kirjandid olid reeglina neljad-viied ja muud tööd-kontrollimised samuti. Aga tunnis tehtavat tööd siiski kuigi tõsiselt ei võtnud. Eks see ole suures osas õpetajas kinni - mõni õpetaja paneb end ja oma ainet austama, teisega ei teki seda tunnet iialgi.
Või siis klassijuhataja tund. Meil oli selline vahva klassijuhataja, kes tahtis alati mingeid ühiskülastusi või ekskursioone vms. orgunnida. Aga klass oli meil suuuuur ja seega paratamatult jagunenud väiksemateks kildkondadeks. Mingisugust "meie" tunnet polnud seal vist küll kunagi. Väga harva juhtus, kui keegi oli tõsiselt vaimustunud mõnest klassijuhataja järjekordsest ideest. Emakeele tunnis olime pinginaabriga omale uued ja ägedamad nimed nimederaamatust välja otsinud (ehk siis kõige nõmedamad, mida seal leidus), klassijuhata tunnis sai seda agarasti ära kasutada. Juhtus ühel korral nii, et kui klassis lasti ringi käima järjekordne ankeet selle kohta, et kes soovib minna ekskursioonile jumal-teab-kuhu, jõudis paber õpetaja lauale tagasi kahe väga kummalise meesoost isiku nimega. Meie klassis selliseid loomulikult ei käinud. Kõik said muidugi kõhutäie naerda, kui klassijuhataja pika näoga nimed paberi pealt ette veeris. Veidi aja möödudes võtsid teisedki meie väljamõeldud kangelastest eeskuju ning nii hakkasid end meie klassi ühisettevõtmistele kirja panema igasugused kummalised tegelased, kellest praegu meenub näiteks P. Julm. P. Julm oli selline vahva tegelane, kes ronis igalepoole kaasa.
Või kui lasti ringi käima paber selle kohta, et kes kuhu edasi tahab õppima minna, siis meie kirjutasime, et me tahame rongi tõkkepuu tõstjateks minna õppima. Mingi teine amet oli veel, aga see oli nii jabur, et ei sünni siia kirjutada. Nagu ka mõned muud asjad, millest oleks naerutamisel palju abi, aga millest on vist parem vaikida, lihtsalt igaks juhuks. Sest kui klassijuhataja peaks mingi ime läbi seie sattuma, võib ta solvuda ja see pole meie eesmärk, eksole. Liiatigi arvan ma siiani, et klassijuhata oli hea inimene. Vähemalt minuga käitus ta küll alati namodi emalikult ja hoolitsevalt. Tuli koridoris vastu ja päris, et kas on ikka soe pesu seljas, et õues na külm ilm =) Teiste käest ta selliseid küsimusi loomulikult ei küsinud, aga teised polnud neeruhaiged ka. Ju ta küsis neilt midagi muud.
Oli nende õpetajatega, kuidas oli, aga pinginaaber oli küll God Sent =) Pulli saab temaga siiamaani. Vaatasin just suvel vanu koduvideosid, millest ühel oli meie paariaastatagune jaaniõhtu ühe klassiõe aias. Neid nalju ei saa ja polegi mõtet siia ümber kirjutada, sest siis poleksid need naljakad. Lihtsalt... ma poleks kunagi uskunud, et ma võin üht mitteprofessionaalide tehtud videot vaadates end pisarateni naerutada lasta. Praegusel momendil, kui nalja ja naeru oleks vaja rohkem kui palju, soovin, et mul oleks lisaks ka mingi koduvideo meie üle-eelmisest aastavahetusepeost või presidendi vastuvõtu ühisvaatamisest. Või et mu armas pinginaaber isiklikult eelolevale aastavahetuse peole jõuaks. Aga Redis on kahjuks Saksamaal tarkust taga nõudmas ja ei tule seie meile külla. Õnneks tuli vähemalt Moongirl Ruotsimaalt tagasi - tema on meil nüüd poole targem ja loodetavasti niipea enam kuhugi tarkust taga nõudma ei kipu =)
Pagan te käite igalpool õppimas koguaeg! Niimoodi võib ju igatsema hakata! Peaks ka kuhugi Vancouverisse stripparite ülikooli ära pagema, saab siis näha, kas on hea tunne, ahh?
3 kommentaari:
vaat see kohvri koodi muutmine küll naljakas ei olnud... kusjuures tuumakohver on siiamaani kasutusel. kahtlaselt väsinud välimusega, aga elu parimaid oste.
kui juba meenutamiseks läks, lisaks siia, et pole senimaani üle saanud psühhotraumast, mida tekitas info mitteliikumine suunas klassijuhataja --> klass.
siiamaani hakkavad käed värisema kui mõtlen nendele mõttetult kulutatud tundidele, mis tuli koolis passida, kuna info ei liikunud. näiteks info, et klassijuhataja tund jääb ära reede hommikul. klassijuhatajal ei olnud kombes seda teatada tervele klassile, vaid ainult osadele, naiivses lootuses, et info kuidagi "levib" ka teisteni. s*ttagi see info levis. alati tuli osa õpilasi ära jäänud klassijuhataja tunni alguseks kohale.
muidugi eesti keele ja kirjanduse tunnid olid elumõttetud. samas siiski 100x paremad, kui ninnu-nännu oleks neid andnud, seal oleks eesti keele ja kirjanduse terrori tõttu ilmselt suitsiidide arv tõstnud eesti maailmas esikohale järgnevaks sajaks aastaks. nii et meil siiski üsna vedas, sai rahulikult mõtteid koondada ja tegeleda oma asjadega, kes magas, kes õppis teisteks tundideks jne.
kusjuures eesti keele ja kirjanduse õpetaja ei suutnud ju vastasta küsimustele, mis talle esitati. ma ei tea siiamaani näiteks, milliseid eesti kirjanikke soome õpilased peavad tundma, kui meie peame soome kirjanikke ja nende loomingut teadma. lubas selle välja uurida, aga siiamaani pole seda teinud, kuigi lasin spetsiaalselt küsida mõni aeg tagasi ühe koolis käiva koolivenna kaudu. masendav.
Hahhaahh, oli küll naljakas, oli küll. Kas koodlikuga kohvri omaniku jaoks polnud ka see naljakas, kui me talle emakeele tunnis sünnipäeva korraldasime? Krooli ja koera ujuva piilupardiga ja puha =D =D Ausõna, me Redisega otsisime sulle mitu tundi turu pealt nõuka-aegseid märke, aga tulutult. Need olid lettidelt haihtunud.
Igatahes minul on küll kõikidest nendest koomuskikordadest tubli mitu naeruvagu silmade juures. Which I love so much. Ma arvan, et need on parim osa minu näolapist ja kui nüüd mõtlema hakata, tuleb nende eest tõesti tänada meie armsat emakeele õpetajat. Või siis saatust, et me ninnu-nännu alluvusse ei sattunud.
Oma aine mittevaldamise teemasse süübides võin ma ka ühe loo rääkida, mida me Redisega siiani naeru kugistades meenutame. Nimelt pidi meie klass ükskord kirjanduse tunni tarvis rühmadesse koonduma ning valima õpetaja poolt antud nimekirjast ühe jutustuse, mida klassi ees ette näidelda. Oma näitlejatetrupi panime me pinginaabriga kokku küll, aga etendusega oli nii, et tjahh... kuna me "ei suutnud nendest võrratutest teostest oma lemmikut valida", siis võtsime vist igaühest paar rida ja panime kokku sellise pudru ja kapsad, et "siga ka ei näksi". No tõsiselt - that dialogue didn`t make any sense! See tekst oli lihtsalt ülijabur! Klassi ette minnes ütlesime me valju ja selge häälega, et tegemist on Tammsaarega, seda esitades olime ise muidugi naerust kõverad ja püüdsime elu eest tõsiseid nägusid teha, et jumala eest keegi aru ei saaks, et me suurepäraseid autoreid lörtsinud oleme. Kui meie grupp oma etteaste lõpetas, tegi õpetaja Emakeele ja Kirjanduse Õpetaja tarka nägu ja lausus: "Paralleelklass etendas täpselt sedasama kohta!"
Meil Redisega sai nali järsku otsa.
Postita kommentaar