Denial feels so much better than the truth

Pool elu on enesepettusega tegeletud. Oskan seda juba superhästi. So why change? Tallutud rada mööda on oluliselt kergem kõndida - ei jää igast takjaid ja kõrkjaid ja soppa püksisäärte külge kinni. Veidi ebahuvitavam, aga vähemalt tead täpselt, millisel teel kõnnid. On siis vaja kuhugi üle kraavi metsa trügida? On vaja väga või?

Viimastel nädalatel pole selle minu jaoks üliolulise teemaga tegelenud & I feel great! Mis on ka loomulik. Kellele meeldikski olla miserable? Fun-fun-fun on märksa etem variant. Kas ka pikemas plaanis, on iseasi.

Ma tahan tubli olla, aga kusagilt jookseb ka minu tubliduse piir. Üleliia palju ei jaksa end korraga piinata. Ei ole nagu väga masohhistlike kalduvustega või nii. Äkki teeks pausi...