Koerapolka

Täna oli jälle üks selline päev, kus käisime Loomade Hoiupaigas kutsidega jalutamas. Võinohh. Planeeritud oli jalutamine, aga kuna minu musta karva vöntsaba võttis kohe alguses tempo üles, olime me sunnitud suurema osa ajast mõõdukat sörki harrastama. Mis polnud ka sugugi halb, v.a. asjaolu, et mina, vana tohman, olin jalutama minnes ära unustanud loomadega koos jooksmise ja jalutamise põhitõe ehk vajaduse kanda nii sportlikke jalanõusid, sportlikke rõivaid kui ka pesu. Seetõttu sörkisin ma pool aega käsi krae vahel. Üritasin rinnahoidja paela tagasi õigesse kohta saada, nohh =D

Must vöntsaba oli muidugi väga andestav. Ootas mind järele, kui ma kohmitsema kippusin. Esimesel korral, kui tennisepaelad lahti läksid ja ma neid siduma kummardusin, korraldas ta minu ja jalutusrihma abil küll ühe paraja karusselli, aga järgmisel korral püsis juba kenasti paigal. Ring Männiku karjääride ümbruses oli pikk ja ilmaoludest sõltuvalt ka suhteliselt saviplögane. Aga tuju siirdus sänne lae alla kõrguma sellegipoolest ja püsis sellisena tubli tükk aega.

Sellel ajal, kui Layla oma kutsiga lembehetki jagas - nemad nimelt kallistasid iga saja meetri tagant - tegelesime meie musta vöntsabaga problem taskinguga. Ehk siis üle lompide hüppamise ja küngaste otsas turnimisega. Koer oli ilmselgelt häppi, et sai puurist välja pikamaamaratonile ning oma innukuses tegeles ta meie "jalutuskäigu" alguses küll pigem minu edasitoimetamisega, kui kõrval jooksmisega, aga sõna kuulas ta sellegipoolest koguaeg. Kuigi tal nime ei ole (vähemalt Hoipaigas seda ei teata), reageeris ta kenasti kutsungitele "kuts!", "tibu!" ja "kuule!", nii et probleeme ei tekkinud.

Silmnähtavalt arukad koerad sattusid sel korral. Kui me nad puuridesse tagasi olime viinud ja minekule asutasime, küsis Hoiupaiga töötaja, et "noh, kuidas oli?" Mina muidugi õhinal kuulutama, et "niiiiii targad koerad olid", pidades silmas asjaolu, et neid ilmselt ei ole keegi kunagi õpetanud - nad lihtsalt olidki loomuldasa mõistlikud isendid. Hoiupaiga töötaja vaatas mind lõbustatud ilmel, kergitas kulmu ja küsis: "Kas lahendasite ristsõnu koos või?" =)

Iga korraga on seal aina vahvam. Kõige toredam on muidugi see, kui kutsi kõrvale kükitad ning ta end sulle vastu külge surub ja tänuliku pilguga otsa vaatab. Niuhh! =)