Kibestunud mina versus too teine

Mõtlen, et lähen hüppan korra Orkutist läbi, vaatan, mis uut. Silma jääb rida Today`s fortune, mis ütleb: Serious trouble will bypass you. Jõllitan ekraani ja küsin valju häälega iseendalt, et misasi saab olla veel suurem trouble kui see, et juba teist nädalat käesoleva kuu jooksul olen sunnitud kodus passima ja tablasid neelama? Siis küsin veel seda, et kas see pole juba serious trouble, et ma võtan niigi rohkem valuvaigisteid, kui tohib, aga ikka valutan terve päeva jutti? Et kas seda äkki võiks ka serious trouble`iks nimetada, kui peab õppima aegluubis kõndima, et oleks natukenegi vähem valus?
Kuri tuju tuleb peale. Vaatan uuesti seda va "õnnerida" ja porisen omaette veel mitu lauset enne, kui olukorra koomilisusest aru saan. Et ma pahandan mingi mõttetu lausega mingist suht vähetähtsast suhtlusportaalist, mida niikuinii keegi tõsiselt ei võta.

Õnneks on mul kodus olles aega oma toredate tuttavate blogisid lugemas käia ja nii avastan suureks üllatuseks Triinu blogist, et temalgi on vahel paha tuju. Triinul, kes on alati nii positiivne-nii positiivne. Ja korraga ei tunnegi ma end enam nii halva inimesena, et julgesin mõneks minutiks porinatesse langeda. Teistel on ka vahel halb tuju. Mingi tähtede seis ehk? Küll varsti läheb paremaks.

Ikka ja jälle tuleb meelde rockstar-i öeldu: "Remember - everything will be ok in the end. If it`s not ok then it`s not the end."