Nädalaid on see juba minu käes. Mitu nädalat olen seda mapiga iga päev tööle kaasa tassinud - "täna ma kindlasti loen seda". Yeah, right. Mapi ääred on juba ära kulunud, aga paberipatakat olen vaid süvenemata sirvinud. Read it, read it, just read it. What could possibly be so horrible that you didn`t know before? Ma tahan teada ja ei taha ka. Pigem ikkagi tahan. Eile õhtul tõstsin selle enda kõrvale diivanile. Väike samm inimkonnale, suur samm mulle.

Irooniline on see, et väike samm sündis vaid seetõttu, et olen kodus haige. Kui senikaua oli võimalik kõige olulisemaid asju edasi lükata vähemtähtsate asjade taha peitu pugedes (oh ma nii pean õhtul mõne sõbraga kohvikusse minema vms.), siis nüüd on olukord selline, et kui ma ei taha just end netis surnuks surfata või telekast Lasteekraani, Komissar Rex-i või Kirgede tormi vaadata, olen ma sunnitud midagi lugema. Marie Claire, Stiil ja Avenüü saavad ka ükskord otsa. Järele jäävadki need kirjutised, millega tegelikult eelisjärjekorras tegelema peaksin. Inimene on ikke üits tore loom küll - selleks, et teha seda, mida niikuinii peab tegema, tuleb haigeks jääda.

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud.