Loomateraapia

Iga kord, kui valjul häälel ohkan, tõuseb siga oma aseme pealt püsti, vantsib mu voodi jalutsisse ja heidab sinna köntsti pikali. See on see koht, kus me tavaliselt koos telkut vaatame. Või nohh, mina vaatan, siga on siruli ja naudib kõhu alt sügamist. Vahetevahel istume niisama ka, külg külje vastas - ega ma koguaeg ka ei jaksa sügada ja silitada, käed väsivad ju ära. Siga on selle niisama lesimisega ka rahul, surub end kõvasti-kõvasti vastu kintsu ja nohiseb vaikselt tukkuda.

See meenutab mulle aegu, kui ta veel pisike oli ja nii vähe kaalus, et jaksas diivani peale hüpata. Siis valis ta mõne momendi, kui mu valvsus parasjagu kodus polnud, hüppas ruttu voodisse, sprintis kiiruga sinnapoole, kus padjad ja pead, puges tekinurga alt sisse, keeras ringi, viskas pikali nii, et pea jäi padja peale ja surus end täpselt samamoodi mulle kaenlaauku või vastu külge. Kõik see toimus paari-kolme sekundi jooksul ja tavaliselt oli ta selleks ajaks, kui mina aru sain, et ahah - jälle rünnatakse, juba jõudnud end mugavalt sisse seada. Loomulikult teadis ta, et voodi peal käimine pole lubatud ning hüppas maha ka, kui kästi, aga selle asjaga on ilmselt samamoodi, nagu kutsikate "kaisupääsmetega". Esimestel päevadel uues kodus on nad reeglina nukrad ja otsivad inimese lähedust. Ronivad sülle ja ei taha öösel oma uues pesas magada, vaid kipuvad peremehele voodikaaslaseks. Hästi paljud vabandavad kutsika hilisemat voodis käimise kommet välja nende esimeste päevadega - et alguses sai lubatud ja hiljem harjus koer sellega ära. Tegelikult on nii, et kui inimesele oleks väga vastumeelt, et tal kaisukaru asemel üks kaisukoer on, siis ei lubaks ta seda kutsikat ka ilmselt esimesekski ööks endaga ühele asemele.

Minul on vahel isegi kahju, et Rafi nüüd juba nii suureks seaks on kasvanud, et diivani peale hüpata ei jaksa. See-eest on ta oma pesa suur ja lai ning vahetevahel ronin mina sinna tukastama. Siga siis harilikult ohkab ja tõmbab ühe sõra veidi eemale nagu tahaks öelda: "Oehh, no eks sa siis tule." Ei ole midagi rahustavamat, kui väike puhkepäevane lõunauinak selle pahisedes magava sooja roosa kaisulooma kõrval keset päikesekiiri täis tuba.
Täna näiteks ristis siga uut vaipa sisse. Keeras vaiba ühe otsa rulli, seljataguseks, ja heitis ise sinna otsa magama. Kell võis olla mingi 23 vist. Mõtlesin, et lähen teen talle korraks pai ja pikutan ka veidi. Ärgates avastasin, et mitu tundi oli möödunud. Noh, vähemalt oli kvaliteetuni =)