Raamat meie sõpradest

Pisiõega täna Selveri raamaturiiuli ees seistes jäi silma Leelo Tungla 2006. aastal ilmunud raamat Koer tunneb koera. Kuidagi tuttav tundus see pealkiri, võtsin siis kätte ja lehitsesin veidi. Esimese asjana jäid silma luuleread ühest puudlist, mida ma mudilasena igal momendil peast võisin tsiteerida. Mõtlesin omaette, et see ei ole võimalik - kui tegemist on kordustrükiga, peaks raamat olema kordi õhem. Lappasin siis veel ja avastasin samade kaante vahelt suisa mitu erinevat raamatut, mis rohkem kui 15 aastat tagasi eraldi trükistena välja antud. Barbara ja suvekoerad näiteks. Barbara ja sügiskoerad. Ma arvan, et kes iganes neid raamatuid lugenud, sel peaks neid meenutades pisar silma tulema. Kui tavaliselt tekib veike nukrus peaaegu et iga paremini kirjutatud raamatu lõpuni jõudes, täpselt samamoodi nagu pärast vahvat reisi koju naastes, siis Barbara seiklustest jutustava raamatu viimastel lehekülgedel võis küll suisa nutta ulguda. Tavaliselt rippusin ma siis tubli tükk aega oma parima sõbra kaelas. Parim sõber oli juhtumisi koer =)

Nende luuletustega on jälle selline tore lugu, et toda lillade kaantega, suure musta koera pildiga raamatut tassisin ma tillukesena igalpool kaasas. Seniajani, kuni ma ise veel lugeda ei osanud, tüütasin suuri inimesi ja nõudsin vaikselt aga tungivalt, et seda mulle ette loetaks. Lõppes see kõik ühe George Bushi stiilis fiaskoga, kui ma ühel päeval nendelesamadele suurtele valjul häälel raamatust luuletust ette deklameerisin. Pärast esimest ehmatust nägi mu ema, et tütrel on raamat tagurpidi käes ning sai aru, et ma neid luuletusi hoopis peast esitan. Kusjuures ma mäletan selgelt, kuidas ma täiskasvanutega pikka aega vaidlesin, et ma oskan küll lugeda, oskan ikka. Muidugi olin ma valmis ükskõik millist luuletust "ette lugema" senikaua, kuni see just tollest raamatust pärines...

Kusagilt mälusopist kerkis esile pilt intervjuust Leelo Tunglaga, kus ta Koer tunneb Koera raamatust rääkis. Ma arvan, see võis olla Areenis ehk, millalgi eelmisel aastal? Juba siis mõtlesin, et seda tahaks mina ka lugeda. Kui üks lasteraamat on niivõrd hästi kirjutatud, võivad ka täiskasvanud sellega aega viita. Täna seal poes seistes ja raamatu algusest silmadega üle lastes veendusin, et mul oli õigus.

Sissejuhatav osa Leelo Tungla poolt on pealkirjastatud Mõned mu sõbrad on koerad. Kui teilgi on kunagi kasvõi mõni sõber koer olnud, meeldib see raamat teile kindlasti, hoolimata asjaolust, et tegemist on lasteraamatuga ja hoolimata asjaolust, et te olete mõnda osa sellest raamatust ehk kunagi juba lugenud.