Nii vana ja nässuläinud haava lahtirebimisel ei ole mitte lihtsalt valus, vaid kõigepealt tuleb igast soppa ja sodi seest välja ja alles seejärel saab hakata haava puhastama ja uuesti korralikult kokku õmblema.

Hommikusöögi kõrvale loen tarku raamatuid.
Terve ülejäänud päeva seedin tükikesi erinevatest peatükkidest. Lepin sellega, et minu kohta on olemas eraldi väljend, mis esimesel kokkupuutel tekitab kahtlust ja kõhedust. Täna lõuna ajal, taas kord veidi targemana, tean ma, et "ellujääjateks" nimetatakse minusuguseid lihtsalt tänu sellele, et me pole aastate jooksul suutnud või tahtnud endilt elu võtta. Kõige kiuste siis. Tunnistan, et olen ebard, kes pole vähemalt selle pärast küll kunagi pidanud vajalikuks vabasurma minna. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud. Tädi politseist ütles samuti kergendatult, et mul pidavat väga ratsionaalne lähenemine olema.

Vahelduva eduga üritan asju meelde tuletada. Vahepeal tuleb kõik uskumatult kergelt, siis jälle pole kasu ka silmade sulgemisest ja kõvasti-kõvasti soovimisest. Mõnel momendil on tunne, et kui ma selle peale veel rohkem mõtlen, siis hakkan ma hoopis asju välja mõtlema. Proovin mõttetööd katkestada, et mitte valemälestustega lagedale ilmuda.

Tõusen igal hommikul umbes üheksa paiku. Õhtul kella kaheksaks olen nii vaimselt kui füüsiliselt läbi. Funktsioneerin, aga vaid tahtejõu abil. Annan endale aru, et põhjuseks on asjaolu, et isegi, kui mingitel momentidel selle peale parasjagu ei mõtle, ketrab aju ise protsessi vaikselt edasi. Ots on lahti tehtud ja tagasi minna enam ei saa.

Aga ma olen rahul. Ma olen väga rahul. Võiks öelda, et ma olen suisa rõõmus, kui tegemist poleks nii kurva ja vastiku teemaga. Ma tean ja tunnen, et seekord lähen ma kogu selle looga lõpuni ja ei jäta ühtegi lahtist otsa ega kivi kivi peale. Kõik saab selgeks ja mina oma pea sees saan lõpuks ometi vabaks. Võibolla toimub see paari kuuga, võibolla läheb aasta, isegi kaks ei ole väga ebatõenäoline. Senikaua olen ma aga lihtsalt emotsionaalselt tuim, teiste jaoks. Kallid sõbrad-tuttavad... kui ma teile õiges kohas ei naerata või pisarat ei vala, siis andke andeks - mul on nüüd lihtsalt mingi aeg iseendaga rohkem tegemist. See tundub natuke nagu koomas viibimine: ma näen ja kuulen kõike, aga reageerida ei saa.