Padjadoomino

Tema: "Kas sa eelistaksid seda kahest patja või ühest?"
Mina: "Mulle sobib ühene paremini. A sulle?"
Tema: "Mulle sobib kahene."
Mina: "Kas sa ütled seda nüüd ainult sellepärast, et sa tead, et mulle meeldib ühene või istubki sulle kahene etemini?"
Tema: "On seal vahet?"

Võite veel ühe korra küsida, miks mulle meeldivad isetud inimesed =)

Ken-Martti armastab mind ikka veel. Khuul.

Tundub, et ajaga selle mehe tunded minu vastu mitte ei jahtu, vaid aina kasvavad, sest sel aastal sain temalt suisa kaks jõulukaarti. Milliste teenete eest tema neid mulle igal aastal saadab, ausõna ei tea.

Võibolla on tegemist mingit sorti eeltööga - ehk plaanib Kennukene peatselt näiteks muusikukarjääriga algust teha ja kodumaa järgmiseks superstaariks hakata? Sellisel juhul kulub tõepoolest vist iga viimnegi hääl marjaks ära. Meie perelt saab ta neid igatahes kaks - Rafi, va sigudik, oli sel ajal, kui mina omale teed valmistamas käisin, kapi äärelt ühe kahest kaardist kätte saanud ja nätsutas seda rahuloleval ilmel. Ma järeldan, et talle maitses =)

Järgmisel aastal, kulla Kennu, eelistaksin oma tibule siiski kaardi asemel näituseks närimiskonti... Aitäh!

Jõulupolka

Hoolimata asjaolust, et minul kui hingelt päkapikul on suurem osa jõulukinkidest juba maikuus hangitud, pole mu jõuluootusaeg päris kohustustevaba. Pärast seda, kui olin eile õhtul kaks ja pool tundi kinke pakkinud (ja seda mitte seetõttu, et ma mingi koba pakkija oleksin, vaid põhjusel, et lähemaid sugulasi on perede pooldumiste tõttu kuidagi kahtlaselt palju), jõudsin lõpuks ühele põhjapanevale tõdemusele. Võiks öelda, et sellest saab tõenäoliselt suisa minu life philosophy or something. Nimelt, tulevase perekonna koostamise strateegilise plaani teostamisel tuleb olla tubli ja leida keegi igati asjalik meesterahvas, et ei oleks hilisemaid lahku- ja kokkuminekuid. Siis on vähemalt jõuluajal märksa rahulikum olla - ei ole kahtekümmet poolvenda ja -õde või tervet trobikonda lehma lellepoegi, kelle kingituste tassimise all selgroog pooleks ähvardab minna =)

Samuti saaks siis ehk jõuluõhtul rahulikult ühes kohas istuda.
Minul näiteks on eeskujuks isa ja ema, kellel mõlemal mitmekordsed uued perekonnad-paarilised ja loomulikult olen ma kutsutud nende kõikide jõuluõhtutele. Nii et siis mitte lihtsalt sinna, kus on ema või sinna, kus viibib isa, vaid neid istumisi ja seltskondi on veel... Lihtne oleks, kui kutsed oleksid esitatud niisama viisakusest, aga kõige hullem kogu asja juures ongi see, et mind tõsimeeli oodatakse ka. Mis iseenesest on tore, aga ausõna, kui ma suureks saan, siis ma enam niimoodi jõuluõhtul mitme koha vahet trampida ei viitsi. Sellepärast tulebki keegi normaalne mees välja vaadata, kellega jaksaks järgmised kolmveerand sajandit koos jõulu ja muid pühasid veeta. Et poleks mingit iseenda poolitamist. Ja et pärdikutelgi oleksid rahulikud jõulupühad, mitte mingi hullumeelne ühest kohast teise jooksmine ja kiirmenetluses söömine-joomine-kingisaamine. Ma arvan, et paljud lahutatud peredes või emma-kumma vanema juures kasvanud lapsed mõistavad, millest ma räägin.

Niisiis. Üheks uusaasta lubaduseks võikski olla näituseks tuleviku tarbeks mõne mõistliku jõuluka-, jaaniku-, emakeele päeva ja muude rahvuspühade kaaslase väljavaatamine. Mitte, et mulle muidu normaalsed meesterahvad korda läheksid, eksole. Lihtsalt puhtalt jõulumugavuse pärast.

Selle meeldiva mõttega siirdun nüüd aga luuletusi õppima, et homme ühelgi jõulupeol häbisse ei jääks. Mitu luuletust teie meelde peate jätma? Mina pean peaaegu terve raamatutäie.
Dieet algab ka kohe kahe minuti pärast, sest kuda sa, hing, ilma eelneva põhjaliku näljutuskuurita mitme pere pakutavaid hõrgutisi kõhtu mahutad? Kui on road valmis kokatud, siis tuleb süüa ja mitte pererahvast solvata...

Rahulikke jõule ja peolauas kohtume, raisk!

Oh so hooked

Oehh. Masinad on tagasi vahetatud ja mina sitsin jälle selle sees, mille kohta mu vanaema kommenteeris, et "issand, kui must. Homseks pead sa selle küll ära pesema, muidu ma saan infarkti." Antud juhul pole minu jaoks muidugi põhiteemaks mitte puhtus vaid minek. Need rõngad, millega ma nüüd vahepeal paar päeva sõitsin, oehh jahh. Kui minu autot peab veidi ikka tagant utsitama, siis too hakkab liikuma niipea, kui jalg piduripedaali pealt eemaldada. Niuhh. Ja kui natuke gaasi vajutada, siis kohe läheb. Nagu kohe kohe, mitte siis, kui veel juurde vajutada. Ei saa arugi, kui juba on kiirus kusagil seal, kus ei tohiks olla. Laes siis täpsemalt. Täitsa nagu lõbustuspargis. Läheb nigu ludinal. Ja mina istun rooli taga, suu kõrvuni peas, juubeldav pilk silmis.
Niimoodi sünnivadki liiklushuligaanid - täiesti tahtmatult.

Nüüd sa, mammut, siis tead - ma käin sinuga ainult su auto pärast
=P
Vahetame tagasi, pliis-pliis-pritipliis!

Siit tuleneb soovitus kõikidele hingelt rullikutele, kes ihkavad omale nelja rõngast või mingit muud analoogset sõiduriista, aga naine ei luba hankida: laske naine korra rooli taha ja las proovib ise, kuda mekib. Sest rooli taga viibida on hoopis midagi muud, kui kõrvalistmel passida ja ilus olla =)

I dont deserve you
unless it`s
some kind of hidden message
to show me life is precious.
And I guess its true.

Crazy Town - Butterfly

I`ve paid for your mistakes

Ma sõidan praegu ühe teise autoga. Siia igaks juhuks ei kirjuta, kelle omaga või millisega, muidu hakkab teil liiga huvitav =)

Küll aga lisan ühe loo, mille leidsin tolle masina plaadimängijast. Sobib praegusesse etappi nagu rusikas silmaauku.

http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Linkin%20Park%20-%20No%20More%20Sorrow.wma

Ei, ma ei kavatsegi järgmist postitust valmis kribida enne, kui te Robyni videosid pole tšekanud. Vot takoine väljapressimine. Nagu Layla mu põrsikuga jalutades tollele sõnas: "Sinust endast oleneb, kui kiiresti me tuppa tagasi läheme."

Siinkohal tahaks ära kasutada blogiruumi ning edastada südamlikud tänud nendele inimestele, kes minu tubase režhiimi ajal Rafiga õues jalutamas viitsisid käia. Layla ja Marit ja naabripoiss ja last but not least, Mammut kahh. Röhh! =)

Minu uus lemmik, big time!!

Arusaadavatel põhjustel armastan ma seda tšikki täiesti meeletult. Mitu nädalat juba kuulan, aga lahti ei saa. Vaatan ka juba mitmendat nädalat, aga see ei muuda olukorda sugugi etemaks, aina hullemaks läheb. Kui me rõivad ja sonksid välja jätame, siis eriti spets on veel see, et tädi ei ole lasknud oma hambaid korrigeerida. Väga vinge!

Siin on tema minu arvates parimad lood. Selleks, et teie ei peaks youtube-is ringi tuhnima. Midagi igale maitsele. Auka.
Kusjuures tibi on paljudele lugudele teinud kaks kardinaalselt erinevat videot ja ka ise oma lugusid töödelnud. A maihakka siin duubeldama.


Handle Me
http://www.youtube.com/watch?v=0HCa05pQzwo


Konichiwa Bitches
http://www.youtube.com/watch?v=qd4Su5qmf1o


Be Mine!
http://www.youtube.com/watch?v=_PDNRTCuPyQ
(paganas ja ta oskab näidelda ka)


Cobrastyle
http://www.youtube.com/watch?v=2A-fuFeRekE
(kui saund on põhiline)
http://www.youtube.com/watch?v=FGnn2XQQ01A
(kui liikuv pilt on olulisem)


Eclipse
http://www.youtube.com/watch?v=k50jj_dp0NQ
(väga ilus aeglane lugu, mille videot ma kahjuks ei leidnud)


With Every Heartbeat
http://www.youtube.com/watch?v=3vfLvZCdT9g&feature=related
(Seda mina ei usu, et leidub keegi, kes seda lugu kuulnud pole. Kange isu on siia hoopis igasugu tuubist leitavaid sama loo mikse sättida. Heast asjast on loendamatul arvul põnevaid segusid tehtud).


Crash and Burn Girl
http://www.youtube.com/watch?v=2C8UXZrN9UY


List of Demands (koos Jenny Wilsoniga)
http://www.youtube.com/watch?v=T77Dp0QXI-A


Bum Like You
http://www.youtube.com/watch?v=7RVC2jrWcts
(keegi just ütles, et sõnu peab kuulama)



Midagi ka 10 aasta tagusest ajast:
Do You Know What It Takes
http://www.youtube.com/watch?v=G6kH3BQeqRc&feature=related




Aasta aega Kasabiani sai natuke otsa ja algas aasta aega Robynit. Don`t get me wrong - I`ll always love those guys, aga armunud olen ma nüüd Robynisse. Paluks uut ringtone-i =)

Aa ja muide, selle asemel, et teha suurte plaadikompaniidega kompromisse oma muusika osas, lõi plika hoopis oma leibeli ja teeb nüüd täpselt seda, mis pähe tuleb. Respect in block letters!

Orkutinali vol. 2

Tänane õnnerida ütleb järgmist: You are soon going to change your present line of work.

Ootan põnevusega. Tegelt ka. Et kes mulle uut ametit pakub. Ma ise küll ei ole selle idee peale tulnud, et võiks teise töökoha otsida. Aga no kui Orkut ütleb, siis järelikult nii on.

Kibestunud mina versus too teine

Mõtlen, et lähen hüppan korra Orkutist läbi, vaatan, mis uut. Silma jääb rida Today`s fortune, mis ütleb: Serious trouble will bypass you. Jõllitan ekraani ja küsin valju häälega iseendalt, et misasi saab olla veel suurem trouble kui see, et juba teist nädalat käesoleva kuu jooksul olen sunnitud kodus passima ja tablasid neelama? Siis küsin veel seda, et kas see pole juba serious trouble, et ma võtan niigi rohkem valuvaigisteid, kui tohib, aga ikka valutan terve päeva jutti? Et kas seda äkki võiks ka serious trouble`iks nimetada, kui peab õppima aegluubis kõndima, et oleks natukenegi vähem valus?
Kuri tuju tuleb peale. Vaatan uuesti seda va "õnnerida" ja porisen omaette veel mitu lauset enne, kui olukorra koomilisusest aru saan. Et ma pahandan mingi mõttetu lausega mingist suht vähetähtsast suhtlusportaalist, mida niikuinii keegi tõsiselt ei võta.

Õnneks on mul kodus olles aega oma toredate tuttavate blogisid lugemas käia ja nii avastan suureks üllatuseks Triinu blogist, et temalgi on vahel paha tuju. Triinul, kes on alati nii positiivne-nii positiivne. Ja korraga ei tunnegi ma end enam nii halva inimesena, et julgesin mõneks minutiks porinatesse langeda. Teistel on ka vahel halb tuju. Mingi tähtede seis ehk? Küll varsti läheb paremaks.

Ikka ja jälle tuleb meelde rockstar-i öeldu: "Remember - everything will be ok in the end. If it`s not ok then it`s not the end."

Mida unenäod

Viimane näide: viibin mingis lahtritega lauda moodi asutuses, kus kasvatatakse lehmi. Lahtrite vahel on madalad seinad, millest näeb üle ja igal lahtril on haagiga kinnikäiv uks. Mingil momendil sammub sellesse lahtrisse, kus mina seisan, keegi valges kitlis mees, kes lõikab lehmadel kõrid läbi ja raiub sõrad alt. Kõrvalolevates lahtrites toimub sama asi. Töö tehtud, astub too väärakas sõnagi lausumata minema ja jätab minu sinna vaatama, kuidas vigastatud loomad piinlevad. Jälgin neid põrandal tõmblevaid veriseid tompe ja tahan ära minna, aga niipea, kui ukse küljes olevat haaki avama hakkan, tõstab üks lehmadest pea ja üritab end oma veristatud köntide peale püsti ajada, et koos minuga tulla. Tal on ka paha, ta tahab ka sealt ära. Kahjuks ei ole ta võimeline kõndima, sest tal pole enam sõrgu. Ja mina ei saa teda ka kuidagi aidata. Ta üritab, aga kukub, üritab jälle, kukub jälle. Alles siis, kui ma käe haagi juurest eemaldan, vajub lehm vaevatult maha, otsekui aktsepteerides oma vältimatut saatust. Niipea aga, kui ma lahtrist väljuda proovin, hakkab ta taas meeleheitlikult üritama end püsti ajada. Tema üritus on masendav, sest see on juba ette määratud läbikukkumisele, aga täpselt sama masendav on seal seista ja oodata, et see kõik kord juba lõpeks. Ja selline hullus kestab pool unenägu.

Peab vist Leenu paradiisisaare-tehnika kasutusele võtma...

I heard about some guy that you beat
pretty bad and got in the papers.
Sure, you own a cool bar and I hear
you get far with every waitress.
Yeah, I saw you on the poster,
your song is the bomb but you're outrageous.
Sure, I see you’re livin' large with your crib
and your cars and that's just great, but

let me tell you how it'd be:
you won't get with this you see
cuz you can't handle me.

Yeah, you make your big move and I see
you’re not used to being rejected.
Sure, you making that call to your guy
and I’m sure you're well connected.
Yeah, judging from that line you just passed
you are well known and respected.
Sure, would me and my girls come participate
in something you directed.

Yeah, I think you’re kinda cute when you try
and act like you ain’t looking.
Sure, I think you’re kinda fly and your ride
sure is off the hook and
yeah, bet you could take my mind off things
for some time and take me shopping.
Sure, you`re writing those rhymes
and the acts you produce are really kickin'.

Let me tell you how it'd be:
you won't get with this you see
cuz you can't handle me.

It's a simple fact that you can’t seem to handle me,
no matter how you act with them you can’t handle me.
I don't wanna say you got my back
cuz you’re a selfish narcissistic psycho
freaking bootlicking Nazi creep and
You can’t handle me.


Robyn - Handle Me

Religioonist, usuvabadusest ja ühest suhteliselt uuest usundist


MSN on ikke üits tore asi. Kodus kükkavale haigele inimesele võib see pakkuda piiramatus koguses uusi teadmisi...


Klassivend ütleb:
äkki ma saan sind pöörata enda usku

Konichiwa Bitch ütleb:
ja mis usk see oleks?

Klassivend ütleb:
pastafarianism

Konichiwa Bitch ütleb:
pasta või rasta?

Klassivend ütleb:
huvitav, et kõik seda küsivad. pasta. mitte rasta. nagu makaronid

Konichiwa Bitch ütleb:
what about nuudlid?

Konichiwa Bitch ütleb:
diskrimineerime, mis?

Klassivend ütleb:
et seal läheb kõik... nuudlid, makaronid jne

Klassivend ütleb:
pastafarianism on siis selline usk... mõtlevale inimesele. see loodi aastal 2005, seega päris uus. pastafarianistid usuvad, et maailma lõi Flying Spaghetti Monster. selle usu aluseks eeldus, et FSM on valus lollpea (erinevalt teistest uskudest, et jumal(ad) on kõige targemad), ja et äkki teda polegi üldse olemas (teistes uskudes - jumal(ad) on raudselt olemas)

Klassivend ütleb:
oled sa näiteks mõelnud, et DNA biheeliks on kahtlaselt spiraalmakaronide sarnane? juhus? vaevalt... see on raudne tõestus, et FSM lõi maailma

Klassivend ütleb:
ja eks neid näiteid ole teisigi. miks peaks olema kristlus vmt parem kui makaronikoletis? tõendid on sama käegakatsutavad

Konichiwa Bitch ütleb:
Lendav Makaronikoll siis vä?

Klassivend ütleb:
umbes nii jah

Konichiwa Bitch ütleb:
aga kus on teie prohvetid?

Klassivend ütleb:
igal pool

Konichiwa Bitch ütleb:
igas hästivarustatud toidupoes?

Klassivend ütleb:
jah

Klassivend ütleb:
et usa-s tahetakse koolides õpetada nö. kreatsionismi, et kristlaste jumal lõi maailma. siis üks noor füüsik - talle see ei meeldinud. ja lõi sellise nö. "usu" ja palus, et seda ka õpetataks, sest see ei ole mingil muul moel halvem kui muud enam-vähem väljamõeldud asjad.

Klassivend ütleb:
see on isegi parem... kuna usu eelduseks on see, et loojat ei olegi äkki olemas

Klassivend ütleb:
ja et looja on kõlupea...

Konichiwa Bitch ütleb:
väike skepsis on alati kasulik

Konichiwa Bitch ütleb:
count me in

Klassivend ütleb:
http://en.wikipedia.org/wiki/Flying_Spaghetti_Monster

Klassivend ütleb:
kõrvalproduktina on see värk, et FSM-i väljavalitud on piraadid, sellised tüüpilised... üks silm kinni

Klassivend ütleb:
ma siin sinu msn-i pildil näen, et sul ongi üks silm juba kaetud

Konichiwa Bitch ütleb:
haahaahaaa

Konichiwa Bitch ütleb:
ma olengi hingelt piraat

Klassivend ütleb:
väga hea aga et jah... see on nagu just selline mõtleva inimese "usk". et see on ikka päris jube, et marukristlased arvavad, et neil on õigus, ja islamistid samamoodi jne jne. ja et kõik teised eksivad. see tekitab ainult omavahelisi hõõrumisi. kusjuures sellisel alusel, et nagu asja pärast, mida suure tõenäosusega ei olegi tegelikult olemas üldse

Klassivend ütleb:
et ei ole ükski usk tegelikult mingil moel parem kui teine ja koolides mingit konkreetset mitte teaduslikele tõenditele tuginevat asja nagu näiteks jumala poolt maailma loomine teaduse pähe õpetada on ikka julm

Konichiwa Bitch ütleb:
kusjuures ma pidin paar aastakest tagasi kreepsu saama, kui kuulsin uudistest, et keegi tarkpea haridusminnist kavatses hakata koolides sisse viima kohustuslikku usuõpetust

Konichiwa Bitch ütleb:
usuõpetust sealjuures, mitte usundiõpetust!

Konichiwa Bitch ütleb:
et nagu... ma küll väga ei tahaks, et minu lapsele koolis mingit joga pähe aetakse

Klassivend ütleb:
no justjust... et kui, siis kindlasti ei tohiks kohustuslik olla see, ja mitte niimoodi, et laps satub põlu alla, kui seal ei käi

Konichiwa Bitch ütleb:
seevastu on vägagi tervitatav, kui talle õpetatakse kõiki maailma usundeid, nende ajalugu ja põhitõdesid - siis teab edaspidi, milliste hullude eest oleks parem hoiduda ja kellega on igati ok tšillida

Klassivend ütleb:
jah

Klassivend ütleb:
rääkisin ühe tuttava kristlasega, kes ka väidab, et jumal lõi maailma ja teised usundid eksivad. ütlesin, et kristlus on nii pop ainult seepärast, et oli õigel ajal õiges kohas - kui trükimasin oleks leiutatud islamistlikus riigis, oleks praegu levinuim usk islam. ja et piibel on suures osas egiptuse mütoloogiast maha kirjutatud oma sündmustega

Klassivend ütleb:
see info ei meeldinud talle üldse

Klassivend ütleb:
oh jah. et minul on ükskõik, kes mida usub, usuvabadus on tore asi. aga seda kellelegi peale sundida või väita, et teised eksivad... see on jama juba

Konichiwa Bitch ütleb:
arrrrrrr

Konichiwa Bitch ütleb:
ma harjutan

Klassivend ütleb:
heh

Konichiwa Bitch ütleb:
kusjuures, kui nüüd esialgse teema juurde tagasi minna, siis ma loen põnevusega toda Wikipedia lk-e hetkel ja mulle meeldib kõige enam see piraatide ja global warmingu suhet näitav tabel

Konichiwa Bitch ütleb:
väga spets

Klassivend ütleb:
mul on olemas see raamat ka - gospel of the flying spaghetti monster

Klassivend ütleb:
päris huvitav

Konichiwa Bitch ütleb:
kust said?

Klassivend ütleb:
tellisin uk amazonist

Klassivend ütleb:
siis tellisin usa-st endale veel FSM-i rinnamärgi ja autole pakriuumi kaane külge FSM-i logo

Konichiwa Bitch ütleb:
selge

Konichiwa Bitch ütleb:
palvetad ikka igal õhtul korralikult?

Klassivend ütleb:
ei palveta, siin ei pea palvetama

Klassivend ütleb:
iga kord kui makarone sööd, on FSM meiega

Klassivend ütleb:
saad temaga üheks nii-öelda

Konichiwa Bitch ütleb:
TUUS!

Klassivend ütleb:
täiega

Konichiwa Bitch ütleb:
vinge usund

Konichiwa Bitch ütleb:
must spread the word

Klassivend ütleb:
jah must

Ei, midagi pole öelda. Tore on ärgata selle peale, kui keegi võõras mees toob lilli =)

Nädalaid on see juba minu käes. Mitu nädalat olen seda mapiga iga päev tööle kaasa tassinud - "täna ma kindlasti loen seda". Yeah, right. Mapi ääred on juba ära kulunud, aga paberipatakat olen vaid süvenemata sirvinud. Read it, read it, just read it. What could possibly be so horrible that you didn`t know before? Ma tahan teada ja ei taha ka. Pigem ikkagi tahan. Eile õhtul tõstsin selle enda kõrvale diivanile. Väike samm inimkonnale, suur samm mulle.

Irooniline on see, et väike samm sündis vaid seetõttu, et olen kodus haige. Kui senikaua oli võimalik kõige olulisemaid asju edasi lükata vähemtähtsate asjade taha peitu pugedes (oh ma nii pean õhtul mõne sõbraga kohvikusse minema vms.), siis nüüd on olukord selline, et kui ma ei taha just end netis surnuks surfata või telekast Lasteekraani, Komissar Rex-i või Kirgede tormi vaadata, olen ma sunnitud midagi lugema. Marie Claire, Stiil ja Avenüü saavad ka ükskord otsa. Järele jäävadki need kirjutised, millega tegelikult eelisjärjekorras tegelema peaksin. Inimene on ikke üits tore loom küll - selleks, et teha seda, mida niikuinii peab tegema, tuleb haigeks jääda.

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud.

Denial feels so much better than the truth

Pool elu on enesepettusega tegeletud. Oskan seda juba superhästi. So why change? Tallutud rada mööda on oluliselt kergem kõndida - ei jää igast takjaid ja kõrkjaid ja soppa püksisäärte külge kinni. Veidi ebahuvitavam, aga vähemalt tead täpselt, millisel teel kõnnid. On siis vaja kuhugi üle kraavi metsa trügida? On vaja väga või?

Viimastel nädalatel pole selle minu jaoks üliolulise teemaga tegelenud & I feel great! Mis on ka loomulik. Kellele meeldikski olla miserable? Fun-fun-fun on märksa etem variant. Kas ka pikemas plaanis, on iseasi.

Ma tahan tubli olla, aga kusagilt jookseb ka minu tubliduse piir. Üleliia palju ei jaksa end korraga piinata. Ei ole nagu väga masohhistlike kalduvustega või nii. Äkki teeks pausi...

Okei, pean tunnistama, et tänahommikune lumi oli täitsa kena. Aga see oli ka rohkem nagu möödaminnes puistamine, mitte selline lumi, mis sajab silma ja ninna, nii et mitte midagi pole näha ja hingata ka ei saa. Rafigi ei ruianud väga valju häälega... pärast seda, kui oli ennast ühe hiigelsuure võsapõõsa alla saju eest peitu paigutanud ja sai seal lumest katmata maa pealt muru näksida. Tavaliselt laseb ta kohe hädakisa lahti niipea, kui mingi suurem kogus lund kaela sajab. Seekord läks siis õnneks, et selle põõsaaluse avastasime. Isegi ühe vaarikaoksa leidsime ja tibu oli nende mahlaste lehtede üle nii õnnelik, et silmad suisa särasid =)

Sellegipoolest oleme me seaga ühel nõul, et päike on siiski üks meie põhiõigustest ja ei ole ikka väga normaalne, kui päeval kell 12 on õues hämar.

Nõuame rohkem päikest! Ruikk-ruiiiikkk!

The Magic of Snow
(lugeda samasuguse häälega, nagu on hiirtel filmi Babe vaheklippides)

Does not do the trick for me, sorry. Vähemalt mitte praegu. Vaatan aknast välja ja kaalun, kas mitte võtta vastu Kassu pakutud võimalust minna koos temaga Austraaliasse ja hakata mitte-nii-meeleheitel koduperenaiseks. Austraalias on palju vastikuid putukaid ja mürgised ämblikud ja ussid ja krokud ja metsikud kauboid ja mida kõike veel. Aga, nagu Kassu ütles, kui seal oleks nii halb olla, siis inimesed ei elaks seal. Seevastu vaadake meie laiuskraadide asustustihedust.

I`ve made my point for tonight.

Üks nädal on kohutavalt lühike ja samas jahmatavalt pikk aeg. Mulle tundub, et nädala jooksul jõuan läbi elada ja kogeda pea poole elu jagu sündmusi. Vaid vaevalt nädalaga jõuab kõik muutuda. Kõik. Või siis peaaegu.

- "Rafi is angry with me."
- "Why`s that?"
- "I guess it`s because I haven`t been spending enough time with him lately."
- "What have you been doing then?"
- "Well, running around... with people..."
- "Why should you be like that? He`s the love of your life!"
- "You`re quite right. I`m an -------."

Koopiamasinaga on vähe nihusti

Üks minu vahva ekspeika, kes mu kunagise imagomuutuse (juuksed blondiks ja sirge pikk tukk ette) peale endast välja läks, väitis, et tema ei käi blondidega ja et tukad on üleüldsegi jubedad. Jonnis kuude kaupa, niikaua, kuni meie teed läksid lahku, viisakalt öeldes. Peale seda aega liigub aga Vana Toriseja seltskondades ringi eranditult blondidega, kellel kõikidel ka tukk olemas mis olemas. Kuidas see nüüd kõlaski: heledad koopiad?

Aa ei, haledad koopiad hoopis. Väga haledad koopiad =)

Üks neist koopiatest käib mind klubis Prive´ idioodi järjekindlusega nügimas koguaeg. Ausõna ma ei tea, miks, sest mina teda ei tunne ja tema mindki mitte, aga neiu muudkui tõukleb. Muidu täitsa kena tidrik, aga nii vägivaldne =)
Reedesel peol pidas ta end õnneks hästi ülal, aga see-eest valas keegi tema saatjaks olnud noormees mulle oma kokteili püksi =D
Nomaitea. Selline asi ei aja isegi mitte vihaseks, naerma ajab ainult. Väga hale üritus. Aga nohh, mida muud oodatagi haledatelt koopiatelt...?

Minul oli sellegipoolest tore pidu, sest nägin üle pika aja mitut armsat tuttavat ja sõpra. Lisaks viibis klubis ka minu ema, kes nägi välja vingem kui kohalikud tantsutüdrukud ja sambatas mehi hingetuks =P

Minu ema on kõige ilusam =D
Ja minu sõbrad on kõige armsamad =D
Ka kõige tahmavaesemad koopiad ei suuda seda muuta! =D

Überblingenis käisime ka nädalavahetusel. Täitsa mõnna koht: teenindajad olid viisakad ja sõbralikud, baarmenid tantsisid, jne. Selline turvaline tundus. V.a. see, et nii umbes kesköö paiku leidis aset klubilööma, mis kestis ikka tublisti üle minuti ja mille jooksul oli näha täpselt null turvameest. Hoolega loendasin. Null oli. Ma ei väsi kordamast, et kogu turvameeste olemasolu point ja idee seisnebki selles, et inimesed klubi teritooriumil vigastada ei saaks. Mis mõte on turvameestel, kui nad lasevad juhtuda kaklusel ja jõuavad ise kohale alles siis, kui keegi neiu on (oma arvatavat tuttavat) noormeest kaitstes mingilt üllatavalt täpseid lööke lajatavalt vihaselt tüübilt vähemalt viis korda kõvasti vastu pead ja õlgu saanud?
Parim oli aga see, kuidas mingil momendil jooksis keskpõrandale kokku mitu turvat korraga. Mulje jäi igatahes selline, et nad kas a) käisid vahepeal kõik koos õues suitsupausil või b) kogunesid nurga taga ja ootasid, et ikka kõik turvatöötajad kohale jõuaksid, et siis kambakesi julgem peale minna või nii.

Sellega seoses meenub reedel BonBon-is aset leidnud suht samasse kategooriasse liigituv vahejuhtum, kus turvamees olevat küll kohal olnud, kuid kuna peategelased olid mõlemad naissoost, siis "ei osanud turva ilmselt poolt valida", nagu Kelm Porgand vahendas.

Ja nüüd. Palun öelge keegi, miks näiteks mina ei võiks lambist end kuhugi poshi Tallinna öökluppi turvatöötajaks pakkuda? Ma olen üpris kindel, et teeksin seda tööd paremini, kui tänases sissekandes kirjeldatud isendid ja see palk läheks igatahes õigemasse kohta.

A ja siis veel see ka et. Väga ei ole kasu sellest taskulambikesega käekotti piilumisest. Lugematu arv kordi olen juba sisekorraeeskirjades keelatud enesekaitsevahendiga kluppi sisse jalutanud. Eelkooliealinegi saab aru, et poolteist sekundit pilguheitu kellegi käekotti ei ole piisav. Mõttetu libaturvalisus. Plahh.

Ei ole rahul. Üldsegi mitte.

Kaks head komöödiat

Vahepeal oleme kinos ka käinud. Mehe tööd ja Sügisballi vaatamas. Ametlik kriitika olevat kehvavõitu olnud, aga minule küll mõlemad meeldisid. Ja ei olnud pooltki nii masendavad, kui välja reklaamiti, puhta naljafilmid ju.

Emme, kust liblikad tulevad?

Kui te tahate näha perfektset punast roosi, siis now`s the time to visit me. See mul kodus. Vaasi sees.

Ja rohkem täna ei kirjutagi.
Muidu mõni saab liiga targaks =P

Eesti mees on tantsulõvi

Käisime Bonnie & Clyde`is. Jälle. Muusika oli seekord suht kräpp, tantsitavaid lugusid võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Aga üks tore asi oli küll. Tantsivad Eesti mehed nimelt. Neid kõrvalt jälgides tuli mul taas kord üks mõte, mida tahaksin kõikide teiste eestlastega (eriti meestega, eksole) jagada.

Ma vaatan, et te nagu ei julge tantsida. Tahaks, aga ei julge. Viskate näppu natuke ja liigutate varvast. Ja kui alkoholi joote, siis mõni näitab, et oskab veidi energilisemalt ka. A muidu olete nagu kammitsais kanad (kuked siis). Millest on ilgelt kahju. Ma tahaks iga kord kellelegi teist öelda, et halloo, te ei peagi tantsima nagu italiaanod või mustad mehed, sest sürpriis - te ei ole italiaanod ega mustad mehed.

Ei ole vaja karta tobe välja näha, sest tobedad on hoopis need, kes eluaeg ainult teisi kõrvalt passivad ja ise midagi teha ei julge (ka tantsusaalides suht levinud nähtus). Need, kes on näinud filmi Hitch ja ühe sealse kõrvaltegelase klubitantsu, teavad, millest ma räägin. Või kes on näinud teleseriaali Sõbrad ja Phoebe jooksu ;)
Käib samasse kategooriasse.
Elu ei ole kuigi pikk ja seda tuleks nautida ja kõikide teiste arvamus kukele saata and all that jazz...

Eesti meestel, kui nad otsustavad lõpuks hingega tantsida, on täiesti oma spetsiifiline tantsustiil ja minu arvates on see armas =)
Nii et julgust juurde ja käed-jalad tööle! =)

Asjad, mis on minu ajus, aga mida ma ei tea

ja et msn-st on palju kasu

Kui eilses unenäos kohtusin ühe väga ammuse tuttavaga lapsepõlvest, kelle õla najal sai turvaliselt magama jääda, siis tänane oli jällegi õudukas. Vihjeid andev õudukas see-eest. Ärkasin keset ööd, süda oli paha, aga õnnelik olin. Et nüüd on vähemalt veel mingeid niidijuppe. Mõne momendi möödudes sain aru, et see oli olnud unenägu. Aga kui kõik minu varasemad unenäod on olnud reaalsusega läbipõimitud ja vastuseid andvad, siis miks ei peaks seekordnegi olema? Uskumatu ja jahmatav, kui see kõik tõesti nii peaks olema, aga ega reaalsus polegi alati ootuspärane.
Alustasin unenäos nähtud auto numbrimärgi dešifreerimisest. Olgu öeldud, et mingil põhjusel oli see pika lauajupiga varjatud, nii et unenäos pidin numbrite lugemiseks auto ette maha kükitama. Kusjuures mõned numbrid ja tähed olid suured ja mõned väiksed. Mingi täiesti mittemidagiütlev numbrite- ja tähtedejada minu jaoks. Sisestasin kombinatsiooni msn-i ja palusin abi. Ei möödunud viite minutitki, kui saabus vastus:

100 тысяч кудряшек и 3 says:
footbal tactic 3-4-3 fff means the center forwards

Nii. Ja nüüd ma palun. Kuidas on selline asi võimalik? Ma pole elusees spordiuudiseid vaadates mõttega kaasa töötanud ega pööranud jalgpalli teleülekannete ajal tähelepanu taktikatele. Ma ei tea jalgpalli reeglitest mitte muhvigi, v.a. see, et pall tuleb väravasse saada ja vahetevahel leiavad aset karistuslöögid. Kohe absoluutselt päris kindlasti ei olnud ma eelnevalt teadlik, misasi on 343 fff (minu unenäos küll veidi moonutatud kujul).

Täiesti haige värk, nagu noortel on tavaks öelda.

Ja mida ma sellest siis nüüd välja pean lugema? Center forwards??? Appi, hakka või jalgpalli reegleid õppima. Läheb ehk kunagi unenäos vaja.

Mõtlesin, et olen tubli ja panin omale jumppamisse aja kinni. Eiteamitmendat korda juba. Vedisin isegi panipaigast oma tutikad Nike Airid ülesse. Siiralt uskusin, et hommikul lähen trenni. Haha, päris läksingi. Nüüd, kui reaalne võimalus silme ees terendas, ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt veenda selle tegevuse otstarbekuses. Karjakaupa kekslemine on minu puhul ikka vist täiesti välistatud...

As Good as It Gets live`is

Tööle tulles parkisin auto kaugemale ja tulin majade vahelt jala. Mitte vabatahtlikult, vaid vajadusest - meie hoone ees olid mõned tublid juhid juba niikuinii kahes kihis parkinud, nii et ma ei hakanud sealsele segadusele veelgi lisa tekitama. Seda enam, et ma jalgsi kõndimisest viimasel ajal aina enam puudust tunnen.
Ülekäigurajale lähenedes olin tunnistajaks ühele tavatule ja vägagi koomilisele olukorrale. Mööda kõnniteed kõndis hoogsalt üks pensioniealine meesterahvas, tuttmüts peas. Tee ääres kasvavad meil lisaks muudele puudele ka männid. Onu kõndis ja kõndis ja ühel hetkel virutas asfaldi peal lebavale käbile jalaga. Kõvasti ja raevukalt. See oli nii naljakas! =)

Suur mees ja tilluke käbi. Suure mehe tilluke tähtsusetu viha ja pisike armas tumepruun käbi, kelle ainus süü seisnes selles, et ta juhtus olema valel ajal vales kohas. Teadlaste arvates taimed valu ei tunne, aga tollel onul oleks vist küll vastupidisest vaid hea meel olnud. Huvitav, mis tekitab inimestel sellist ängi, et nad peavad hakkama käbisid taguma? =D

Parim esmaspäevahommikune tegevus on kahtlemata põssaga koos maja lähedal suurtes värvilistes vahtralehtedes ringi kahlamine =) Ilmakene oli vähemalt täna keskpäeval sügise kohta suisa super: päike paistis pähe ja tuult polnud. Rafi kablutas rõõmsalt lehehunnikutes edasi-tagasi ning unustas mõneks ajaks isegi sonkimise. Vahtrad on meil imeilusad, kuid kahjuks on ainuke meie maja juures asuv tammepuu veidi kidurakene ja ei kasvata vist eriti palju tõrusid, sest Rafik pole sealt alt küll kunagi mingit arvestatavat noosi saanud. Kellele kükki-püsti harjutused meeltmööda ning kodu läheduses mõni tammepuu - paluks agarale korjetööle ja hiljem meile külla ;)

Mina, kaasmaalase lemmikroog

Käisime seltskonnaga ööklubis Bonnie & Clyde. Olen seal varemgi korra käinud ja täitsa lõbus oli, mõlemal korral. See on täpselt selline koht, kuhu minna siis, kui on suur diskoisu peal ja sooviks mingi viisakama rahvaga üritust. Mnjah, vähemalt ma arvasin nii kuni eilse peo keskpaigani.

Kõiksepealt ilmusid tantsuplatsile mõned suhteliselt suurt kasvu meesterahvad, kes otsisid pahandusi, st. paigutasid end teistele meessoost tantsijatele meelega tee peale ette ja siis kukkusid ülbama. Ma pole sellistest jõuramitest kunagi aru saanud. Kui on kaklemise-isu, siis jumala eest - mingu poksitrenni või maadlema. Seal võetakse takoiseid mägesid avasüli vastu.

Teine "vahva" asi, mis juhtus, oli meie meessoost saatja jaki taskust põrandale pudenenud pangakaardid ja garderoobinumbrid, mille ta hiljem küll ka üles leidis: kaardid sealtsamast põrandalt ja garderoobinumbri... sellega riietehoiust loodetavat noosi lunastama tulnud kahe blondiini käest. No comments.

Kõige lahedam peaaegu-et-tujurikkuja* oli aga kommentaar, mille pälvisin. Kuna üks mu ammune armas sõber töötab Olümpsi retseptsioonis, mõtlesin minna talle tere ütlema. Kõndisin läbi lobby saali, mööda ühest nooremate inimeste kambast, kes tegelesid aktiivselt jõllitamise ja sosistamisega. Saanud teada, et minu sõpra sel ööl tööl ei ole, jalutasin tuldud teed pidi tagasi. Samast kambast möödudes lausus üks noormeestest kõvemal häälel midagi a la et "vou, kätvoolk". Jõle nõme hakkas hetkeks. Oleksin tahtnud sealsamas ringi pöörata ja talle öelda, et see pole miski catwalk ja et mul puusad käivad loomulikult niimoodi, sellest ajast alates, kui ma need sain. Ja et ma olen juba piisavalt analoogseid kommentaare kuulnud ja et mul on kõrini õelutsevatest inimestest, kellele meeldib mingil imelikul põhjusel teiste kallal norida. Tekkinud emotsiooni sobib ilmekalt illustreerima üks anekdoot minu ema naljavaramust:

„Hei, kes sina selline oled?!“
„Hea haldjas.“
„Aga miks kirvega?!“
„Ah, tuju on sitt.“

Edaspidi siis teate, kui mind kirvega näete, et mingid tohmanid on vahepeal jälle tee peale ette sattunud =)


All in all, lootuses, et kirjeldatud isikute näol polnud tegemist esindusliku valimiga Bonnie & Clyde`i külastajaskonnast, võib sinna edaspidigi vahetevahel sattuda.



* Rikuks tuju, kui tuju oleks rikutav muutuja.

Vaatan mina eile õhtul TV3-e seitsmeseid uudiseid ja mida ma kuulen?
"Teleseriaalis Mantlipärija osalenud kuid vallandatud naisterahvast ähvardab ka päristöökohalt vallandamine." Osaleja ülemus olevat nimelt televiisorist näinud, kuidas tema alluv mingis riälitis uue töökoha nimel sipleb, solvunud ja otsustanud töötaja ebasobiva käitumise pärast vallandada. Tädi saatesosaleja aga andis asja kohtusse.
Kui see pole nõme reklaamitrikk, siis on see uudis lihtsalt tobe.

Esiteks: Mida uudist? Viimati, kui mina neid vaatasin, olid TV3-e uudised veel tõsiseltvõetavad.
Teiseks: Kui minu mälumäluke nüüd ei peta, oli antud teleseriaalis osalemise eelduseks enda varasemalt töökohalt lahtivõtmine. Seda korrutati igas saate reklaamis, üritades jätta muljet äärmiselt asjalikust ettevõtmisest. Isegi mina, kes ma saatesse ei kandideerinud, tean seda. Lisaks sõlmitakse kõikide tõsielushõudes osalejatega alati enne saatega alustamist lepingud. Kui tädi saatesosaleja ei oska lepinguid lugeda, siis on ka kohtusse kaebamisest vististi liiga vähe kasu, kuna sealgi tuleb igasugu tähtsaid dokustaate lugeda. Aga kui ta lihtsalt niisama naglalt saatesse läks, siis oma viga ju, et nüüd vallandatakse.

Strip-pokkerit ju ka ei mängita niimoodi, et alguses jooksed suure hurraaga laua äärde, aga siis, kui lõpuks trussikute väel oled, hakkad kisama, et "aga mulle ikka ei meeldi alasti olla".

Olgu selle tädiga kuidas on, aga miks meie uudised selliseks Reporterlikuks on muutunud?

Uus lemmikseriaal, aitäh

On täiesti kahetsusväärne, et üks kahest põnevaimast tegelasest kohe teise osa alguses surma saab. Õigemini sai ta surma kusagil esimese ja teise osa vahel ehk siis, kui meie parasjagu ei näinud, a ikkagi.

Inglismaal viibides juhtusin päris mitu korda seriaalist Heroes kirjutatud artiklite peale, aga nüüd, peale esimeste osade vaatamist, peab tunnistama, et ükskõik milline neist ei suutnud ligilähedaseltki edasi anda seda, kui hea sarjaga on tegemist. Mida iganes te kolmapäeva õhtuti kella 21 ja 23 vahel tavaliselt teete, re-schedule it! Esimeste osade nägemine on seejuures informatsioonilises mõttes väga vajalik. Maitea, vaadake neljapäeval kell 12.15-14.05 TV 3-e pealt kordusi või hankige need kusagilt või midagi. Ja kui raha küsitakse, siis jah, see on seda väärt.

Sincerely yours,

Nikki`s Reflection

"No sina oled optimist, sellepärast sa ütledki, et sul läheb hästi," lausus selgelttundja...

Hommikul tõustes olen rampväsinud. Sest sellest hetkest alates, kui öösel teki alla poen, silmad sulen ja uinun, algab põgenemine. Jooksen eest ära, üritan peitu pugeda ja üle kavaldada. Kui inimene terve öö ringi rabeleb, siis pole ime, et hommikuks on toss väljas =)
Hilisemast magamaminekust pole abi, sest kuigi voodi all kannatlikult redutav unenägu tuleb sealt välja alles pimeduse saabudes, on harvad need korrad, kus ta kellaajast hoolib ja tulemata jätab. Ja hommikul enam vahet pole, kumma jalaga voodist välja astud, tõesti.




If this is it -
all we have and ever will.
If this is it -
time is running out and standing still.
I'll leave today
'cause there's nothing left to keep me here.
I'll fade away.
I'll turn my back and disappear.

The Bravery - Above and Below

Ise nii pisike, aga juba oskab komplimente teha

Ema ja õde tulid eile pärast tööpäeva mulle seltsi uut jopet ostma. Proovin mina üht, teist ja kolmandatki, pisiõde ripub pidevalt jala küljes.

Mina: "Miisi, läheme nüüd peegli ette ja vaatame, kuidas see jope seljas välja näeb. Nonii. Kuidas sulle see jope meeldib?"
Õeke: "Väga!"
Mina: "Ja mis sulle selle jope juures kõige rohkem meeldib?"
Õeke, laia avala naeratusega: "SINA!"

=)


Ma mõtlen - fotograaf/suhtekorraldaja? Sellest ajast alates, kui pisiõde end sõnade abil väljendama ja asju küsima õppis, on ta olnud obsessed with all sorts of cameras. Seebikas, mobiilifotokas, anything goes. Fotod on teinekord nii jaburalt hea nurga alt tehtud, et mulle tundub, nagu oleks tegemist Helmut Newtoni taaskehastumisega. Mulle meeldib, kuidas ta oskab mind alati kas avalikult või salaja pildistada nii, et minu tõeline olemus fotolt vastu särab. Kui see pole anne, siis misasi see on?
Ja tema oskus õiges kohas nii tabavaid märkusi teha on mõnikord suisa hämmastav. Minu arvates vastab tõele teooria, mille kohaselt sobib inimesele kõige paremini see eluala, mille juures nõutavad omadused tal juba lapseeas avaldusid, nii et...

Ebalev filmisoovitus

Täitsa meelest läks ära, et käisime eelmisel nädalal Laylaga filmi The Nanny Diaries ehk Lapsehoidja päevikud mingil eelesilinastusel ja kuigi ma filmi alguses mõtlesin, et "maigaad, kuhu ma sattunud olen?", läks film minutite kogunedes aina paremaks. Oleksid olnud ka mõned superhead kohad, kui ainult... mnjahh, maiteagi, kuidas seda nüüd öelda - minu meelest Scarlett Johansson ei oska enam näidelda. Huvitav, mis juhtunud on? Selline tunne, nagu oleks mingit koolinäidendit vaadanud. Dialoogid olid kohati üllatavalt vahvad, kuigi Scarlett oli silmnähtavalt kusagil mujal. Ajaviiteks sobib see film aga kindlasti ja hea tuju loomiseks samuti.

Koerapolka

Täna oli jälle üks selline päev, kus käisime Loomade Hoiupaigas kutsidega jalutamas. Võinohh. Planeeritud oli jalutamine, aga kuna minu musta karva vöntsaba võttis kohe alguses tempo üles, olime me sunnitud suurema osa ajast mõõdukat sörki harrastama. Mis polnud ka sugugi halb, v.a. asjaolu, et mina, vana tohman, olin jalutama minnes ära unustanud loomadega koos jooksmise ja jalutamise põhitõe ehk vajaduse kanda nii sportlikke jalanõusid, sportlikke rõivaid kui ka pesu. Seetõttu sörkisin ma pool aega käsi krae vahel. Üritasin rinnahoidja paela tagasi õigesse kohta saada, nohh =D

Must vöntsaba oli muidugi väga andestav. Ootas mind järele, kui ma kohmitsema kippusin. Esimesel korral, kui tennisepaelad lahti läksid ja ma neid siduma kummardusin, korraldas ta minu ja jalutusrihma abil küll ühe paraja karusselli, aga järgmisel korral püsis juba kenasti paigal. Ring Männiku karjääride ümbruses oli pikk ja ilmaoludest sõltuvalt ka suhteliselt saviplögane. Aga tuju siirdus sänne lae alla kõrguma sellegipoolest ja püsis sellisena tubli tükk aega.

Sellel ajal, kui Layla oma kutsiga lembehetki jagas - nemad nimelt kallistasid iga saja meetri tagant - tegelesime meie musta vöntsabaga problem taskinguga. Ehk siis üle lompide hüppamise ja küngaste otsas turnimisega. Koer oli ilmselgelt häppi, et sai puurist välja pikamaamaratonile ning oma innukuses tegeles ta meie "jalutuskäigu" alguses küll pigem minu edasitoimetamisega, kui kõrval jooksmisega, aga sõna kuulas ta sellegipoolest koguaeg. Kuigi tal nime ei ole (vähemalt Hoipaigas seda ei teata), reageeris ta kenasti kutsungitele "kuts!", "tibu!" ja "kuule!", nii et probleeme ei tekkinud.

Silmnähtavalt arukad koerad sattusid sel korral. Kui me nad puuridesse tagasi olime viinud ja minekule asutasime, küsis Hoiupaiga töötaja, et "noh, kuidas oli?" Mina muidugi õhinal kuulutama, et "niiiiii targad koerad olid", pidades silmas asjaolu, et neid ilmselt ei ole keegi kunagi õpetanud - nad lihtsalt olidki loomuldasa mõistlikud isendid. Hoiupaiga töötaja vaatas mind lõbustatud ilmel, kergitas kulmu ja küsis: "Kas lahendasite ristsõnu koos või?" =)

Iga korraga on seal aina vahvam. Kõige toredam on muidugi see, kui kutsi kõrvale kükitad ning ta end sulle vastu külge surub ja tänuliku pilguga otsa vaatab. Niuhh! =)

Kõige nukramad on need hüvastijätud, kus inimest kallistades tead, et eksisteerib reaalne oht, et te enam kunagi ei näe.

-"Oli väga tore, järgmine kord tulge siis teie meile külla."
-"Muidugi tuleme. Helistame ja kirjutame ja."
-"Just. No varsti näeme siis."
-"Varsti-varsti jahh."

=(

Killud toovad õnne

Eile pärast tööd õele lasteaeda järele sõites toimus minuga üks vastik vahejuhtum. Mustamäe teel tuiskas parempoolsest reast üks must Hyundai ilma suunda näitamata minu nina ette, jättes kahe auto vahele maksimaalselt paarkümmend sentimeetrit ruumi. Sellise tuiskamise korral pole tegelikult küll vahet, kas suunda näidatakse või mitte, kuna suuna näitamise point ja idee on tegelikult selles, et teavitada kaasliiklejat oma kavatsusest ümber reastuda ning veenduda, et sinust tagapool asuvad masinad sind tõepoolest vahele lasevad, too tüüp aga lihtsalt vuhises kusagilt paremalt poolt mulle nina ette. Võibolla ta minu selja taga olles midagi vilgutas, selle kohta ma ei tea, aga minu vaateväljas asudes ta seda igatahes ei teinud. Sööstis lihtsalt mulle nina ette ja pidurdas. Kuna see rida, kust ta parasjagu tuli, oli tühi, keerasin paremale, et viimasel momendil teise ritta pääseda. Õnnestuski. Või noh, vähemalt nii arvasin mina.
Olin just järgmise foori taga seisma jäänud, kui toosama suunatulesid mitte tundev jobu väljus oma autost, jooksis minu auto juurde, kiskus ukse lahti ja röökis mulle salongi: "AGA KUHU SA SÕIDAD??!!". Vaatasin talle üllatunud ilmega otsa, poolenisti seetõttu, et too liiklushuligaan huvitus minu teekonnast ning poolenisti seetõttu, et vaatamata oma tugevale vene aktsendile röökis ta mu peale eesti keeles. Kuna tüüp žestikuleeris ägedalt, järeldasin, et ju siis midagi ikkagi juhtus ja tõmbasin tee äärde. Ägestunud venelane karjus mulle veel midagi, et kuhu ma oma arust lähen. Ma siis pistsin pea ukse vahelt välja ja ütlesin, et ta ei saa ometi eeldada, et ma sellise asja pärast kõige kibedama tipptunni ajal keset peamagistraali seisma jään ja temaga väitlema hakkan. Seda enam, et ma polnud oma arust millegi jubedaga hakkama saanud.

Sõitsime minu juhendamisel sinnasamma kõrvaltänavale ja vaatasime autod üle. Mis käis siis niiviisi, et agressiivse venku autost sööstis kõiksepealt välja keegi pesuehtne vene tibi, kes kukkus savsemmitama. Eesti keelde ümber panduna tähendab see seda, et tibi ristis mind kordi ja kordi järjest "mingiks eriliseks..." (punktiir tähistab siis neid erilisi asju, milleks annab inimest nimetada). Minu jaoks oli olukord tol hetkel veel naljakas, sest oli suhtkoht võimatu, et midagi niivõrd tõsist oleks saanud juhtuda, mille pärast sellisel kombel endast välja minna. Kui ma oskaksin, siis ma joonistaksin teile selle ägestunud vene noormehe ja tema rahutu pruudi näiteks koomiksina =)

Siirdusin siis tema auto selle nurga juurde, millele ta näpuga osutas ja mis loogika kohaselt oli ka ainuke võimalik kokkupuutepunkt. Vaatasin-uurisin, mitte midagi ei näinud. Venelane aga oli silmnähtavalt endast väljas, vehkis kätega ja ütles, et tema ei tea, mis nüüd küll saab, et tema oli just eelmisel päeval toonud oma auto värvimiselt ja just selle osa oli lasknud värvida. Kuna tibi tema kõrval jätkas oma savsemmitamist, siis tundes end äärmiselt paha inimesena vaatasin uuesti seda ettenäidatud kohta. Midagi seal tõepoolest oli. Kutsusin autost ka vanaema vaatama ja tema ei saanud samuti alguses aru, et selles kohas stange peal midagi viltu oleks. Silmade punnitamise tulemusena nägime, et seal oli mingi tilluke, no tõepoolest tilluke kriips. Ei, mitte kriips. Kriim. Teate, kriim on ka selle kohta liiga võimas sõna, ma ei oskagi eesti keeles mingit sobivat sõna välja mõelda. Ütleme nii, et kahjustus oli umbes samasugune nagu kahju sellest, kui ma teen oma udusele aknaklaasile näpujälje. Et kui udu kaob, siis midagi sinna klaasile järele jääb.

Olgu öeldud, et tibi samal ajal muudkui näitas ättitjuudi. Sel momendil, kui ma tolle "näpujälje" seal pampri peal lõpuks nina vastu autot tuvastanud olin, käis korraks peast läbi mõte, et tõuseks püsti ja ütleks tibile, et kle ole hea inimene ja jää minutiks vakka. Üks pilguheit kinnitas aga teooriat, et mina oskan ilmselt vene keeltki paremini kui too tshikk ja et sellisega pole mõtet ei vaielda, ei tülitseda.

Minu jaoks probleemi ei olnud, kuna mingeid tõsiseltvõetavaid vigastusi noormehe autol polnud. Sellise ähmase täpi korral ei saa stangel olla ka sisemisi vigastusi, nii et... Venku arvates aga oli maailma lõpp kui mitte käes, siis kohe-kohe saabumas. Ütlesin talle, et ma ei saa kahjuks jääda temaga sinna maid jagama, kuna mul on vaja laps lasteaiast ära tuua ja lasteaed pannakse kohe kinni. Mingi kummalise sadistliku mõnuga koukis noormees selle informatsiooni peale taskust telefoni ja ütles, et no tema ei tea, sellisel juhul tuleb kutsuda politsei. Võttis kõnniteel sellise puhvis kukekese positsiooni sisse ja kukkus helistama. No mis mul üle jäi. Läksin siis talle nina alla ja palusin küsida politsei käest, millise ajaühiku jooksul nad kohale peaksid jõudma. Venku mõõtis mind üleoleva pilguga, keeras telefoniga külje teisele poole ja tõmbus eemale. Maitea. Väga kahtlane käitumine =S

Kuna võimalus venku ja tema savsemmitava pruudiga kaheks tunniks sinna tee äärde ametivõime ootama jääda polnud eriline võimalus, leppisime kokku, et sõidame lähedalasuvasse bensiinijaama ja täidame seal kindlustusblanketid. Tee peal jõudsin olukorra üle ka pikemalt järele mõelda. Ega mul suurt midagi üle ei jäänud, kui end tolle ähmase pleki tekitamises süüdi tunnistada. Lihtsalt sel põhjusel, et mina olin tagapool. Eestis kahjuks kehtib praegu selline seadus, et misiganes ka ei juhtuks, see, kes asub õnnetuse toimumise hetkel tagapool, on põhimõtteliselt süüdi. Kedagi ei huvita, et venku oli jobu ja vahetas sõidurada ilma suunda näitamata. Kedagi ei huvita, et ta äkkpidurdas. Peamine on see, et mina olin tagumises autos asuv juht ja "rammisin" teda. Tobe aga tõsi.

Seletasin vanaemale ka, kuidas asjad käivad. Vanaema ei tahtnud uskuda. Et no kuidas ikka niimoodi, meie pole ju süüdi. Njaa, vot, aga seaduse järgi oleme. Ma ei olnud tollel hetkel üldse kurb, vaid pigem endast väljas, et mingi kõige ehtsam jobu suutis minu ilusaks planeeritud õhtu niimoodi ära rikkuda. Ja et ma pidin oma aega mingi rumala ja kiusliku inimese peale raiskama. Ja et ma pean talle tõenäoliselt terve auto värvimise + poleerimise + vahatamise kinni plekkima. Vanaema soovitas maha rahuneda ja ütles, et "see raha, selle pärast ära üldse muretse. Tead, inflatsioon sööb niikuinii raha ära, see tähendab, et seda peabki kulutama." Tore on muidugi asja positiivset külge näha, aga ma oleksin küll parema meelega selle summa kulutanud hoopis reisimiseks ühte kohta, mida ma igaks juhuks ei nimeta. Iga selline mõttetu väljaminek viib minu unistuse veel kaugemale. Ja see polnud isegi minu süü. Lihtsalt nii ebaõiglane, et oleks tahtnud seda vene poissi kõvasti-kõvasti tutistada. Jobu selline.

Avaldust kirjutades küsisin tema käest, kas ta on teadlik sellest, et ta suunatuld ei näidanud. "Mis suunatuld?" küsis ta minu käest ehmunult. "Suunatuld, nohh, ümberreastumisel," seletasin. Noormees vaatas mulle kortsus kulmuga otsa, seejärel tema nägu selgines, sinna ilmus võidurõõmus, peaaegu et õel irve ning ta sõnas: "Tean küll, aga see pole praegu oluline." Tark poiss, mis ma oskan kosta.

Nii hämmeldunud kaaskodaniku nahhaalsuses ja pissed off tema mõistmatuse peale kui ma ka olin, otsustasin täna rõõmsameelselt kindlustusse minna and to take my fate with noble grace. Parata polnud ju enam midagi, valida oli aga kahe lahenduskäigu vahel. Ma oleksin võinud seal kontoris valju häälega pahandada, omal kasvõi hääle kähisema karjuda või siis hoopis näidata, et ma olen sellest jobust ja tema lollusest üle. Otsustasin viimase kasuks. Ikkagi on kahju nende punktide pärast, mis nüüd tõusid, aga nohh, vähemalt käitusin ma väärikalt ja lõpus avas jobu venelane mulle ja mu vanaemale juba uksi. Kurat küll =)
Vanduma ajab, ausõna.

Aga loo parim koht oli see, kuidas kahjukäsitleja käis auto tagaosa juures edasi-tagasi ja otsis õiget kohta, mida pildistada seni, kuni see talle lõpuks näpuga ette näidati. Kui "kahjustused" olid üles märgitud, küsisin mina töötajalt puhtalt huvi pärast, et mis sellest autost siis nüüd edasi saab. Et kuidas sellist kräpsu parandatakse? Kahjuhindaja ütles tüdinud häälega, et "ei, midagi ei saa enam, läheb pressi alla ja lastakse lapikuks." Mina muidugi esimese hooga ehmatasin ära, et appi, kas ta nüüd lihtsalt liialdab ja tulebki mingid osad välja vahetada või?? Töötaja lõi käega ja läks oma laua juurde. Vahetult enne garaazhist välja sõitmist küsisin hindajalt tõsiselt, et kuidas sellist asja ikkagi korda tehakse. Ta siis ütles, et teooria kohaselt on võimalik sellega igasuguseid põnevaid asju teha. "Aga kas sellel on mõtet? Stange peal ka veel ja," pärisin mina ettevaatlikult. Hindaja vaatas mulle siira sügava sooja pilguga otsa ja ütles: "Muidugi ei ole, aga te ju nägite ise, milline mees ja milline auto." Lisas veel juurde, et selliseid nõmedikke pidavat seal garaazhis iga päev käima, kes oma auto kerel luubiga kriime taga ajavad. Aga midagi pole parata ka.

Ega ma väga ei imestanud. Mida muud võikski järeldada asjaolust, et Statoilis on sini-kollased blanketid otsas, sest kõkse toimub iga päev nii palju, et ei jõuta juurde trükkida...

Vanaema aga ütles mulle koduteel, et mida mina siis tollest tüübist mõtlesin - selliste asjadega tegelevad ja sel kombel käituvad ju ainult inimesed, kellel on suur aja ülejääk ja pole midagi teha. Tore tõesti, et temal midagi pole teha, aga mina tunnen ennast nüüd nagu mingi kriminaal, kellel just liikluskindlustusmakse koefitsienti tõsteti. Lahe, kas pole? Miks MINA pean ennast süüdi tundma? Ma tõesti loodan, et karma on kusagil puu taga olemas ja et selle nagla venelase oma kukub talle kusagilt hästi kõrgelt kopsti vastu pead. Vot nii.

Loo moraal minu kui autojuhi seisukohast: mul kael haige ei ole ja prillid on ka õige kangusega, nii et siiani olen ikka hakkama saanud selle juhtimise ja manööverdamise ajal paremale ja vasemale vaatamise ja nägemisega. Aga vot selgeltnägija ma tõesti pole ja teiste autojuhtide mõtteid lugeda ei oska. Väga kahju. Kui oskaksin, siis oleks kogu seda eelpoolkirjeldatud nõmedust ehk vältida saanud. Kui armas kallis Eesti riik on suutnud tekitada sellise idiootse seaduse, siis ehk suudab ka korraldada mingi koolituse, kus õpetataks autojuhte tulevikku nägema või vähemasti tunnetama, kui kusagil kilomeetri raadiuses mõni jobukakk ringi tuuritab. Siis saavad korralikud juhid paariks minutiks kuhugi varjulisse kõrvaltänavasse eest ära tõmmata, et tuulispask mööda lasta.


Epiloog

Tere! Mina olengi see tohman, kes teistele eestlastele ja muude rahvuste esindajatele alati jutlustab, et kõik venelased ei ole ühe vitsaga löödud. Et nad ei ole kõik huligaanid ja kriminaalid ja agressiivsed jõuramid, nagu valdav enamik minu kaasmaalastest näib arvavat. Et mina tunnen isiklikult toredaid, häid, abivalmeid, tarku ja tublisid venelasi. Nii noormehi kui neide. Kordan seda nagu mantrat oma ebausklike ilmetega eestlastest sõpradele, kes venitavad, et nooooo-jaaaaa, sa ütled küll ja loogika kohaselt peaks see tõesti nii olema, aga nemad polevat elusees ühtegi viisakat ja arukat venelast näinud. Mille peale mina tavaliselt silmi pööritan ja küsin, et kus nemad küll elavad.

Eile õhtul kella viie ja kuue vahel nägin minagi, kus nemad elavad. See tõepoolest ei ole ilus ega sõbralik koht...

Mul on kahju, et sellised tõprad kahjustavad oma kaasmaalaste, ütleme siis - kaasrahvuslaste mainet. Mul on tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul veel sellest, et eile õhtul koju saabudes oli esimene mõte telekaaluselt raamaturiiulilt üks venekeelne raamat võtta ja Rafile närimiseks anda. Ja altkorruselt oma rõõmsate naabrite Zhenja ja Valeri hõikeid kuuldes tekkis hetkeks automaatselt emotsioon, mille nimeks on vastikus. Ma tunnen, et mind, minu põhimõtteid ja maailmavaadet on reedetud. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Loodan vaid, et kui Roman või Deniss või Masha või Kira või kesiganes minu üliarmsatest vene keelt kõnelevatest tuttavatest helistama peaksid, suudan ma neile mitte kähvata. Sest sorri, aga ma olen südamest solvunud.



Õnneks kukutasin ma täna õhtul riiulist mett õngitsedes ühe soustipurgi kapi äärel käterätil kuivavatele klaasidele otsa =)

Killud toovad õnne, ei muud. Noh, võibolla paar koristamisel kahe silma vahele jäänud klaasitükki sõrme või jalga ka, aga sellega tegeleme juba homme.

Ma ei väsi kordamast: Internet on ikka üks tore asi. Teostasin mina parasjagu üht väikestviisi teadustööd, aga komistasin hoopis sellise asja otsa. Lapsepõlv tuli meelde =D
See lugu on ka ühtlasi minu kauaotsitud definitsioon hea disko kohta.

Vaatasin teate-küll-kust tädi teisi videosid ka ja ma absoluutselt täiesti jumaldan tema outfitte, eriti seda Dreameri helesinise-fuksiaroosa segu. Mille kohta meenub Tiigri anuvast pilgust saadetud küsimus: "Miks sa pead selliseid prostituudi rõivaid kandma?" =D

Igatahes, siin on video:

http://www.youtube.com/watch?v=3OhWXh-GPdk
(Livin`Joy - Don`t Stop Movin`... juhuks, kui joutjuub peaks otsustama selle konkreetse video oma ridadest likvideerida).


Käed üles, kellele ei meeldi selline diskens?

Okei, minge teise tuppa siis =)

High

Lasteaias anti vanematele kodused ülesanded. Mingi näitus on tulemas ja teema on selline, et äravisatavatest asjadest tuleb midagi uut leiutada. Prügikolli teema delegeeriti loomulikult sujuvalt mulle. No ma siis leiutasin. Mis te arvate, mida saab meisterdada söögiriistade komplekti karbist, joogiklaaside karbist, kõrvaklappide karbist, munakarbist, tühjast vetsupaberirullist ja vanadest küünelakkidest? Nukulinna, loomulikult! =)

Töö viimane etapp leidis aset täna ja oli sõna otseses mõttes joovastav. Nimelt tuli terve meisterdatud linn vanade küünelakkidega üle võõbata. Selleks ajaks, kui meenusid vanaema juures hoiustatud guashvärvid, olin jõudnud juba ühe maja "aquamarine chrome" värvi võõbata, teise "frozen lilac"-iks, kolmanda "chilliks". Vetsupaberirullist tehtud koolibussi toon kandis kunagi nimetust "baby doll"" ja bussiootepaviljoni oma "rouge seduction". Jube ilus* kukkus välja, noh! =)

Kuna ma juba üle kümne aasta pea igal nädalal küüsi lakkinud, eeldasin, et nendest erituvad aurud on, nagu ikka, kõige rohkem ebameeldiva lõhnaga. Selgus aga, et lisaks ebameeldivale lõhnale võivad küünelakid suuremates kogustes tekitada ka uimasust, väsimust, kummalist tunnet pea kuklapoolel ja suukuivust. Head tuju ka, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see tekkis tehtud töö imetlemisest või lakkidest. Igatahes olin ma terve õhtu üks kummalisusehunnik. Siiamaani natuke nagu olen. Aga linn sai valmis ja pisiõele meeldis.

Nii. Ma palun järgmine ülesanne.



*Jube ilus on jätkuvalt täiesti kehtiv väljend. Vähemasti siin blogis. Teie ärge kunagi niimoodi kirjutage. Üks hinne võetakse kohe alla =P

Manjaana

Te ise jääksite ka tööle kolm tundi hiljaks, kui hommikul päike nii kaunilt paistaks ja automakis mängiksid vaheldumisi The Bravery kaks plaati, mis on mõlemad peaaegu sama head kui uus Bono Luxus kohuke =)

Kui Kristiines pakkusid pooleldi värviliseks tõmbunud puud täna päikeselise päeva puhul lihtsalt kena vaatepilti, siis Nõmmele oleks pidanud suisa mingid jäädvustamisaparaadid kaasa võtma. Kahju ainult, et nende pisikeste tänavate peal igalpool koguaeg pimedad ristmikud on, nii et nurga tagant peab autoga välja "roomama". Oleks vaja üht kena põlispuudega ääristatud alleed, mida mööda head muusikat kuulates tuhiseda. Sellist, nagu Rapla/Kehtna kandis. Vana-Vigalas tean ka üht majesteetlikku alleed, aga too asub kahjuks eramaa peal ja niisama heast peast ei lähe ju teisi segama siis, kui endal tuju tuleb.
Sügisese Vallikraavi tänavaga Tartus ei anna aga miskit võrrelda - see on kõige ilusam sügis, mida minu silmad näinud on. Oli neli aastat ja ilmselt on siiani, kui nende puudega vahepeal midagi juhtunud pole.

Ja selle tööle hilinemisega, sellega on nii, et mul oli kõik töö tehtud. Ausalt. Layla päris ka eile õhtul tööpäeva lõpus imestunult, et "tööajast vaatad Seksi ja linna või?". Vaatasin jah, sest mul oli selle päeva toimetustega kõik korras. Täna oleks pidanud inimestele tunnistusi hakkama koju saatma, aga ma pakun, et nad väga ei nuta, kui nad need tunnistused homse asemel hoopis ülehomme kätte saavad. Kuda see eesti vanasõna nüüd käiski, et... ülehomseid toimetusi ära tiri tänasesse...

;)

See ainus töö, mis toidab

Eile õhtul poes kohukeseleti ääres igavledes avastasin äkki oma suureks rõõmuks, et Bono Luxus sarjas on välja lastud uus toode - maapähklitega kohuke =D
Kuna maapähklid on minu nõrkus, ladusin neid kohukesi mitu tükki korvi ja koju jõudes pistsin viivitamatult nahka. Maitsesid superhästi! Järgmisel korral võtan kohe peoga neid sealt aluse pealt.

Üks leiva/saia peale määrimise uudis on ka - soomlaste Keijul on uudistoode nimega Camelina. Tegemist on küll margariiniga, aga ma isiklikult eelistangi või asemel margariini. Igatahes on too Camelina niivõrd hea maitsega, et muudab ka kõige tavalisema leivaviilu hõrgutiseks. Ja ühe vastiku linaseemnesepiku muutis täiesti söödavaks. Kui pakendit uskuda, on see veel tervislik ka, nii et...

Loomateraapia

Iga kord, kui valjul häälel ohkan, tõuseb siga oma aseme pealt püsti, vantsib mu voodi jalutsisse ja heidab sinna köntsti pikali. See on see koht, kus me tavaliselt koos telkut vaatame. Või nohh, mina vaatan, siga on siruli ja naudib kõhu alt sügamist. Vahetevahel istume niisama ka, külg külje vastas - ega ma koguaeg ka ei jaksa sügada ja silitada, käed väsivad ju ära. Siga on selle niisama lesimisega ka rahul, surub end kõvasti-kõvasti vastu kintsu ja nohiseb vaikselt tukkuda.

See meenutab mulle aegu, kui ta veel pisike oli ja nii vähe kaalus, et jaksas diivani peale hüpata. Siis valis ta mõne momendi, kui mu valvsus parasjagu kodus polnud, hüppas ruttu voodisse, sprintis kiiruga sinnapoole, kus padjad ja pead, puges tekinurga alt sisse, keeras ringi, viskas pikali nii, et pea jäi padja peale ja surus end täpselt samamoodi mulle kaenlaauku või vastu külge. Kõik see toimus paari-kolme sekundi jooksul ja tavaliselt oli ta selleks ajaks, kui mina aru sain, et ahah - jälle rünnatakse, juba jõudnud end mugavalt sisse seada. Loomulikult teadis ta, et voodi peal käimine pole lubatud ning hüppas maha ka, kui kästi, aga selle asjaga on ilmselt samamoodi, nagu kutsikate "kaisupääsmetega". Esimestel päevadel uues kodus on nad reeglina nukrad ja otsivad inimese lähedust. Ronivad sülle ja ei taha öösel oma uues pesas magada, vaid kipuvad peremehele voodikaaslaseks. Hästi paljud vabandavad kutsika hilisemat voodis käimise kommet välja nende esimeste päevadega - et alguses sai lubatud ja hiljem harjus koer sellega ära. Tegelikult on nii, et kui inimesele oleks väga vastumeelt, et tal kaisukaru asemel üks kaisukoer on, siis ei lubaks ta seda kutsikat ka ilmselt esimesekski ööks endaga ühele asemele.

Minul on vahel isegi kahju, et Rafi nüüd juba nii suureks seaks on kasvanud, et diivani peale hüpata ei jaksa. See-eest on ta oma pesa suur ja lai ning vahetevahel ronin mina sinna tukastama. Siga siis harilikult ohkab ja tõmbab ühe sõra veidi eemale nagu tahaks öelda: "Oehh, no eks sa siis tule." Ei ole midagi rahustavamat, kui väike puhkepäevane lõunauinak selle pahisedes magava sooja roosa kaisulooma kõrval keset päikesekiiri täis tuba.
Täna näiteks ristis siga uut vaipa sisse. Keeras vaiba ühe otsa rulli, seljataguseks, ja heitis ise sinna otsa magama. Kell võis olla mingi 23 vist. Mõtlesin, et lähen teen talle korraks pai ja pikutan ka veidi. Ärgates avastasin, et mitu tundi oli möödunud. Noh, vähemalt oli kvaliteetuni =)

The fortuneteller was right...

Algas see laupäeva õhtu planeerituga ehk siis vanaemale sünnipäevakoogi küpsetamisega, selle kohaletoimetamisega ja koos teiste pidulistega nahka pistmisega. Veidi aja pärast jõi mu ema natuke liiga palju Torrest ja tahtis muga tantsida. Ega ta tantsiks minuga muidu ka, aga kainest peast ta päris üle diivani mind taga ajama ei tuleks. Ema on mul, jah, selline krutskiga naesterahvas =)

Seejärel avastasin mina, et kõik on sujuvalt brändi peale üle läinud ja poolik pudel Martini Astit seisab laual niisama. Ka minu korduva pärimise peale ei soovinud keegi seda juua ning kuna Asti on üks väheseid alkohoolseid jooke, mis ka isegi ilma igasuguste segamisteta hästi maitseb, oleks olnud patt seda sinna laua peale niisama aurustuma jätta. Seega otsustasin täita oma püha kohust ja pudelile rahvakeeli öeldes päkad silma ajada. Ma arvan, et sellel sündmusel oli asjade edasises käigus suur roll mängida.

Nimelt sain üheksa paiku Moskva ees kokku Thierry ja tema uue neiuga. Uus neiu, peab mainima, ületas minu igasugused ootused. Olin juba ette arvestanud, et koos semu Thierry-ga saabub meie kohtingule ka keegi kohalik bitch, kelle eksistentsi ainsaks eesmärgiks näib olevat lasta endale kooki ja morssi välja teha, aga võta näpust! Tuli hoopis üks täiesti normaalne tüdruk, kelle suhtumine ja attitude olid igati paigas. Kuna Moskva mõlemad korrused olid pilgeni täis, suundusime Bassosse, mille smoothie`t ma ei soovita. Kaheksas serveeritu on hulka parem. A Bassos on jälle teenindus meeldivam, nietmaiteaginüd.

Igatahes ühel hetkel ütlesin mina, et mul nüüd aeg kodu poole kõndima hakata, kuna hommikul minek Loomade Hoiupaika kutse jalutama. Mille peale Thierry ja Margit ütlesid, et nemad olid kavatsenud hoopis koos minuga Prive-sse minna. Kui ma väga puusse ei pane, siis polnud ma Prive-s käinud Thinaa ärasaatmispeost saati, see aga toimus kevadel. Klubitamise-isu mul eriti polnud, lisaks tunnen ennast ja tean, et kinnitus "lähme ainult paariks tunniks ja siis kohe koju" ei tööta minu puhul eriti. Seetõttu olin kuni klubi ukseni jalutades suhtkoht kindel, et saadan nad ilusasti sisse ja kobin ise koju ära. Aga need tüübid kahekesi halvasid mu otsustusvõime ja rääkisid mu nii osavalt ära, et sisenedes ei hoolinud ma enam eriti asjaolust, et kodust väljudes oli mu viimane plaan olnud kuhugi kluppi tantsu keerutama minna ning riietus ja aksessuaarid olid vastavad. No vähemalt olid jalas mingid skateschuhede-laadsed asjandused, nii et jalgu tapma ma sinna ei läinud. Aga nagu üks mu klubis taasavastatud klassivendadest hiljem kommenteeris: "autodokumente koos võtmetega garderoobi antavasse kotti jätta pole tõesti kõige parem mõte".

Klubis oli inimesi igasuguseid. No tõesti igasuguseid. Ma pole seal nii kirjut seltskonda varem kohanudki. Nii päritolu ja nahavärvi kui tantsu-, riietumis-, soengu- ja külgelöömisstiili poolest =P

Õnneks olid olemas Thierry ja Margit, kes kandsid minu eest vanemõdelikult-vanemvennalikult hoolt. "Kuhu sa nüüd lähed?", "Kui kauaks?", "Mida sa juua tahad?" ja nii edasi koos Thierry alatute trikkidega, vältimaks minu soovi ise oma jookide eest maksta. Kui midagi muud enam ei aidanud, nügis ta mu füüsiliselt baarileti äärest eemale.
Thierry on tore. Eriti tore on tema võime anda igati asjakohast ja arukat nõu. Meenus meie nelja vestlus kohvikus West Hampsteadil suvises Londonis, mille jooksul kolm täiesti erinevat inimest üritasid mind abistada, igaüks oma äranägemise järgi. Veronika mind igas asjas õigustades, Leon kaastundlikult vaikides ja iga poole tunni tagant 100% täppi kommentaare lausudes ning Thierry pidevalt kaalutledes, argumenteerides ja arutledes. The older brother I never had =)

Prive-öö kõige vahvam hetk oli aga ilmselt see, kui ma ühe tantsupartneri juurest teise poole suundudes märkasin baarileti ääres seismas üht noormeest, kes meenutas väga prantsuse näitlejat Vincent Casselli. Kuna tegemist on ikkagi ühega minu lemmiknäitlejaist, heitsin teisegi pilgu. Midagi tuttavlikku oli temas...

=D

See ju mu klassivend! Minust pikemaks kasvanud ja ära habetanud! Juuksepahmakas peas nagu Robinson Crusoe`l pärast pooleaastast saare pääl viibimist =)
Klassivenna kõrvalt seismas avastasin veel ka ühe paralleelklassivenna, kes oli samuti veidi teistsugune, kui kooliaegadest meenutada võiks. Tundmatuseni muutuda inimesed seitsme aastaga vist ei saa, aga no see Vincent Casselli episood oli küll priima =)

Ajasime pisut juttu, keerutasime veidi jalgu. Mina tundsin end klassivendadega koos nagu vanajumala selja taga =)
Needless to say, ei tulnud minu esialgsest plaanist end enne klubi "tipptundi" koju sahkerdada midagi välja. Nagu alati, nii ka selgi korral oli Carry last girl standing on the dancefloor. Jube asi küll see muusika ;)

All in all, laupäeva hommikul avatud õnneküpsisest leitud sõnum "You will be in a laughing mood tomorrow" osutus tõeks. Täna on terve päev hea tuju olnud. Või nohh, ärkamisest alates.

Tere tulemast tagasi, jubedusunenäod!

On ehk kellelgi õudusfilmi jaoks stsenaariumi tarvis? Mul on neid jalaga segada =)

Nii vana ja nässuläinud haava lahtirebimisel ei ole mitte lihtsalt valus, vaid kõigepealt tuleb igast soppa ja sodi seest välja ja alles seejärel saab hakata haava puhastama ja uuesti korralikult kokku õmblema.

Hommikusöögi kõrvale loen tarku raamatuid.
Terve ülejäänud päeva seedin tükikesi erinevatest peatükkidest. Lepin sellega, et minu kohta on olemas eraldi väljend, mis esimesel kokkupuutel tekitab kahtlust ja kõhedust. Täna lõuna ajal, taas kord veidi targemana, tean ma, et "ellujääjateks" nimetatakse minusuguseid lihtsalt tänu sellele, et me pole aastate jooksul suutnud või tahtnud endilt elu võtta. Kõige kiuste siis. Tunnistan, et olen ebard, kes pole vähemalt selle pärast küll kunagi pidanud vajalikuks vabasurma minna. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud. Tädi politseist ütles samuti kergendatult, et mul pidavat väga ratsionaalne lähenemine olema.

Vahelduva eduga üritan asju meelde tuletada. Vahepeal tuleb kõik uskumatult kergelt, siis jälle pole kasu ka silmade sulgemisest ja kõvasti-kõvasti soovimisest. Mõnel momendil on tunne, et kui ma selle peale veel rohkem mõtlen, siis hakkan ma hoopis asju välja mõtlema. Proovin mõttetööd katkestada, et mitte valemälestustega lagedale ilmuda.

Tõusen igal hommikul umbes üheksa paiku. Õhtul kella kaheksaks olen nii vaimselt kui füüsiliselt läbi. Funktsioneerin, aga vaid tahtejõu abil. Annan endale aru, et põhjuseks on asjaolu, et isegi, kui mingitel momentidel selle peale parasjagu ei mõtle, ketrab aju ise protsessi vaikselt edasi. Ots on lahti tehtud ja tagasi minna enam ei saa.

Aga ma olen rahul. Ma olen väga rahul. Võiks öelda, et ma olen suisa rõõmus, kui tegemist poleks nii kurva ja vastiku teemaga. Ma tean ja tunnen, et seekord lähen ma kogu selle looga lõpuni ja ei jäta ühtegi lahtist otsa ega kivi kivi peale. Kõik saab selgeks ja mina oma pea sees saan lõpuks ometi vabaks. Võibolla toimub see paari kuuga, võibolla läheb aasta, isegi kaks ei ole väga ebatõenäoline. Senikaua olen ma aga lihtsalt emotsionaalselt tuim, teiste jaoks. Kallid sõbrad-tuttavad... kui ma teile õiges kohas ei naerata või pisarat ei vala, siis andke andeks - mul on nüüd lihtsalt mingi aeg iseendaga rohkem tegemist. See tundub natuke nagu koomas viibimine: ma näen ja kuulen kõike, aga reageerida ei saa.

Nii. Nüüd võtame me selle kõik tükkideks ja paneme siis uuesti kokku. Sel korral loodetavasti õiges järjekorras.

Kultuurisõõm

Täna käisime kunstinäitusel. Tegemist oli Illimar Pauli abstrakstete akvarellide näitusega, mil pealkirjaks Kaleidoskoobi destruktureerimine. Kõnealune näitus ei asetse mitte keset linna vaid Tallinnast 2,7 km kaugusel Würthi kunstigaleriis. Sinna pääseda on väga lihtne: tuleb lihtsalt mööda Tartu maanteed Tartu poole sõitma hakata ja vastava sildi juurest Assaku poole paremale keerata. Sealsamas peaksite ka kohe Würthi silti nägema. Galerii on tõeliselt kena, vast uhkemgi kui mõned linnasisesed.
Minu isiklikeks lemmikuteks said nr. 9 ja 25, aga ka töö, millele oli sattunud Ooperifantoom. Seda, mis numbrit too töö kannab, võite juba ise vaatama minna =)

Näitus Würthis on avatud 12-nda oktoobrini.

No more Dr. Dolittle

Tiigriga on eilsest alates kaputt. Me lihtsalt ei sobinud.

Sain teada, et inimesed, kellele meeldivad täpselt samasugused asjad, see on siis lauljad-näitlejad-söögid-joogid-hobid, jne, ei pruugi tegelikult üldsegi ühtemoodi olla. Natuke on nukker, aga suurem on rõõm sellest, et pigem varem kui hiljem sai "vale lugu" ära lõpetatud. Veronika muidugi juubeldab =)

Olukordade üle veidi mõeldes jõudsin järeldusele, et kuna viimased kümme aastat olen pidevalt kellegagi paarikesi moodustanud, siis nüüd oleks vist aeg omaette olla. Ja seda mitte mõne tuttava korduvate soovituste tulemusena, vaid lihtsalt põhjusel, et tunne on selline. Ma ei taha praegu kellegagi koos olla. Siiras soov on mõnda aega olla ainult mina, omapäi.

Vahetevahel tekib selline tunne, et tahaks Okasroosikese kombel unne suikuda ja ärgata 100 aasta pärast - siis, kui kõik mehed on juba metroseksuaalid, kes julgevad oma siiraid ja ehedaid emotsioone välja näidata ja kelle arvates kompromiss ei tähenda seda, et ühel osapooltest on tugevama õiguse kohaselt õigus ja teine on siis sunnitud sellega nõus olema. Ja üleüldse võiks olla vähem selliseid mehepoegi, kes ei tee vahet Veneetsial ja Venetsueelal ning testimonial-il ja testimony`l.

Täna aga ei ole sellist emotsiooni. Täna on lihtsalt tunne, et tahaks kõigest sellest eemale. Nii et kavatsen natuke aega olla off market. Nii et seekord siis single single ehk täitsa päris vallaline. Nii Orkutis, comedy centralis aadressil rate.ee kui ka päriselus. Eks näis, mis saab.

Londonist, erinevalt Birminghamist, õnneks kehva maiku suhu ei jäänud, kuna selles linnas elab peale tiigri veel terve ports toredaid inimesi. Jaanuaris lähen ma sinna tagasi, seekord juba koos Narva Gängiga ja oi seda lõbu ja tralli, mis siis lahti läheb =D

Kodune töö 5+

Autos kõlab Kaiser Chiefs.

"Ma tahan muusikat!" nõuab mu 3-aastane õde.
"Mängib ju," ei saa mina esimese hooga aru, mida must tahetakse.
"Veel rohkem!" tellib väike õeke.
Keeran volüüminuppu. Muusika läheb valjemaks.
"VEEL rohkem!" kamandab õeraas.
Keeran heli nii valjuks, et vähemalt esireas enam eriti mugav olla ei ole.
"Ei! VEEL rohkem!" on pisiõde oma soovides raudkindel.

Ühesõnaga: muusikamaitse-alane kodune töö on vähemalt ühe tegelase peal vilja kandnud. Ruu näiteks ütles Londonist kingiks toodud The Gossipi plaadi peale et "liiga rahulik muusika". Ei jõua mina ka kõigile meele järgi olla. Aga noh, 3-aastastele dj-ks kõlban küll ;)

Teadaanne kõikidele küpsisekoletistele

Balti Sepiku Kaeraküpsised rosinatega - ei, ei, EI!

Ausõna, ma ei kujuta ette, millisele sihtrühmale nende küpsiste retsept on välja töötatud. Mingitele maitset mittetundvatele tegelastele ilmselt. Mina igatahes ei taha neid ei söögi alla siis, kui kõht veel tühi on ega söögi peale.

Aeg jälle möödunud nädalast kokkuvõtteid teha.

Alustaks minu vast uuest lemmiktoidukohast, mis asub Pärnu maanteel nende parasjagu mahalammutatavate puumajade vastas. Aru mina ei saa, mis selle nimi on, sest ukse peal on üks nimi ja menüüs teine. Igatahes pakutakse Tanduuris/Kathmandus keelt alla viivaid hiina köögist pärinevaid roogasid. India omi pakutakse ka, aga kuna ma olen oma reiside jooksul India toite maitsnud piisavalt, teadmaks, et need mulle ei istu, ei oska ka kõnealuse paiga India köögi kohta midagi kosta sel lihtsalt põhjusel, et ma pole neid tellinud ja ilmselt ei kavatsegi. Naanid maitsevad siiski suurepäraselt, patad seevastu mitte. Vähemalt läätsedega patad olid suisa vastikud.
Teenindus on seal mõlemal korral olnud super ja õhkkond niivõrd hubane ja mõnna, et mul on kahtlane karvane tunne, et astun üle iseenda kehtestatud reeglite ning hakkan selle koha püsikliendiks.

Tuult ja sombust ilma trotsides sai esmaspäeval Pirita rannas jalutamas käidud ja Tallinna siluetti imetletud. Pärast vales kohas teed ületatud (lapsed, ärge seda kodu läheduses järgi tehke, ainult Pirita teel võib, kuna seal pole 100 m raadiuses ülekäigukohta) ja kõrgest rohelisest mäest üles sõjaväelaste kalmistule ronitud. Küll seal oli kena. Need kolmeste ristide pundid niimoodi mööda suurt ala laiali pillutatuna on minu meelest a) väga ilusad ja b) maitsekad. "Väliskülalisele" jättis ka hea mulje.

Ami-Ja`sse sattusin üle pika aja. Seal on korralik remont tehtud ning üks vägagi kiiduväärt muudatus sisse viidud. Nupp. Igal laual on nupp, millele vajutades ilmub tagatoast teenindaja. Ma armastan seda nuppu, ausalt. Vähemalt selles toitlustusasutuses on möödas ajad, kui teenindaja tähelepanu saamiseks pidi temaga silmsidet püüdma saavutada või kätega lehvitama või mida iganes. Aga Sushihouse`i sushi mekib ikkagi etemini.
Sushist rääkides... suu jookseb parasjagu vett mõlemas kohas serveeritava vetikasupi järele...

Moskva kohvikus, mis mõni aeg tagasi oli teatavatel põhjustel peaaegu et teine kodu, polnud ma ka tüüükk-tüüükk aega käinud ning sealgi olid põhjalikud ümberkorraldused toimunud. Nii all- kui ülevalpool. Meie käisime oma kooke ja kakaosid ülemisel korrusel nautimas. Kuidagi kummaline oli istuda selle koha peal, kus "vanasti" oli tantsuplats. Ehk toimib see tantsuplats tegelikult siiani, ma ju ei tea, aga toolide-diivanite massiivsuse järgi otsustades vist siiski mitte. Õhustik oli sume ja väga glämm, täpselt selline paik, kuhu oma kallist tüdruksõpra kolmveerandsajakroonisele koogiviilule ja kuumale shokolaadile viia =P

Kõikseparem käik aga toimus hoopis täna koos mu vanema õe (mitte vanema, vaid mu vanema noorema õe) ja klassiõega Loomade Hoiupaika, kus käisime kolmekesi koos kutsasid jalutamas.
Väga viisakad ja arukad kutsad olid. Ei klähvinud, ei hüpanud, ei kakelnud omavahel, ei üritanud putket teha ega midagi muud sarnast. Täiesti selline tunne oli, nagu need oleksidki Ruu ja Layla koerad olnud. Järgmisel nädalavahetusel jälle! Kahju ainult, et nad nädalavahetuseti vaid kella kolmeni avatud on. Pärast seda, kui meie lahkusime (mis oligi täpselt kell kolm), läks ilm nii-nii ilusaks. Eriti kahju oli selle päikesepaiste raiskuminekust seepärast, et kõik me kolm olime ingliskeeli öelduna soaking wet ning kodus tossu seest vett välja kallates ja aknast vastu siravat päikest uurides, soovisin, et järgmisel nädalal päike pilve tagant paar tundi varem välja ilmuks...

Oskab keegi mingite coolide kummikute müügikohta soovitada? =)

Teadsin juba selle filmi esimeste treilerite ilmumisest alates, et tegemist on hea asjaga. Aga ma ei osanud uneski oodata, et tegemist on NII hea asjaga. Õnnestus lõpuks ära näha. Film on nii hea, et kui aega oleks, vaataks kohe uuesti veel ühe korra. See on vaieldamatult kõige parem tükk Hollywoodist, mida ma kunagi vaatama olen sattunud. Terve muuvi on täis pikitud leidlikke, armsaid ja vaimukaid pärleid. On draamat, on komöödiat.

Parim koht oli see, kus vana küürutav hindu põrandapesumopiga hiiglasliku lennuki vastu astus.

Parim tsitaat: "Do you have an appointment???!!" =)
Ma mõistan, et selles lauses pole midagi naljakat, kui te seda filmi näinud ei ole, aga jumala eest - mida te veel ootate? Sip-sip-sip laenutusse ja ma luban pühalikult, et te ei kahetse.

Minu ideaalmees on nüüdsest Viktor Navorski ja homsest alates kavatsen end läbi neti sõeluda, leidmaks postrit tollest paljundatud lehest tema käe kujutisega =)

The Terminal

Oehh. Vahepeal on nii palju põnevat ja põnevamat toimunud, et pole tööst vabal ajal olnud eriti mahti arvuti tahagi istuda, rääkimata blogi kriblamisest. Mõned eredamad hetked möödunud nädalast:

* Tädi juubel reedel Scotland Yardis

Tore seltskond, maitsvad söögid ja elav muusika. Halb (okei, väga halb) oli see, et bänd kasutas ka võimendeid, mis olid ruumi suurust arvestades absoluutselt täiesti tarbetud. Tagajärjeks oli see, et juttu ajada ei saanud ka valjul häälel kõrva röökimise taktikat kasutades. Jala keerutamiseks oleks kõlvanud ka veidi vaiksem muusika. Kui ikka kõrvadel juba valus hakkab, siis pole päris õige asi.

Kohtusin esimest korda ka oma isa uue pruudiga. Kommenteerin kunagi edaspidi, kui teda ehk juba paremini tundma olen õppinud.

Peo lõpus käisime sugulasega ülemisel korrusel piljardit mängimas. Leppisime kokku, et taome üpris suvaliselt ja et valget ja musta võib ka auku lüüa ilma, et sellele mingit karistust järgneks. Lõpuks kujunes mäng selliseks, et triibulistega lõime valgeid ja värvilistega musti, jne. Väga vabastav kogemus.

* Luige näitus laupäeval

Palju armsaid loomakesi ja põnevat shoppamismaterjali lisanditega mee, käsitsi valmistatud shokolaadide, imekaunite klaas- ja portselannõude ning kümnete muude huvitavate esemete näol. Ma muidugi jooksin ummisjalu sigu otsima. Leidsin ka. Raja miniloomatalu must minisiga pikutas talle spetsiaalselt püstitatud angaarikujulise varjualuse all. Minu arvates oli tegemist Rökuga ja nii ma temaga kontakti saada püüdsingi. Röku (või siis siga, keda ma ekslikult Rökuks pidasin) tegi sabaga vastu maad plapp-plapp ja tudus edasi. Hüüdsin uuesti, et röku-röku-röku, vaata siia! Röku tegi taas kord sabaga vastu mulda plapp-plapp. Hõikasin vaikselt, et Röku, ae, mina siin! Röku tegi ühe silma lahti, naeratas mulle oma sõbraliku seanäoga, patsutas veel kord sabaga mulda ja põõnutas edasi. Suuremat hedonisti loomariigis kui siga ei ole mina veel kohanud!

Üks suuremat kasvu roosa kodusiga oma pisikeste põrsastega oli Luigel ka. Kõik nii puhtakesed, nii puhtakesed. Kui neid oleks lubatud näpuga katsuda, oleksid vist küll puhtusest suisa krudisenud.

Pärast Luige näitust käisime isapoolse vanaema juures lõunal. Vanaema oli valmistanud lõhet kartulite ja kurgisalatiga. Magustoiduks oli õunakissell. Maitses paremini, kui ükskõik millise viimase aasta jooksul külastatud restorani, kohviku, pubi või lounge`i roog. Kõik need uhked ja ametlikult või mitteametlikult tunnustatud kohad võiksid omale rohkem vanaemasid tööle võtta...

* Rockstar`i ärasaatmispidu teisipäeval Maailmas, Tartus

Vot see mulle meeldis! =) Maailmas on muidugi alati tore, aga seekord oli rokistaar ise plaadikeerutaja rollis ja miksis kokku üle ühe poppe ja noortepäraseid ning muigele võtvaid kiiksuga lugusid. Jõime kurgivett, mis oli oluliselt ebatervislikum, kui kõlada võib - nimelt leidus seal sees lisaks veele ja Sprite`ile ka viina. Lõppes kogu see asi niimoodi, et kui ma hommikul Kari kõrval tema korteri uksest välja astusin, kuna olin lubanud ta enne teele asumist tööle ära visata, ei leidnud ma autovõtmeid. Taskus, kuhu ma need tavaliselt panen, polnud. Teises taskus kah polnud. Kotis polnud, kusagil polnud. Appiappi! Mida ma teen ilma autovõtmeteta? =D
Nii umbes viis minutit hiljem selgus, et olin autouksed lahti jätnud ja võti oli... süütekas. Siit moraal: ei ole vaja juua liiga palju kurgivett, karata tantsu totakate lugude saatel ja kallistada vahvaid võõraid poisse. Pia läheb segamini!

* Õunte koristamine ja aukude kaevamine Viljandis kolmapäeval

Pehme maa puhul on kaevamine vaieldamatult üks minu lemmiktegevusi. Kuna auto pagasiruumi mahtus ainult kindel arv õunakilosid, sai veidi füüsilist tööd ka tehtud ning ülejäänud õuntele suuuur auk kaevatud. Mulle väga meeldib eesmärgipärane rassimine. Remonditalgud näiteks ja.

* Ruu sünna tähistamine Sensos neljapäeva õhtul

Iga kord, kui selles kohas söömas käin, luban endale, et sinna ma küll enam ei naase. Aga mida teha, kui keegi kodakondsetest otsustab seal oma sünnipäeva pidada? Ütlen, et sorri, mina ei tule, kuna mulle ei meeldi see koht? Üllataval kombel toit seekord vastik ei olnud. Oli üpris talutav. Juustukook aga maitses isegi hästi, mida poleks osanud oodata. Kelner oli kommetega, vastas kõikidele minu küsimustele ja menüüsid eest ära ei rabanud =)

* Madratsite viimine Loomade Hoiupaika laupäeval

Mingi aeg tagasi pidasin oma sünnipäeva. Kingi- ja lilleraha panid külalised karbi sisse. Täna käisime lemmikloomatarvete kaupluses ja ostsime kaks suurtele koertele mõeldud pesamatti, mis olid nii pehmed ja mõnusad, et ma oleksin heameelega kohe sealsamas poes ise sinna mati peale kokku kerinud ennast. Ausalt, minu voodi on magamiseks ebamugav, need madratsid olid aga pehmed nagu unenägu. Peaks end mõnele koerale kaissu sokutama =)

Hoiupaiga loomad olid kõik vahvad, eriti üks valge-roosakirju kiisumiisu (jah, isegi kuigi mulle kassid ei meeldi), kes keris end Kari kaela lähedale ja nurrus talle kõrva =)
Meelde jäi veel üks suurte tõsiste silmadega punakaspruun bokser ja oma jämedaid sabasid rõõmustamise rütmis volksutavad kutsid.

Töötajate käest saime teada, et loomasõbrad võivad Hoiupaigas koertega jalutamas või kiisudega mängimas käia. Ma leian, et see on perfektne trenn minu jaoks. Mõtestatud tegevus, mitte lihtsalt niisama naljaviluks jala või käe üles-alla vibutamine, nagu igasugustes sheipingutes, aeroobikates ja muudes jumpamistes kombeks on. Saab oma koeraisu maandatud ja mõõdukalt liigutatud. Ei pea mingit põhjendamatult kallist aastamaksu maksma ega spetsiaalseid trenniriideid hankima. Ja saab samal ajal midagi kasulikku tehtud. Super noh!

Pärast veidi pikaleveninud külaskäiku, mille jooksul Kar suutis ühele kassile siinkohal targu mainimata jäetava hüüdnime panna, läksime Tanduuri sööma. Ma tõsiselt soovitan sealset Sorba suppi ja Masala teed. Viimast küll vaid neile, kellele meeldib vedela piparkoogitaigna ja lattekohvi segu juua =)

Ja ülehomme tuleb Tiiger Tallinnasse. Mul on kurikaval plaan teda mööda Tallinna sushikohti ringi vedada =P

Raamat meie sõpradest

Pisiõega täna Selveri raamaturiiuli ees seistes jäi silma Leelo Tungla 2006. aastal ilmunud raamat Koer tunneb koera. Kuidagi tuttav tundus see pealkiri, võtsin siis kätte ja lehitsesin veidi. Esimese asjana jäid silma luuleread ühest puudlist, mida ma mudilasena igal momendil peast võisin tsiteerida. Mõtlesin omaette, et see ei ole võimalik - kui tegemist on kordustrükiga, peaks raamat olema kordi õhem. Lappasin siis veel ja avastasin samade kaante vahelt suisa mitu erinevat raamatut, mis rohkem kui 15 aastat tagasi eraldi trükistena välja antud. Barbara ja suvekoerad näiteks. Barbara ja sügiskoerad. Ma arvan, et kes iganes neid raamatuid lugenud, sel peaks neid meenutades pisar silma tulema. Kui tavaliselt tekib veike nukrus peaaegu et iga paremini kirjutatud raamatu lõpuni jõudes, täpselt samamoodi nagu pärast vahvat reisi koju naastes, siis Barbara seiklustest jutustava raamatu viimastel lehekülgedel võis küll suisa nutta ulguda. Tavaliselt rippusin ma siis tubli tükk aega oma parima sõbra kaelas. Parim sõber oli juhtumisi koer =)

Nende luuletustega on jälle selline tore lugu, et toda lillade kaantega, suure musta koera pildiga raamatut tassisin ma tillukesena igalpool kaasas. Seniajani, kuni ma ise veel lugeda ei osanud, tüütasin suuri inimesi ja nõudsin vaikselt aga tungivalt, et seda mulle ette loetaks. Lõppes see kõik ühe George Bushi stiilis fiaskoga, kui ma ühel päeval nendelesamadele suurtele valjul häälel raamatust luuletust ette deklameerisin. Pärast esimest ehmatust nägi mu ema, et tütrel on raamat tagurpidi käes ning sai aru, et ma neid luuletusi hoopis peast esitan. Kusjuures ma mäletan selgelt, kuidas ma täiskasvanutega pikka aega vaidlesin, et ma oskan küll lugeda, oskan ikka. Muidugi olin ma valmis ükskõik millist luuletust "ette lugema" senikaua, kuni see just tollest raamatust pärines...

Kusagilt mälusopist kerkis esile pilt intervjuust Leelo Tunglaga, kus ta Koer tunneb Koera raamatust rääkis. Ma arvan, see võis olla Areenis ehk, millalgi eelmisel aastal? Juba siis mõtlesin, et seda tahaks mina ka lugeda. Kui üks lasteraamat on niivõrd hästi kirjutatud, võivad ka täiskasvanud sellega aega viita. Täna seal poes seistes ja raamatu algusest silmadega üle lastes veendusin, et mul oli õigus.

Sissejuhatav osa Leelo Tungla poolt on pealkirjastatud Mõned mu sõbrad on koerad. Kui teilgi on kunagi kasvõi mõni sõber koer olnud, meeldib see raamat teile kindlasti, hoolimata asjaolust, et tegemist on lasteraamatuga ja hoolimata asjaolust, et te olete mõnda osa sellest raamatust ehk kunagi juba lugenud.

Egotripp

Täna hommikul postkasti avades sain teada, et minu perekonnanimi ei ole mitte Rand vaid Imeline. No mida muud mul veel ühel päikeselisel kolmapäeva hommikul vaja teada on? =P

Hea plaadi sain. Calvin Harrist automakist välja ei kanguta, aga töö juures on juba teist tundi järjest klapid peas. Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis bändilt The Knife ei oodanud ma, et mõned lood suisa träänsijänkude repertuaarist pärinevad ;)

Iitahh konnile! =)

Netiajastu lapsed

Väike 3-aastane kirjutab ka päevikut.
Ema: "Nii ja mis lause lõppu käib?"
Pisiõde: "Punkt ee-ee."

=P

Too fancy for hungry people

Ma olen siis nüüd ka ristitud. Nii-öelda. Käisime Up-up lounge`is õhtustamas. Sisekujundus oli hubane, aga samas mitte midagi sellist, mida juba kümneid kordi näinud poleks. Toit oli... haa-haaa =) Oot. Naerupaus.

=D

Ma mõistan, et sellistes kohtades ei käida söömas vaid maitsmas, aga see, mida ma maitsen, võiks ju ka maitsev olla? Morkale tema pearoog mekkis, aga minu pesto oli kummaline, tomatid püdedad ja mozzarella mingi muu juustu maitsega. See-eest needsamad lehed, mida Rafi iga päev õues puu all nosib, olid mingi superhea asjaga üle valatud, nii et ma oleksingi tegelikult hea meelega terve selle aja hoopis jänest mänginud. Ja oliivid olid mahlased. Ja sai oli kenasti röstitud. Lauanõude eest puhas viis. Ja vaade aknast välja oli põnev. Nagu Morka ütles: "Siin peakski hakkama käima people-watchi tegemas."

Portsudega sai meil, jah, nalja natuke. Võtsime "teiseks käiguks" nii proovimise mõttes tomati-mozzarella-pestokorvikese sooja salatiga (kust otsast see soe oli?), mis oli märgitud eelroaks ja sama asja ilma salatilehtedeta suupistete alt. Lihtsalt enese lõbustamiseks, et näha, kas need salatilehed tõepoolest üle viiekümne krooni väärt on.
Toidud toodi lauda hetkel, kui mul oli lause pooleli. See lause jäigi poolikuks. This joke was taken to the extreme. Ehk siis see ports, mis pidi idee kohaselt olema salatilehtede võrra suurem, oli suht kesine ja see ports, mis pidi olema pisem, oli, nohh, well... ütleme nii, et isegi mitte amps, vaid pool amspu. Ihhihhii, te oleksite pidanud seda ise nägema. Beats every joke ever made on that topic. Morka esimese hooga küsis, et kas see on tema narrimiseks sinna lauda toodud. Natuke aega itsitasime vaikselt ja allasurutult - viisakas koht ju, ei kõlba valju häälega naerda.

Nalja tegemiseks kõlbab see lounge küll. Ja jookide manustamiseks ning tänaval mööduvate inimeste jälgimiseks ilmselt ka.

Aga seda tahass küll öelda, et kui üks portsjon on nii tibatilluke ja kohvik on pooltühi, ei peaks selle ühe ampsu valmistamine pool tundi aega võtma. Või nohh, sorri, pooleteise ampsu - Morka pool ampsu oli ka ju.

Catherine Tate`i show

Midagi neile, kellele meeldivad värske huumoriga sketshisarjad. Eeloleva nädala telekava uurides avastasin =)
Alustab järgmisel laupäeval BBC Prime`i peal kell pool üks öösel. Minul on see kanal kodus televusseris olemas, teil peaks ka olema. Mõnus kõhutäis naeru garanteeritud.

Ma lihtsalt ei saaks kuidagi edasi olla, kui ma seda oma Catherine Tate`i lemmikvideoklippi siia ei riputaks. Mõned teist on kõnealust videot juba näinud, kuna postitasin selle mõni aeg tagasi oma sõpradele-tuttavatele ka e-posti teel, aga vähemalt mina hakkan seda uuesti nähes iga kord naerma, isegi kui olen iseendale eelnevalt vastupidist tõotanud.

http://www.youtube.com/watch?v=KJcA5_zumMs

No ja mis te arvate, kes võitis Big Brotheri? Minu sümpaatia Brian loomulikult. Terve Inglismaa armastas teda hoolimata asjaolust, et ta polnud oma kahekümne elatud aasta jooksul kordagi kuulnud Shakespearest =P
I think I know the secret ingredient...
Brianil oli hea süda. Ma arvan, et see tegigi triki ära.
Veronique, mine võta poisil sabast kinni, nagu mu vanaema ütleb, ja too Eestisse =)

Neljapäeviti kell pool kaksteist õhtul*

Öösel kaheksa tundi magavatele, üheksast viieni töötajatele on seda vist natuke julm soovitada, aga ma soovitaksin kõikidele teistele. Tuletõrjujate töö- ja eraelust jutustavat seriaali nimega Rescue Me. Üks vähestest seriaalidest, mis mul peale kahte kuud vaatamist koppa ette pole visanud (nii ilus eestikeelne väljend, kas pole? =P ). Parim selle juures on asjaolu, et olukorrad on taolised, mida varem nagu polegi seriaalidest näinud. Nii et kes iganes toda filmushkat kokku kirjutab, vega hää töö.

Aga nagu vahel ikka juhtub, ajendas mind täna kirjutama hoopis vigisemise soov. Juba eiteamitmendatnädalat olen ma iga osa lõpus üritanud tabada kirjet selle kohta, kelle lugu on tunnusmuusikaks ning kelle lugu ja mis nimeline mängib lõputiitrite ajal. Loomulikult pole mul õnnestunud seda teada saada, kuna hüpersupervahva TV3 katkestab lõputiitrid juba kuuenda näitleja nime juures selleks, et lasta reklaami, reklaami või vahel harva ka reklaami.

Ega midagi. Kaevusin õlgadeni internetti ja leidsin, mida tahtsin. Tunnusmeloodiaks on C´Mon, C`Mon, esitajaks The Von Bondies (tõsiselt hoogne tukaviskamise lugu), aga seda lugu, mida lõputiitrite ajal lastakse, ma veel otsin. Vähemalt esimest kahte sekundit sellest olen ma nüüd juba mitu nädalat järjest kuulnud, nii et kui üles leian, peaks ära tundma küll.


*Änam ei ole midagi neljapäeva õhtuti kell pool kaksteist. Järgmise nädala telekavast Päästjaid ehk Rescue Me`d enam ei leia =(
Ma paluks uut hooaega või midagi. Samuti võiks kõnealuse seriaali südamerahuga paar tundi varasemale ajale tuua. Ei ole see hullem ühti kui NipTuck, aga on piisavalt hea, et rohkem inimesi võiks seda näha. Igast muu kräpi asemel, mis näituseks kella kümne ja üheteistkümne vahel telekast tuleb...