Tavalistel päevadel avaneb meie viiendal korrusel asuva kontori aknast lihtsalt ilus vaade. Männimets. Kui laua tagant püsti tõusta, näeb olenevalt aastaajast mõnda liivast või lumist nõlva ka. Ja hästi palju taevast. Selleks, et inimesi näha, tuleks päris aknalauale ronida, aga kuna printerid ja makk jms. kilakola on ees, siis ei käi meist keegi reeglina aknalaua peal istumas.

Vahetevahel ma mõtlen, et that`s probably one of those things that is keeping me from going insane - tõstad töölaua taga istudes pilgu ja vaatad elusuuruses piltpostkaarti.

Aga vahetevahel ei ole see vaade ilus. Vahetevahel on hoopis hingematvalt kaunis. Nagu näiteks viimasel kolmel õhtupoolikul. Ehk siis tunnike enne tööpäeva lõppu. Taevas oli punakasroosakaslillakasoranž, mustrid vahetusid iga natukese aja tagant. Aeglaselt aga kindlalt.

Esimesel korral, kui seda nägin, tõusin laua tagant püsti ning jäin lummatult aknast avanevat ilmutust tunnistama. Paistis, nagu oleks saabunud maailma kauneim maailma lõpp. Midagi nii ilusat ja rahustavat on raske välja mõelda. Oleks mul tööjuures veebkämm, oleks saanud teistegagi jagada. Ja ma ausõna ei osanud oodata, et see kordub veel kahel õhtul. Aga nii nende ilusate kogemustega kipubki olema - olles ühe korra tunnistajaks millelegi meeletult ilusale, tundub, et teist korda ju SELLINE asi ometi tagasi tulla ei saa. Tore oleks, muidugi, loomulikult, aga kui tõenäoline see on, et just sellesama akna taga rullib end taas kord lahti võimatult suur taevas, millel ei olegi lõppu? Mille värv on nii muinasjutuline, et kui keegi üritaks päriselus seda maalida, naeraksid teised ta välja, öeldes, et sellist taevast ei leidu tegelikult kusagil maailmas..?

Ma ei ole kunagi tahtnud omada inimesi ega kontrollida situatsioone. Mulle meeldib neid kogeda ehedalt, nii, nagu nad tulevad ja on. Aga seekord, küll vaid hetkeks, kuid siiski, viirastus mulle, kuidas ma sirutasin käe ettepoole ja püüdsin õhku haarata. Tahtsin tõmmata sõrmedega enda poole akna taga toimuvat, pigistada pihku see punakasroosakaslillakasoranž taevalik tunne. Pista sind taskusse, oodata, kuni sa lõpetad siplemise, võtta siis välja ja öelda sulle, et sa oled mõõtmatult kaunis, kuigi ma ei tea, et keegi peale minu oleks seda veel näinud ja kuigi ma ei tea, kas sa usuksid mind.

Oleks ma olnud targem, oleksin hankinud foto- või videokaamera ja püüdnud seda taevast jäädvustada.
Oleks ma olnud targem, oleksin õigel ajal teinud ja öelnud õigeid asju nii, et see punakasroosakaslillakasoranž taevas poleks keskelt lõhki kärisenud ja jätnud mind tunnistajaks sellele, kuidas ilusad olukorrad ja ilusad inimesed ei kesta.

See on sulle. Sa ju tead, et see on sulle.

Kuna sa ei lubanud mul öelda kõike, mida ma tahtsin, siis loodan, et see kirjatükk leiab su hea tervise juures, rõõmsas meeleolus, koos nendega, kellega sa tahaksid kõige enam koos olla.

Ja ma tõesti, siiralt loodan, et võibolla ühel heal päeval õnnestub sul tabada sedasama taevast, mida mina nägin.
And maybe you will be able to capture it.

Mina jään siia, oma värviliste mälestustega. Ootama uut inimest ja uut taevast, mis oleksid niisama kirkad, värvikirevad ja hämmastavad oma petlikus puhtuses. Ehk juhtub kunagi veel? Kes teab...