Ise nii pisike, aga juba oskab komplimente teha

Ema ja õde tulid eile pärast tööpäeva mulle seltsi uut jopet ostma. Proovin mina üht, teist ja kolmandatki, pisiõde ripub pidevalt jala küljes.

Mina: "Miisi, läheme nüüd peegli ette ja vaatame, kuidas see jope seljas välja näeb. Nonii. Kuidas sulle see jope meeldib?"
Õeke: "Väga!"
Mina: "Ja mis sulle selle jope juures kõige rohkem meeldib?"
Õeke, laia avala naeratusega: "SINA!"

=)


Ma mõtlen - fotograaf/suhtekorraldaja? Sellest ajast alates, kui pisiõde end sõnade abil väljendama ja asju küsima õppis, on ta olnud obsessed with all sorts of cameras. Seebikas, mobiilifotokas, anything goes. Fotod on teinekord nii jaburalt hea nurga alt tehtud, et mulle tundub, nagu oleks tegemist Helmut Newtoni taaskehastumisega. Mulle meeldib, kuidas ta oskab mind alati kas avalikult või salaja pildistada nii, et minu tõeline olemus fotolt vastu särab. Kui see pole anne, siis misasi see on?
Ja tema oskus õiges kohas nii tabavaid märkusi teha on mõnikord suisa hämmastav. Minu arvates vastab tõele teooria, mille kohaselt sobib inimesele kõige paremini see eluala, mille juures nõutavad omadused tal juba lapseeas avaldusid, nii et...