Killud toovad õnne

Eile pärast tööd õele lasteaeda järele sõites toimus minuga üks vastik vahejuhtum. Mustamäe teel tuiskas parempoolsest reast üks must Hyundai ilma suunda näitamata minu nina ette, jättes kahe auto vahele maksimaalselt paarkümmend sentimeetrit ruumi. Sellise tuiskamise korral pole tegelikult küll vahet, kas suunda näidatakse või mitte, kuna suuna näitamise point ja idee on tegelikult selles, et teavitada kaasliiklejat oma kavatsusest ümber reastuda ning veenduda, et sinust tagapool asuvad masinad sind tõepoolest vahele lasevad, too tüüp aga lihtsalt vuhises kusagilt paremalt poolt mulle nina ette. Võibolla ta minu selja taga olles midagi vilgutas, selle kohta ma ei tea, aga minu vaateväljas asudes ta seda igatahes ei teinud. Sööstis lihtsalt mulle nina ette ja pidurdas. Kuna see rida, kust ta parasjagu tuli, oli tühi, keerasin paremale, et viimasel momendil teise ritta pääseda. Õnnestuski. Või noh, vähemalt nii arvasin mina.
Olin just järgmise foori taga seisma jäänud, kui toosama suunatulesid mitte tundev jobu väljus oma autost, jooksis minu auto juurde, kiskus ukse lahti ja röökis mulle salongi: "AGA KUHU SA SÕIDAD??!!". Vaatasin talle üllatunud ilmega otsa, poolenisti seetõttu, et too liiklushuligaan huvitus minu teekonnast ning poolenisti seetõttu, et vaatamata oma tugevale vene aktsendile röökis ta mu peale eesti keeles. Kuna tüüp žestikuleeris ägedalt, järeldasin, et ju siis midagi ikkagi juhtus ja tõmbasin tee äärde. Ägestunud venelane karjus mulle veel midagi, et kuhu ma oma arust lähen. Ma siis pistsin pea ukse vahelt välja ja ütlesin, et ta ei saa ometi eeldada, et ma sellise asja pärast kõige kibedama tipptunni ajal keset peamagistraali seisma jään ja temaga väitlema hakkan. Seda enam, et ma polnud oma arust millegi jubedaga hakkama saanud.

Sõitsime minu juhendamisel sinnasamma kõrvaltänavale ja vaatasime autod üle. Mis käis siis niiviisi, et agressiivse venku autost sööstis kõiksepealt välja keegi pesuehtne vene tibi, kes kukkus savsemmitama. Eesti keelde ümber panduna tähendab see seda, et tibi ristis mind kordi ja kordi järjest "mingiks eriliseks..." (punktiir tähistab siis neid erilisi asju, milleks annab inimest nimetada). Minu jaoks oli olukord tol hetkel veel naljakas, sest oli suhtkoht võimatu, et midagi niivõrd tõsist oleks saanud juhtuda, mille pärast sellisel kombel endast välja minna. Kui ma oskaksin, siis ma joonistaksin teile selle ägestunud vene noormehe ja tema rahutu pruudi näiteks koomiksina =)

Siirdusin siis tema auto selle nurga juurde, millele ta näpuga osutas ja mis loogika kohaselt oli ka ainuke võimalik kokkupuutepunkt. Vaatasin-uurisin, mitte midagi ei näinud. Venelane aga oli silmnähtavalt endast väljas, vehkis kätega ja ütles, et tema ei tea, mis nüüd küll saab, et tema oli just eelmisel päeval toonud oma auto värvimiselt ja just selle osa oli lasknud värvida. Kuna tibi tema kõrval jätkas oma savsemmitamist, siis tundes end äärmiselt paha inimesena vaatasin uuesti seda ettenäidatud kohta. Midagi seal tõepoolest oli. Kutsusin autost ka vanaema vaatama ja tema ei saanud samuti alguses aru, et selles kohas stange peal midagi viltu oleks. Silmade punnitamise tulemusena nägime, et seal oli mingi tilluke, no tõepoolest tilluke kriips. Ei, mitte kriips. Kriim. Teate, kriim on ka selle kohta liiga võimas sõna, ma ei oskagi eesti keeles mingit sobivat sõna välja mõelda. Ütleme nii, et kahjustus oli umbes samasugune nagu kahju sellest, kui ma teen oma udusele aknaklaasile näpujälje. Et kui udu kaob, siis midagi sinna klaasile järele jääb.

Olgu öeldud, et tibi samal ajal muudkui näitas ättitjuudi. Sel momendil, kui ma tolle "näpujälje" seal pampri peal lõpuks nina vastu autot tuvastanud olin, käis korraks peast läbi mõte, et tõuseks püsti ja ütleks tibile, et kle ole hea inimene ja jää minutiks vakka. Üks pilguheit kinnitas aga teooriat, et mina oskan ilmselt vene keeltki paremini kui too tshikk ja et sellisega pole mõtet ei vaielda, ei tülitseda.

Minu jaoks probleemi ei olnud, kuna mingeid tõsiseltvõetavaid vigastusi noormehe autol polnud. Sellise ähmase täpi korral ei saa stangel olla ka sisemisi vigastusi, nii et... Venku arvates aga oli maailma lõpp kui mitte käes, siis kohe-kohe saabumas. Ütlesin talle, et ma ei saa kahjuks jääda temaga sinna maid jagama, kuna mul on vaja laps lasteaiast ära tuua ja lasteaed pannakse kohe kinni. Mingi kummalise sadistliku mõnuga koukis noormees selle informatsiooni peale taskust telefoni ja ütles, et no tema ei tea, sellisel juhul tuleb kutsuda politsei. Võttis kõnniteel sellise puhvis kukekese positsiooni sisse ja kukkus helistama. No mis mul üle jäi. Läksin siis talle nina alla ja palusin küsida politsei käest, millise ajaühiku jooksul nad kohale peaksid jõudma. Venku mõõtis mind üleoleva pilguga, keeras telefoniga külje teisele poole ja tõmbus eemale. Maitea. Väga kahtlane käitumine =S

Kuna võimalus venku ja tema savsemmitava pruudiga kaheks tunniks sinna tee äärde ametivõime ootama jääda polnud eriline võimalus, leppisime kokku, et sõidame lähedalasuvasse bensiinijaama ja täidame seal kindlustusblanketid. Tee peal jõudsin olukorra üle ka pikemalt järele mõelda. Ega mul suurt midagi üle ei jäänud, kui end tolle ähmase pleki tekitamises süüdi tunnistada. Lihtsalt sel põhjusel, et mina olin tagapool. Eestis kahjuks kehtib praegu selline seadus, et misiganes ka ei juhtuks, see, kes asub õnnetuse toimumise hetkel tagapool, on põhimõtteliselt süüdi. Kedagi ei huvita, et venku oli jobu ja vahetas sõidurada ilma suunda näitamata. Kedagi ei huvita, et ta äkkpidurdas. Peamine on see, et mina olin tagumises autos asuv juht ja "rammisin" teda. Tobe aga tõsi.

Seletasin vanaemale ka, kuidas asjad käivad. Vanaema ei tahtnud uskuda. Et no kuidas ikka niimoodi, meie pole ju süüdi. Njaa, vot, aga seaduse järgi oleme. Ma ei olnud tollel hetkel üldse kurb, vaid pigem endast väljas, et mingi kõige ehtsam jobu suutis minu ilusaks planeeritud õhtu niimoodi ära rikkuda. Ja et ma pidin oma aega mingi rumala ja kiusliku inimese peale raiskama. Ja et ma pean talle tõenäoliselt terve auto värvimise + poleerimise + vahatamise kinni plekkima. Vanaema soovitas maha rahuneda ja ütles, et "see raha, selle pärast ära üldse muretse. Tead, inflatsioon sööb niikuinii raha ära, see tähendab, et seda peabki kulutama." Tore on muidugi asja positiivset külge näha, aga ma oleksin küll parema meelega selle summa kulutanud hoopis reisimiseks ühte kohta, mida ma igaks juhuks ei nimeta. Iga selline mõttetu väljaminek viib minu unistuse veel kaugemale. Ja see polnud isegi minu süü. Lihtsalt nii ebaõiglane, et oleks tahtnud seda vene poissi kõvasti-kõvasti tutistada. Jobu selline.

Avaldust kirjutades küsisin tema käest, kas ta on teadlik sellest, et ta suunatuld ei näidanud. "Mis suunatuld?" küsis ta minu käest ehmunult. "Suunatuld, nohh, ümberreastumisel," seletasin. Noormees vaatas mulle kortsus kulmuga otsa, seejärel tema nägu selgines, sinna ilmus võidurõõmus, peaaegu et õel irve ning ta sõnas: "Tean küll, aga see pole praegu oluline." Tark poiss, mis ma oskan kosta.

Nii hämmeldunud kaaskodaniku nahhaalsuses ja pissed off tema mõistmatuse peale kui ma ka olin, otsustasin täna rõõmsameelselt kindlustusse minna and to take my fate with noble grace. Parata polnud ju enam midagi, valida oli aga kahe lahenduskäigu vahel. Ma oleksin võinud seal kontoris valju häälega pahandada, omal kasvõi hääle kähisema karjuda või siis hoopis näidata, et ma olen sellest jobust ja tema lollusest üle. Otsustasin viimase kasuks. Ikkagi on kahju nende punktide pärast, mis nüüd tõusid, aga nohh, vähemalt käitusin ma väärikalt ja lõpus avas jobu venelane mulle ja mu vanaemale juba uksi. Kurat küll =)
Vanduma ajab, ausõna.

Aga loo parim koht oli see, kuidas kahjukäsitleja käis auto tagaosa juures edasi-tagasi ja otsis õiget kohta, mida pildistada seni, kuni see talle lõpuks näpuga ette näidati. Kui "kahjustused" olid üles märgitud, küsisin mina töötajalt puhtalt huvi pärast, et mis sellest autost siis nüüd edasi saab. Et kuidas sellist kräpsu parandatakse? Kahjuhindaja ütles tüdinud häälega, et "ei, midagi ei saa enam, läheb pressi alla ja lastakse lapikuks." Mina muidugi esimese hooga ehmatasin ära, et appi, kas ta nüüd lihtsalt liialdab ja tulebki mingid osad välja vahetada või?? Töötaja lõi käega ja läks oma laua juurde. Vahetult enne garaazhist välja sõitmist küsisin hindajalt tõsiselt, et kuidas sellist asja ikkagi korda tehakse. Ta siis ütles, et teooria kohaselt on võimalik sellega igasuguseid põnevaid asju teha. "Aga kas sellel on mõtet? Stange peal ka veel ja," pärisin mina ettevaatlikult. Hindaja vaatas mulle siira sügava sooja pilguga otsa ja ütles: "Muidugi ei ole, aga te ju nägite ise, milline mees ja milline auto." Lisas veel juurde, et selliseid nõmedikke pidavat seal garaazhis iga päev käima, kes oma auto kerel luubiga kriime taga ajavad. Aga midagi pole parata ka.

Ega ma väga ei imestanud. Mida muud võikski järeldada asjaolust, et Statoilis on sini-kollased blanketid otsas, sest kõkse toimub iga päev nii palju, et ei jõuta juurde trükkida...

Vanaema aga ütles mulle koduteel, et mida mina siis tollest tüübist mõtlesin - selliste asjadega tegelevad ja sel kombel käituvad ju ainult inimesed, kellel on suur aja ülejääk ja pole midagi teha. Tore tõesti, et temal midagi pole teha, aga mina tunnen ennast nüüd nagu mingi kriminaal, kellel just liikluskindlustusmakse koefitsienti tõsteti. Lahe, kas pole? Miks MINA pean ennast süüdi tundma? Ma tõesti loodan, et karma on kusagil puu taga olemas ja et selle nagla venelase oma kukub talle kusagilt hästi kõrgelt kopsti vastu pead. Vot nii.

Loo moraal minu kui autojuhi seisukohast: mul kael haige ei ole ja prillid on ka õige kangusega, nii et siiani olen ikka hakkama saanud selle juhtimise ja manööverdamise ajal paremale ja vasemale vaatamise ja nägemisega. Aga vot selgeltnägija ma tõesti pole ja teiste autojuhtide mõtteid lugeda ei oska. Väga kahju. Kui oskaksin, siis oleks kogu seda eelpoolkirjeldatud nõmedust ehk vältida saanud. Kui armas kallis Eesti riik on suutnud tekitada sellise idiootse seaduse, siis ehk suudab ka korraldada mingi koolituse, kus õpetataks autojuhte tulevikku nägema või vähemasti tunnetama, kui kusagil kilomeetri raadiuses mõni jobukakk ringi tuuritab. Siis saavad korralikud juhid paariks minutiks kuhugi varjulisse kõrvaltänavasse eest ära tõmmata, et tuulispask mööda lasta.


Epiloog

Tere! Mina olengi see tohman, kes teistele eestlastele ja muude rahvuste esindajatele alati jutlustab, et kõik venelased ei ole ühe vitsaga löödud. Et nad ei ole kõik huligaanid ja kriminaalid ja agressiivsed jõuramid, nagu valdav enamik minu kaasmaalastest näib arvavat. Et mina tunnen isiklikult toredaid, häid, abivalmeid, tarku ja tublisid venelasi. Nii noormehi kui neide. Kordan seda nagu mantrat oma ebausklike ilmetega eestlastest sõpradele, kes venitavad, et nooooo-jaaaaa, sa ütled küll ja loogika kohaselt peaks see tõesti nii olema, aga nemad polevat elusees ühtegi viisakat ja arukat venelast näinud. Mille peale mina tavaliselt silmi pööritan ja küsin, et kus nemad küll elavad.

Eile õhtul kella viie ja kuue vahel nägin minagi, kus nemad elavad. See tõepoolest ei ole ilus ega sõbralik koht...

Mul on kahju, et sellised tõprad kahjustavad oma kaasmaalaste, ütleme siis - kaasrahvuslaste mainet. Mul on tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul veel sellest, et eile õhtul koju saabudes oli esimene mõte telekaaluselt raamaturiiulilt üks venekeelne raamat võtta ja Rafile närimiseks anda. Ja altkorruselt oma rõõmsate naabrite Zhenja ja Valeri hõikeid kuuldes tekkis hetkeks automaatselt emotsioon, mille nimeks on vastikus. Ma tunnen, et mind, minu põhimõtteid ja maailmavaadet on reedetud. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Loodan vaid, et kui Roman või Deniss või Masha või Kira või kesiganes minu üliarmsatest vene keelt kõnelevatest tuttavatest helistama peaksid, suudan ma neile mitte kähvata. Sest sorri, aga ma olen südamest solvunud.



Õnneks kukutasin ma täna õhtul riiulist mett õngitsedes ühe soustipurgi kapi äärel käterätil kuivavatele klaasidele otsa =)

Killud toovad õnne, ei muud. Noh, võibolla paar koristamisel kahe silma vahele jäänud klaasitükki sõrme või jalga ka, aga sellega tegeleme juba homme.