No more Dr. Dolittle

Tiigriga on eilsest alates kaputt. Me lihtsalt ei sobinud.

Sain teada, et inimesed, kellele meeldivad täpselt samasugused asjad, see on siis lauljad-näitlejad-söögid-joogid-hobid, jne, ei pruugi tegelikult üldsegi ühtemoodi olla. Natuke on nukker, aga suurem on rõõm sellest, et pigem varem kui hiljem sai "vale lugu" ära lõpetatud. Veronika muidugi juubeldab =)

Olukordade üle veidi mõeldes jõudsin järeldusele, et kuna viimased kümme aastat olen pidevalt kellegagi paarikesi moodustanud, siis nüüd oleks vist aeg omaette olla. Ja seda mitte mõne tuttava korduvate soovituste tulemusena, vaid lihtsalt põhjusel, et tunne on selline. Ma ei taha praegu kellegagi koos olla. Siiras soov on mõnda aega olla ainult mina, omapäi.

Vahetevahel tekib selline tunne, et tahaks Okasroosikese kombel unne suikuda ja ärgata 100 aasta pärast - siis, kui kõik mehed on juba metroseksuaalid, kes julgevad oma siiraid ja ehedaid emotsioone välja näidata ja kelle arvates kompromiss ei tähenda seda, et ühel osapooltest on tugevama õiguse kohaselt õigus ja teine on siis sunnitud sellega nõus olema. Ja üleüldse võiks olla vähem selliseid mehepoegi, kes ei tee vahet Veneetsial ja Venetsueelal ning testimonial-il ja testimony`l.

Täna aga ei ole sellist emotsiooni. Täna on lihtsalt tunne, et tahaks kõigest sellest eemale. Nii et kavatsen natuke aega olla off market. Nii et seekord siis single single ehk täitsa päris vallaline. Nii Orkutis, comedy centralis aadressil rate.ee kui ka päriselus. Eks näis, mis saab.

Londonist, erinevalt Birminghamist, õnneks kehva maiku suhu ei jäänud, kuna selles linnas elab peale tiigri veel terve ports toredaid inimesi. Jaanuaris lähen ma sinna tagasi, seekord juba koos Narva Gängiga ja oi seda lõbu ja tralli, mis siis lahti läheb =D