Okei, pean tunnistama, et tänahommikune lumi oli täitsa kena. Aga see oli ka rohkem nagu möödaminnes puistamine, mitte selline lumi, mis sajab silma ja ninna, nii et mitte midagi pole näha ja hingata ka ei saa. Rafigi ei ruianud väga valju häälega... pärast seda, kui oli ennast ühe hiigelsuure võsapõõsa alla saju eest peitu paigutanud ja sai seal lumest katmata maa pealt muru näksida. Tavaliselt laseb ta kohe hädakisa lahti niipea, kui mingi suurem kogus lund kaela sajab. Seekord läks siis õnneks, et selle põõsaaluse avastasime. Isegi ühe vaarikaoksa leidsime ja tibu oli nende mahlaste lehtede üle nii õnnelik, et silmad suisa särasid =)

Sellegipoolest oleme me seaga ühel nõul, et päike on siiski üks meie põhiõigustest ja ei ole ikka väga normaalne, kui päeval kell 12 on õues hämar.

Nõuame rohkem päikest! Ruikk-ruiiiikkk!