As Good as It Gets live`is

Tööle tulles parkisin auto kaugemale ja tulin majade vahelt jala. Mitte vabatahtlikult, vaid vajadusest - meie hoone ees olid mõned tublid juhid juba niikuinii kahes kihis parkinud, nii et ma ei hakanud sealsele segadusele veelgi lisa tekitama. Seda enam, et ma jalgsi kõndimisest viimasel ajal aina enam puudust tunnen.
Ülekäigurajale lähenedes olin tunnistajaks ühele tavatule ja vägagi koomilisele olukorrale. Mööda kõnniteed kõndis hoogsalt üks pensioniealine meesterahvas, tuttmüts peas. Tee ääres kasvavad meil lisaks muudele puudele ka männid. Onu kõndis ja kõndis ja ühel hetkel virutas asfaldi peal lebavale käbile jalaga. Kõvasti ja raevukalt. See oli nii naljakas! =)

Suur mees ja tilluke käbi. Suure mehe tilluke tähtsusetu viha ja pisike armas tumepruun käbi, kelle ainus süü seisnes selles, et ta juhtus olema valel ajal vales kohas. Teadlaste arvates taimed valu ei tunne, aga tollel onul oleks vist küll vastupidisest vaid hea meel olnud. Huvitav, mis tekitab inimestel sellist ängi, et nad peavad hakkama käbisid taguma? =D