Ken-Martti armastab mind ikka veel. Khuul.

Tundub, et ajaga selle mehe tunded minu vastu mitte ei jahtu, vaid aina kasvavad, sest sel aastal sain temalt suisa kaks jõulukaarti. Milliste teenete eest tema neid mulle igal aastal saadab, ausõna ei tea.

Võibolla on tegemist mingit sorti eeltööga - ehk plaanib Kennukene peatselt näiteks muusikukarjääriga algust teha ja kodumaa järgmiseks superstaariks hakata? Sellisel juhul kulub tõepoolest vist iga viimnegi hääl marjaks ära. Meie perelt saab ta neid igatahes kaks - Rafi, va sigudik, oli sel ajal, kui mina omale teed valmistamas käisin, kapi äärelt ühe kahest kaardist kätte saanud ja nätsutas seda rahuloleval ilmel. Ma järeldan, et talle maitses =)

Järgmisel aastal, kulla Kennu, eelistaksin oma tibule siiski kaardi asemel näituseks närimiskonti... Aitäh!