The fortuneteller was right...

Algas see laupäeva õhtu planeerituga ehk siis vanaemale sünnipäevakoogi küpsetamisega, selle kohaletoimetamisega ja koos teiste pidulistega nahka pistmisega. Veidi aja pärast jõi mu ema natuke liiga palju Torrest ja tahtis muga tantsida. Ega ta tantsiks minuga muidu ka, aga kainest peast ta päris üle diivani mind taga ajama ei tuleks. Ema on mul, jah, selline krutskiga naesterahvas =)

Seejärel avastasin mina, et kõik on sujuvalt brändi peale üle läinud ja poolik pudel Martini Astit seisab laual niisama. Ka minu korduva pärimise peale ei soovinud keegi seda juua ning kuna Asti on üks väheseid alkohoolseid jooke, mis ka isegi ilma igasuguste segamisteta hästi maitseb, oleks olnud patt seda sinna laua peale niisama aurustuma jätta. Seega otsustasin täita oma püha kohust ja pudelile rahvakeeli öeldes päkad silma ajada. Ma arvan, et sellel sündmusel oli asjade edasises käigus suur roll mängida.

Nimelt sain üheksa paiku Moskva ees kokku Thierry ja tema uue neiuga. Uus neiu, peab mainima, ületas minu igasugused ootused. Olin juba ette arvestanud, et koos semu Thierry-ga saabub meie kohtingule ka keegi kohalik bitch, kelle eksistentsi ainsaks eesmärgiks näib olevat lasta endale kooki ja morssi välja teha, aga võta näpust! Tuli hoopis üks täiesti normaalne tüdruk, kelle suhtumine ja attitude olid igati paigas. Kuna Moskva mõlemad korrused olid pilgeni täis, suundusime Bassosse, mille smoothie`t ma ei soovita. Kaheksas serveeritu on hulka parem. A Bassos on jälle teenindus meeldivam, nietmaiteaginüd.

Igatahes ühel hetkel ütlesin mina, et mul nüüd aeg kodu poole kõndima hakata, kuna hommikul minek Loomade Hoiupaika kutse jalutama. Mille peale Thierry ja Margit ütlesid, et nemad olid kavatsenud hoopis koos minuga Prive-sse minna. Kui ma väga puusse ei pane, siis polnud ma Prive-s käinud Thinaa ärasaatmispeost saati, see aga toimus kevadel. Klubitamise-isu mul eriti polnud, lisaks tunnen ennast ja tean, et kinnitus "lähme ainult paariks tunniks ja siis kohe koju" ei tööta minu puhul eriti. Seetõttu olin kuni klubi ukseni jalutades suhtkoht kindel, et saadan nad ilusasti sisse ja kobin ise koju ära. Aga need tüübid kahekesi halvasid mu otsustusvõime ja rääkisid mu nii osavalt ära, et sisenedes ei hoolinud ma enam eriti asjaolust, et kodust väljudes oli mu viimane plaan olnud kuhugi kluppi tantsu keerutama minna ning riietus ja aksessuaarid olid vastavad. No vähemalt olid jalas mingid skateschuhede-laadsed asjandused, nii et jalgu tapma ma sinna ei läinud. Aga nagu üks mu klubis taasavastatud klassivendadest hiljem kommenteeris: "autodokumente koos võtmetega garderoobi antavasse kotti jätta pole tõesti kõige parem mõte".

Klubis oli inimesi igasuguseid. No tõesti igasuguseid. Ma pole seal nii kirjut seltskonda varem kohanudki. Nii päritolu ja nahavärvi kui tantsu-, riietumis-, soengu- ja külgelöömisstiili poolest =P

Õnneks olid olemas Thierry ja Margit, kes kandsid minu eest vanemõdelikult-vanemvennalikult hoolt. "Kuhu sa nüüd lähed?", "Kui kauaks?", "Mida sa juua tahad?" ja nii edasi koos Thierry alatute trikkidega, vältimaks minu soovi ise oma jookide eest maksta. Kui midagi muud enam ei aidanud, nügis ta mu füüsiliselt baarileti äärest eemale.
Thierry on tore. Eriti tore on tema võime anda igati asjakohast ja arukat nõu. Meenus meie nelja vestlus kohvikus West Hampsteadil suvises Londonis, mille jooksul kolm täiesti erinevat inimest üritasid mind abistada, igaüks oma äranägemise järgi. Veronika mind igas asjas õigustades, Leon kaastundlikult vaikides ja iga poole tunni tagant 100% täppi kommentaare lausudes ning Thierry pidevalt kaalutledes, argumenteerides ja arutledes. The older brother I never had =)

Prive-öö kõige vahvam hetk oli aga ilmselt see, kui ma ühe tantsupartneri juurest teise poole suundudes märkasin baarileti ääres seismas üht noormeest, kes meenutas väga prantsuse näitlejat Vincent Casselli. Kuna tegemist on ikkagi ühega minu lemmiknäitlejaist, heitsin teisegi pilgu. Midagi tuttavlikku oli temas...

=D

See ju mu klassivend! Minust pikemaks kasvanud ja ära habetanud! Juuksepahmakas peas nagu Robinson Crusoe`l pärast pooleaastast saare pääl viibimist =)
Klassivenna kõrvalt seismas avastasin veel ka ühe paralleelklassivenna, kes oli samuti veidi teistsugune, kui kooliaegadest meenutada võiks. Tundmatuseni muutuda inimesed seitsme aastaga vist ei saa, aga no see Vincent Casselli episood oli küll priima =)

Ajasime pisut juttu, keerutasime veidi jalgu. Mina tundsin end klassivendadega koos nagu vanajumala selja taga =)
Needless to say, ei tulnud minu esialgsest plaanist end enne klubi "tipptundi" koju sahkerdada midagi välja. Nagu alati, nii ka selgi korral oli Carry last girl standing on the dancefloor. Jube asi küll see muusika ;)

All in all, laupäeva hommikul avatud õnneküpsisest leitud sõnum "You will be in a laughing mood tomorrow" osutus tõeks. Täna on terve päev hea tuju olnud. Või nohh, ärkamisest alates.