Kaks head komöödiat

Vahepeal oleme kinos ka käinud. Mehe tööd ja Sügisballi vaatamas. Ametlik kriitika olevat kehvavõitu olnud, aga minule küll mõlemad meeldisid. Ja ei olnud pooltki nii masendavad, kui välja reklaamiti, puhta naljafilmid ju.

Emme, kust liblikad tulevad?

Kui te tahate näha perfektset punast roosi, siis now`s the time to visit me. See mul kodus. Vaasi sees.

Ja rohkem täna ei kirjutagi.
Muidu mõni saab liiga targaks =P

Eesti mees on tantsulõvi

Käisime Bonnie & Clyde`is. Jälle. Muusika oli seekord suht kräpp, tantsitavaid lugusid võis kahe käe sõrmedel üles lugeda. Aga üks tore asi oli küll. Tantsivad Eesti mehed nimelt. Neid kõrvalt jälgides tuli mul taas kord üks mõte, mida tahaksin kõikide teiste eestlastega (eriti meestega, eksole) jagada.

Ma vaatan, et te nagu ei julge tantsida. Tahaks, aga ei julge. Viskate näppu natuke ja liigutate varvast. Ja kui alkoholi joote, siis mõni näitab, et oskab veidi energilisemalt ka. A muidu olete nagu kammitsais kanad (kuked siis). Millest on ilgelt kahju. Ma tahaks iga kord kellelegi teist öelda, et halloo, te ei peagi tantsima nagu italiaanod või mustad mehed, sest sürpriis - te ei ole italiaanod ega mustad mehed.

Ei ole vaja karta tobe välja näha, sest tobedad on hoopis need, kes eluaeg ainult teisi kõrvalt passivad ja ise midagi teha ei julge (ka tantsusaalides suht levinud nähtus). Need, kes on näinud filmi Hitch ja ühe sealse kõrvaltegelase klubitantsu, teavad, millest ma räägin. Või kes on näinud teleseriaali Sõbrad ja Phoebe jooksu ;)
Käib samasse kategooriasse.
Elu ei ole kuigi pikk ja seda tuleks nautida ja kõikide teiste arvamus kukele saata and all that jazz...

Eesti meestel, kui nad otsustavad lõpuks hingega tantsida, on täiesti oma spetsiifiline tantsustiil ja minu arvates on see armas =)
Nii et julgust juurde ja käed-jalad tööle! =)

Asjad, mis on minu ajus, aga mida ma ei tea

ja et msn-st on palju kasu

Kui eilses unenäos kohtusin ühe väga ammuse tuttavaga lapsepõlvest, kelle õla najal sai turvaliselt magama jääda, siis tänane oli jällegi õudukas. Vihjeid andev õudukas see-eest. Ärkasin keset ööd, süda oli paha, aga õnnelik olin. Et nüüd on vähemalt veel mingeid niidijuppe. Mõne momendi möödudes sain aru, et see oli olnud unenägu. Aga kui kõik minu varasemad unenäod on olnud reaalsusega läbipõimitud ja vastuseid andvad, siis miks ei peaks seekordnegi olema? Uskumatu ja jahmatav, kui see kõik tõesti nii peaks olema, aga ega reaalsus polegi alati ootuspärane.
Alustasin unenäos nähtud auto numbrimärgi dešifreerimisest. Olgu öeldud, et mingil põhjusel oli see pika lauajupiga varjatud, nii et unenäos pidin numbrite lugemiseks auto ette maha kükitama. Kusjuures mõned numbrid ja tähed olid suured ja mõned väiksed. Mingi täiesti mittemidagiütlev numbrite- ja tähtedejada minu jaoks. Sisestasin kombinatsiooni msn-i ja palusin abi. Ei möödunud viite minutitki, kui saabus vastus:

100 тысяч кудряшек и 3 says:
footbal tactic 3-4-3 fff means the center forwards

Nii. Ja nüüd ma palun. Kuidas on selline asi võimalik? Ma pole elusees spordiuudiseid vaadates mõttega kaasa töötanud ega pööranud jalgpalli teleülekannete ajal tähelepanu taktikatele. Ma ei tea jalgpalli reeglitest mitte muhvigi, v.a. see, et pall tuleb väravasse saada ja vahetevahel leiavad aset karistuslöögid. Kohe absoluutselt päris kindlasti ei olnud ma eelnevalt teadlik, misasi on 343 fff (minu unenäos küll veidi moonutatud kujul).

Täiesti haige värk, nagu noortel on tavaks öelda.

Ja mida ma sellest siis nüüd välja pean lugema? Center forwards??? Appi, hakka või jalgpalli reegleid õppima. Läheb ehk kunagi unenäos vaja.

Mõtlesin, et olen tubli ja panin omale jumppamisse aja kinni. Eiteamitmendat korda juba. Vedisin isegi panipaigast oma tutikad Nike Airid ülesse. Siiralt uskusin, et hommikul lähen trenni. Haha, päris läksingi. Nüüd, kui reaalne võimalus silme ees terendas, ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt veenda selle tegevuse otstarbekuses. Karjakaupa kekslemine on minu puhul ikka vist täiesti välistatud...

As Good as It Gets live`is

Tööle tulles parkisin auto kaugemale ja tulin majade vahelt jala. Mitte vabatahtlikult, vaid vajadusest - meie hoone ees olid mõned tublid juhid juba niikuinii kahes kihis parkinud, nii et ma ei hakanud sealsele segadusele veelgi lisa tekitama. Seda enam, et ma jalgsi kõndimisest viimasel ajal aina enam puudust tunnen.
Ülekäigurajale lähenedes olin tunnistajaks ühele tavatule ja vägagi koomilisele olukorrale. Mööda kõnniteed kõndis hoogsalt üks pensioniealine meesterahvas, tuttmüts peas. Tee ääres kasvavad meil lisaks muudele puudele ka männid. Onu kõndis ja kõndis ja ühel hetkel virutas asfaldi peal lebavale käbile jalaga. Kõvasti ja raevukalt. See oli nii naljakas! =)

Suur mees ja tilluke käbi. Suure mehe tilluke tähtsusetu viha ja pisike armas tumepruun käbi, kelle ainus süü seisnes selles, et ta juhtus olema valel ajal vales kohas. Teadlaste arvates taimed valu ei tunne, aga tollel onul oleks vist küll vastupidisest vaid hea meel olnud. Huvitav, mis tekitab inimestel sellist ängi, et nad peavad hakkama käbisid taguma? =D

Parim esmaspäevahommikune tegevus on kahtlemata põssaga koos maja lähedal suurtes värvilistes vahtralehtedes ringi kahlamine =) Ilmakene oli vähemalt täna keskpäeval sügise kohta suisa super: päike paistis pähe ja tuult polnud. Rafi kablutas rõõmsalt lehehunnikutes edasi-tagasi ning unustas mõneks ajaks isegi sonkimise. Vahtrad on meil imeilusad, kuid kahjuks on ainuke meie maja juures asuv tammepuu veidi kidurakene ja ei kasvata vist eriti palju tõrusid, sest Rafik pole sealt alt küll kunagi mingit arvestatavat noosi saanud. Kellele kükki-püsti harjutused meeltmööda ning kodu läheduses mõni tammepuu - paluks agarale korjetööle ja hiljem meile külla ;)

Mina, kaasmaalase lemmikroog

Käisime seltskonnaga ööklubis Bonnie & Clyde. Olen seal varemgi korra käinud ja täitsa lõbus oli, mõlemal korral. See on täpselt selline koht, kuhu minna siis, kui on suur diskoisu peal ja sooviks mingi viisakama rahvaga üritust. Mnjah, vähemalt ma arvasin nii kuni eilse peo keskpaigani.

Kõiksepealt ilmusid tantsuplatsile mõned suhteliselt suurt kasvu meesterahvad, kes otsisid pahandusi, st. paigutasid end teistele meessoost tantsijatele meelega tee peale ette ja siis kukkusid ülbama. Ma pole sellistest jõuramitest kunagi aru saanud. Kui on kaklemise-isu, siis jumala eest - mingu poksitrenni või maadlema. Seal võetakse takoiseid mägesid avasüli vastu.

Teine "vahva" asi, mis juhtus, oli meie meessoost saatja jaki taskust põrandale pudenenud pangakaardid ja garderoobinumbrid, mille ta hiljem küll ka üles leidis: kaardid sealtsamast põrandalt ja garderoobinumbri... sellega riietehoiust loodetavat noosi lunastama tulnud kahe blondiini käest. No comments.

Kõige lahedam peaaegu-et-tujurikkuja* oli aga kommentaar, mille pälvisin. Kuna üks mu ammune armas sõber töötab Olümpsi retseptsioonis, mõtlesin minna talle tere ütlema. Kõndisin läbi lobby saali, mööda ühest nooremate inimeste kambast, kes tegelesid aktiivselt jõllitamise ja sosistamisega. Saanud teada, et minu sõpra sel ööl tööl ei ole, jalutasin tuldud teed pidi tagasi. Samast kambast möödudes lausus üks noormeestest kõvemal häälel midagi a la et "vou, kätvoolk". Jõle nõme hakkas hetkeks. Oleksin tahtnud sealsamas ringi pöörata ja talle öelda, et see pole miski catwalk ja et mul puusad käivad loomulikult niimoodi, sellest ajast alates, kui ma need sain. Ja et ma olen juba piisavalt analoogseid kommentaare kuulnud ja et mul on kõrini õelutsevatest inimestest, kellele meeldib mingil imelikul põhjusel teiste kallal norida. Tekkinud emotsiooni sobib ilmekalt illustreerima üks anekdoot minu ema naljavaramust:

„Hei, kes sina selline oled?!“
„Hea haldjas.“
„Aga miks kirvega?!“
„Ah, tuju on sitt.“

Edaspidi siis teate, kui mind kirvega näete, et mingid tohmanid on vahepeal jälle tee peale ette sattunud =)


All in all, lootuses, et kirjeldatud isikute näol polnud tegemist esindusliku valimiga Bonnie & Clyde`i külastajaskonnast, võib sinna edaspidigi vahetevahel sattuda.



* Rikuks tuju, kui tuju oleks rikutav muutuja.

Vaatan mina eile õhtul TV3-e seitsmeseid uudiseid ja mida ma kuulen?
"Teleseriaalis Mantlipärija osalenud kuid vallandatud naisterahvast ähvardab ka päristöökohalt vallandamine." Osaleja ülemus olevat nimelt televiisorist näinud, kuidas tema alluv mingis riälitis uue töökoha nimel sipleb, solvunud ja otsustanud töötaja ebasobiva käitumise pärast vallandada. Tädi saatesosaleja aga andis asja kohtusse.
Kui see pole nõme reklaamitrikk, siis on see uudis lihtsalt tobe.

Esiteks: Mida uudist? Viimati, kui mina neid vaatasin, olid TV3-e uudised veel tõsiseltvõetavad.
Teiseks: Kui minu mälumäluke nüüd ei peta, oli antud teleseriaalis osalemise eelduseks enda varasemalt töökohalt lahtivõtmine. Seda korrutati igas saate reklaamis, üritades jätta muljet äärmiselt asjalikust ettevõtmisest. Isegi mina, kes ma saatesse ei kandideerinud, tean seda. Lisaks sõlmitakse kõikide tõsielushõudes osalejatega alati enne saatega alustamist lepingud. Kui tädi saatesosaleja ei oska lepinguid lugeda, siis on ka kohtusse kaebamisest vististi liiga vähe kasu, kuna sealgi tuleb igasugu tähtsaid dokustaate lugeda. Aga kui ta lihtsalt niisama naglalt saatesse läks, siis oma viga ju, et nüüd vallandatakse.

Strip-pokkerit ju ka ei mängita niimoodi, et alguses jooksed suure hurraaga laua äärde, aga siis, kui lõpuks trussikute väel oled, hakkad kisama, et "aga mulle ikka ei meeldi alasti olla".

Olgu selle tädiga kuidas on, aga miks meie uudised selliseks Reporterlikuks on muutunud?

Uus lemmikseriaal, aitäh

On täiesti kahetsusväärne, et üks kahest põnevaimast tegelasest kohe teise osa alguses surma saab. Õigemini sai ta surma kusagil esimese ja teise osa vahel ehk siis, kui meie parasjagu ei näinud, a ikkagi.

Inglismaal viibides juhtusin päris mitu korda seriaalist Heroes kirjutatud artiklite peale, aga nüüd, peale esimeste osade vaatamist, peab tunnistama, et ükskõik milline neist ei suutnud ligilähedaseltki edasi anda seda, kui hea sarjaga on tegemist. Mida iganes te kolmapäeva õhtuti kella 21 ja 23 vahel tavaliselt teete, re-schedule it! Esimeste osade nägemine on seejuures informatsioonilises mõttes väga vajalik. Maitea, vaadake neljapäeval kell 12.15-14.05 TV 3-e pealt kordusi või hankige need kusagilt või midagi. Ja kui raha küsitakse, siis jah, see on seda väärt.

Sincerely yours,

Nikki`s Reflection

"No sina oled optimist, sellepärast sa ütledki, et sul läheb hästi," lausus selgelttundja...

Hommikul tõustes olen rampväsinud. Sest sellest hetkest alates, kui öösel teki alla poen, silmad sulen ja uinun, algab põgenemine. Jooksen eest ära, üritan peitu pugeda ja üle kavaldada. Kui inimene terve öö ringi rabeleb, siis pole ime, et hommikuks on toss väljas =)
Hilisemast magamaminekust pole abi, sest kuigi voodi all kannatlikult redutav unenägu tuleb sealt välja alles pimeduse saabudes, on harvad need korrad, kus ta kellaajast hoolib ja tulemata jätab. Ja hommikul enam vahet pole, kumma jalaga voodist välja astud, tõesti.




If this is it -
all we have and ever will.
If this is it -
time is running out and standing still.
I'll leave today
'cause there's nothing left to keep me here.
I'll fade away.
I'll turn my back and disappear.

The Bravery - Above and Below

Ise nii pisike, aga juba oskab komplimente teha

Ema ja õde tulid eile pärast tööpäeva mulle seltsi uut jopet ostma. Proovin mina üht, teist ja kolmandatki, pisiõde ripub pidevalt jala küljes.

Mina: "Miisi, läheme nüüd peegli ette ja vaatame, kuidas see jope seljas välja näeb. Nonii. Kuidas sulle see jope meeldib?"
Õeke: "Väga!"
Mina: "Ja mis sulle selle jope juures kõige rohkem meeldib?"
Õeke, laia avala naeratusega: "SINA!"

=)


Ma mõtlen - fotograaf/suhtekorraldaja? Sellest ajast alates, kui pisiõde end sõnade abil väljendama ja asju küsima õppis, on ta olnud obsessed with all sorts of cameras. Seebikas, mobiilifotokas, anything goes. Fotod on teinekord nii jaburalt hea nurga alt tehtud, et mulle tundub, nagu oleks tegemist Helmut Newtoni taaskehastumisega. Mulle meeldib, kuidas ta oskab mind alati kas avalikult või salaja pildistada nii, et minu tõeline olemus fotolt vastu särab. Kui see pole anne, siis misasi see on?
Ja tema oskus õiges kohas nii tabavaid märkusi teha on mõnikord suisa hämmastav. Minu arvates vastab tõele teooria, mille kohaselt sobib inimesele kõige paremini see eluala, mille juures nõutavad omadused tal juba lapseeas avaldusid, nii et...

Ebalev filmisoovitus

Täitsa meelest läks ära, et käisime eelmisel nädalal Laylaga filmi The Nanny Diaries ehk Lapsehoidja päevikud mingil eelesilinastusel ja kuigi ma filmi alguses mõtlesin, et "maigaad, kuhu ma sattunud olen?", läks film minutite kogunedes aina paremaks. Oleksid olnud ka mõned superhead kohad, kui ainult... mnjahh, maiteagi, kuidas seda nüüd öelda - minu meelest Scarlett Johansson ei oska enam näidelda. Huvitav, mis juhtunud on? Selline tunne, nagu oleks mingit koolinäidendit vaadanud. Dialoogid olid kohati üllatavalt vahvad, kuigi Scarlett oli silmnähtavalt kusagil mujal. Ajaviiteks sobib see film aga kindlasti ja hea tuju loomiseks samuti.

Koerapolka

Täna oli jälle üks selline päev, kus käisime Loomade Hoiupaigas kutsidega jalutamas. Võinohh. Planeeritud oli jalutamine, aga kuna minu musta karva vöntsaba võttis kohe alguses tempo üles, olime me sunnitud suurema osa ajast mõõdukat sörki harrastama. Mis polnud ka sugugi halb, v.a. asjaolu, et mina, vana tohman, olin jalutama minnes ära unustanud loomadega koos jooksmise ja jalutamise põhitõe ehk vajaduse kanda nii sportlikke jalanõusid, sportlikke rõivaid kui ka pesu. Seetõttu sörkisin ma pool aega käsi krae vahel. Üritasin rinnahoidja paela tagasi õigesse kohta saada, nohh =D

Must vöntsaba oli muidugi väga andestav. Ootas mind järele, kui ma kohmitsema kippusin. Esimesel korral, kui tennisepaelad lahti läksid ja ma neid siduma kummardusin, korraldas ta minu ja jalutusrihma abil küll ühe paraja karusselli, aga järgmisel korral püsis juba kenasti paigal. Ring Männiku karjääride ümbruses oli pikk ja ilmaoludest sõltuvalt ka suhteliselt saviplögane. Aga tuju siirdus sänne lae alla kõrguma sellegipoolest ja püsis sellisena tubli tükk aega.

Sellel ajal, kui Layla oma kutsiga lembehetki jagas - nemad nimelt kallistasid iga saja meetri tagant - tegelesime meie musta vöntsabaga problem taskinguga. Ehk siis üle lompide hüppamise ja küngaste otsas turnimisega. Koer oli ilmselgelt häppi, et sai puurist välja pikamaamaratonile ning oma innukuses tegeles ta meie "jalutuskäigu" alguses küll pigem minu edasitoimetamisega, kui kõrval jooksmisega, aga sõna kuulas ta sellegipoolest koguaeg. Kuigi tal nime ei ole (vähemalt Hoipaigas seda ei teata), reageeris ta kenasti kutsungitele "kuts!", "tibu!" ja "kuule!", nii et probleeme ei tekkinud.

Silmnähtavalt arukad koerad sattusid sel korral. Kui me nad puuridesse tagasi olime viinud ja minekule asutasime, küsis Hoiupaiga töötaja, et "noh, kuidas oli?" Mina muidugi õhinal kuulutama, et "niiiiii targad koerad olid", pidades silmas asjaolu, et neid ilmselt ei ole keegi kunagi õpetanud - nad lihtsalt olidki loomuldasa mõistlikud isendid. Hoiupaiga töötaja vaatas mind lõbustatud ilmel, kergitas kulmu ja küsis: "Kas lahendasite ristsõnu koos või?" =)

Iga korraga on seal aina vahvam. Kõige toredam on muidugi see, kui kutsi kõrvale kükitad ning ta end sulle vastu külge surub ja tänuliku pilguga otsa vaatab. Niuhh! =)

Kõige nukramad on need hüvastijätud, kus inimest kallistades tead, et eksisteerib reaalne oht, et te enam kunagi ei näe.

-"Oli väga tore, järgmine kord tulge siis teie meile külla."
-"Muidugi tuleme. Helistame ja kirjutame ja."
-"Just. No varsti näeme siis."
-"Varsti-varsti jahh."

=(

Killud toovad õnne

Eile pärast tööd õele lasteaeda järele sõites toimus minuga üks vastik vahejuhtum. Mustamäe teel tuiskas parempoolsest reast üks must Hyundai ilma suunda näitamata minu nina ette, jättes kahe auto vahele maksimaalselt paarkümmend sentimeetrit ruumi. Sellise tuiskamise korral pole tegelikult küll vahet, kas suunda näidatakse või mitte, kuna suuna näitamise point ja idee on tegelikult selles, et teavitada kaasliiklejat oma kavatsusest ümber reastuda ning veenduda, et sinust tagapool asuvad masinad sind tõepoolest vahele lasevad, too tüüp aga lihtsalt vuhises kusagilt paremalt poolt mulle nina ette. Võibolla ta minu selja taga olles midagi vilgutas, selle kohta ma ei tea, aga minu vaateväljas asudes ta seda igatahes ei teinud. Sööstis lihtsalt mulle nina ette ja pidurdas. Kuna see rida, kust ta parasjagu tuli, oli tühi, keerasin paremale, et viimasel momendil teise ritta pääseda. Õnnestuski. Või noh, vähemalt nii arvasin mina.
Olin just järgmise foori taga seisma jäänud, kui toosama suunatulesid mitte tundev jobu väljus oma autost, jooksis minu auto juurde, kiskus ukse lahti ja röökis mulle salongi: "AGA KUHU SA SÕIDAD??!!". Vaatasin talle üllatunud ilmega otsa, poolenisti seetõttu, et too liiklushuligaan huvitus minu teekonnast ning poolenisti seetõttu, et vaatamata oma tugevale vene aktsendile röökis ta mu peale eesti keeles. Kuna tüüp žestikuleeris ägedalt, järeldasin, et ju siis midagi ikkagi juhtus ja tõmbasin tee äärde. Ägestunud venelane karjus mulle veel midagi, et kuhu ma oma arust lähen. Ma siis pistsin pea ukse vahelt välja ja ütlesin, et ta ei saa ometi eeldada, et ma sellise asja pärast kõige kibedama tipptunni ajal keset peamagistraali seisma jään ja temaga väitlema hakkan. Seda enam, et ma polnud oma arust millegi jubedaga hakkama saanud.

Sõitsime minu juhendamisel sinnasamma kõrvaltänavale ja vaatasime autod üle. Mis käis siis niiviisi, et agressiivse venku autost sööstis kõiksepealt välja keegi pesuehtne vene tibi, kes kukkus savsemmitama. Eesti keelde ümber panduna tähendab see seda, et tibi ristis mind kordi ja kordi järjest "mingiks eriliseks..." (punktiir tähistab siis neid erilisi asju, milleks annab inimest nimetada). Minu jaoks oli olukord tol hetkel veel naljakas, sest oli suhtkoht võimatu, et midagi niivõrd tõsist oleks saanud juhtuda, mille pärast sellisel kombel endast välja minna. Kui ma oskaksin, siis ma joonistaksin teile selle ägestunud vene noormehe ja tema rahutu pruudi näiteks koomiksina =)

Siirdusin siis tema auto selle nurga juurde, millele ta näpuga osutas ja mis loogika kohaselt oli ka ainuke võimalik kokkupuutepunkt. Vaatasin-uurisin, mitte midagi ei näinud. Venelane aga oli silmnähtavalt endast väljas, vehkis kätega ja ütles, et tema ei tea, mis nüüd küll saab, et tema oli just eelmisel päeval toonud oma auto värvimiselt ja just selle osa oli lasknud värvida. Kuna tibi tema kõrval jätkas oma savsemmitamist, siis tundes end äärmiselt paha inimesena vaatasin uuesti seda ettenäidatud kohta. Midagi seal tõepoolest oli. Kutsusin autost ka vanaema vaatama ja tema ei saanud samuti alguses aru, et selles kohas stange peal midagi viltu oleks. Silmade punnitamise tulemusena nägime, et seal oli mingi tilluke, no tõepoolest tilluke kriips. Ei, mitte kriips. Kriim. Teate, kriim on ka selle kohta liiga võimas sõna, ma ei oskagi eesti keeles mingit sobivat sõna välja mõelda. Ütleme nii, et kahjustus oli umbes samasugune nagu kahju sellest, kui ma teen oma udusele aknaklaasile näpujälje. Et kui udu kaob, siis midagi sinna klaasile järele jääb.

Olgu öeldud, et tibi samal ajal muudkui näitas ättitjuudi. Sel momendil, kui ma tolle "näpujälje" seal pampri peal lõpuks nina vastu autot tuvastanud olin, käis korraks peast läbi mõte, et tõuseks püsti ja ütleks tibile, et kle ole hea inimene ja jää minutiks vakka. Üks pilguheit kinnitas aga teooriat, et mina oskan ilmselt vene keeltki paremini kui too tshikk ja et sellisega pole mõtet ei vaielda, ei tülitseda.

Minu jaoks probleemi ei olnud, kuna mingeid tõsiseltvõetavaid vigastusi noormehe autol polnud. Sellise ähmase täpi korral ei saa stangel olla ka sisemisi vigastusi, nii et... Venku arvates aga oli maailma lõpp kui mitte käes, siis kohe-kohe saabumas. Ütlesin talle, et ma ei saa kahjuks jääda temaga sinna maid jagama, kuna mul on vaja laps lasteaiast ära tuua ja lasteaed pannakse kohe kinni. Mingi kummalise sadistliku mõnuga koukis noormees selle informatsiooni peale taskust telefoni ja ütles, et no tema ei tea, sellisel juhul tuleb kutsuda politsei. Võttis kõnniteel sellise puhvis kukekese positsiooni sisse ja kukkus helistama. No mis mul üle jäi. Läksin siis talle nina alla ja palusin küsida politsei käest, millise ajaühiku jooksul nad kohale peaksid jõudma. Venku mõõtis mind üleoleva pilguga, keeras telefoniga külje teisele poole ja tõmbus eemale. Maitea. Väga kahtlane käitumine =S

Kuna võimalus venku ja tema savsemmitava pruudiga kaheks tunniks sinna tee äärde ametivõime ootama jääda polnud eriline võimalus, leppisime kokku, et sõidame lähedalasuvasse bensiinijaama ja täidame seal kindlustusblanketid. Tee peal jõudsin olukorra üle ka pikemalt järele mõelda. Ega mul suurt midagi üle ei jäänud, kui end tolle ähmase pleki tekitamises süüdi tunnistada. Lihtsalt sel põhjusel, et mina olin tagapool. Eestis kahjuks kehtib praegu selline seadus, et misiganes ka ei juhtuks, see, kes asub õnnetuse toimumise hetkel tagapool, on põhimõtteliselt süüdi. Kedagi ei huvita, et venku oli jobu ja vahetas sõidurada ilma suunda näitamata. Kedagi ei huvita, et ta äkkpidurdas. Peamine on see, et mina olin tagumises autos asuv juht ja "rammisin" teda. Tobe aga tõsi.

Seletasin vanaemale ka, kuidas asjad käivad. Vanaema ei tahtnud uskuda. Et no kuidas ikka niimoodi, meie pole ju süüdi. Njaa, vot, aga seaduse järgi oleme. Ma ei olnud tollel hetkel üldse kurb, vaid pigem endast väljas, et mingi kõige ehtsam jobu suutis minu ilusaks planeeritud õhtu niimoodi ära rikkuda. Ja et ma pidin oma aega mingi rumala ja kiusliku inimese peale raiskama. Ja et ma pean talle tõenäoliselt terve auto värvimise + poleerimise + vahatamise kinni plekkima. Vanaema soovitas maha rahuneda ja ütles, et "see raha, selle pärast ära üldse muretse. Tead, inflatsioon sööb niikuinii raha ära, see tähendab, et seda peabki kulutama." Tore on muidugi asja positiivset külge näha, aga ma oleksin küll parema meelega selle summa kulutanud hoopis reisimiseks ühte kohta, mida ma igaks juhuks ei nimeta. Iga selline mõttetu väljaminek viib minu unistuse veel kaugemale. Ja see polnud isegi minu süü. Lihtsalt nii ebaõiglane, et oleks tahtnud seda vene poissi kõvasti-kõvasti tutistada. Jobu selline.

Avaldust kirjutades küsisin tema käest, kas ta on teadlik sellest, et ta suunatuld ei näidanud. "Mis suunatuld?" küsis ta minu käest ehmunult. "Suunatuld, nohh, ümberreastumisel," seletasin. Noormees vaatas mulle kortsus kulmuga otsa, seejärel tema nägu selgines, sinna ilmus võidurõõmus, peaaegu et õel irve ning ta sõnas: "Tean küll, aga see pole praegu oluline." Tark poiss, mis ma oskan kosta.

Nii hämmeldunud kaaskodaniku nahhaalsuses ja pissed off tema mõistmatuse peale kui ma ka olin, otsustasin täna rõõmsameelselt kindlustusse minna and to take my fate with noble grace. Parata polnud ju enam midagi, valida oli aga kahe lahenduskäigu vahel. Ma oleksin võinud seal kontoris valju häälega pahandada, omal kasvõi hääle kähisema karjuda või siis hoopis näidata, et ma olen sellest jobust ja tema lollusest üle. Otsustasin viimase kasuks. Ikkagi on kahju nende punktide pärast, mis nüüd tõusid, aga nohh, vähemalt käitusin ma väärikalt ja lõpus avas jobu venelane mulle ja mu vanaemale juba uksi. Kurat küll =)
Vanduma ajab, ausõna.

Aga loo parim koht oli see, kuidas kahjukäsitleja käis auto tagaosa juures edasi-tagasi ja otsis õiget kohta, mida pildistada seni, kuni see talle lõpuks näpuga ette näidati. Kui "kahjustused" olid üles märgitud, küsisin mina töötajalt puhtalt huvi pärast, et mis sellest autost siis nüüd edasi saab. Et kuidas sellist kräpsu parandatakse? Kahjuhindaja ütles tüdinud häälega, et "ei, midagi ei saa enam, läheb pressi alla ja lastakse lapikuks." Mina muidugi esimese hooga ehmatasin ära, et appi, kas ta nüüd lihtsalt liialdab ja tulebki mingid osad välja vahetada või?? Töötaja lõi käega ja läks oma laua juurde. Vahetult enne garaazhist välja sõitmist küsisin hindajalt tõsiselt, et kuidas sellist asja ikkagi korda tehakse. Ta siis ütles, et teooria kohaselt on võimalik sellega igasuguseid põnevaid asju teha. "Aga kas sellel on mõtet? Stange peal ka veel ja," pärisin mina ettevaatlikult. Hindaja vaatas mulle siira sügava sooja pilguga otsa ja ütles: "Muidugi ei ole, aga te ju nägite ise, milline mees ja milline auto." Lisas veel juurde, et selliseid nõmedikke pidavat seal garaazhis iga päev käima, kes oma auto kerel luubiga kriime taga ajavad. Aga midagi pole parata ka.

Ega ma väga ei imestanud. Mida muud võikski järeldada asjaolust, et Statoilis on sini-kollased blanketid otsas, sest kõkse toimub iga päev nii palju, et ei jõuta juurde trükkida...

Vanaema aga ütles mulle koduteel, et mida mina siis tollest tüübist mõtlesin - selliste asjadega tegelevad ja sel kombel käituvad ju ainult inimesed, kellel on suur aja ülejääk ja pole midagi teha. Tore tõesti, et temal midagi pole teha, aga mina tunnen ennast nüüd nagu mingi kriminaal, kellel just liikluskindlustusmakse koefitsienti tõsteti. Lahe, kas pole? Miks MINA pean ennast süüdi tundma? Ma tõesti loodan, et karma on kusagil puu taga olemas ja et selle nagla venelase oma kukub talle kusagilt hästi kõrgelt kopsti vastu pead. Vot nii.

Loo moraal minu kui autojuhi seisukohast: mul kael haige ei ole ja prillid on ka õige kangusega, nii et siiani olen ikka hakkama saanud selle juhtimise ja manööverdamise ajal paremale ja vasemale vaatamise ja nägemisega. Aga vot selgeltnägija ma tõesti pole ja teiste autojuhtide mõtteid lugeda ei oska. Väga kahju. Kui oskaksin, siis oleks kogu seda eelpoolkirjeldatud nõmedust ehk vältida saanud. Kui armas kallis Eesti riik on suutnud tekitada sellise idiootse seaduse, siis ehk suudab ka korraldada mingi koolituse, kus õpetataks autojuhte tulevikku nägema või vähemasti tunnetama, kui kusagil kilomeetri raadiuses mõni jobukakk ringi tuuritab. Siis saavad korralikud juhid paariks minutiks kuhugi varjulisse kõrvaltänavasse eest ära tõmmata, et tuulispask mööda lasta.


Epiloog

Tere! Mina olengi see tohman, kes teistele eestlastele ja muude rahvuste esindajatele alati jutlustab, et kõik venelased ei ole ühe vitsaga löödud. Et nad ei ole kõik huligaanid ja kriminaalid ja agressiivsed jõuramid, nagu valdav enamik minu kaasmaalastest näib arvavat. Et mina tunnen isiklikult toredaid, häid, abivalmeid, tarku ja tublisid venelasi. Nii noormehi kui neide. Kordan seda nagu mantrat oma ebausklike ilmetega eestlastest sõpradele, kes venitavad, et nooooo-jaaaaa, sa ütled küll ja loogika kohaselt peaks see tõesti nii olema, aga nemad polevat elusees ühtegi viisakat ja arukat venelast näinud. Mille peale mina tavaliselt silmi pööritan ja küsin, et kus nemad küll elavad.

Eile õhtul kella viie ja kuue vahel nägin minagi, kus nemad elavad. See tõepoolest ei ole ilus ega sõbralik koht...

Mul on kahju, et sellised tõprad kahjustavad oma kaasmaalaste, ütleme siis - kaasrahvuslaste mainet. Mul on tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul veel sellest, et eile õhtul koju saabudes oli esimene mõte telekaaluselt raamaturiiulilt üks venekeelne raamat võtta ja Rafile närimiseks anda. Ja altkorruselt oma rõõmsate naabrite Zhenja ja Valeri hõikeid kuuldes tekkis hetkeks automaatselt emotsioon, mille nimeks on vastikus. Ma tunnen, et mind, minu põhimõtteid ja maailmavaadet on reedetud. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Loodan vaid, et kui Roman või Deniss või Masha või Kira või kesiganes minu üliarmsatest vene keelt kõnelevatest tuttavatest helistama peaksid, suudan ma neile mitte kähvata. Sest sorri, aga ma olen südamest solvunud.



Õnneks kukutasin ma täna õhtul riiulist mett õngitsedes ühe soustipurgi kapi äärel käterätil kuivavatele klaasidele otsa =)

Killud toovad õnne, ei muud. Noh, võibolla paar koristamisel kahe silma vahele jäänud klaasitükki sõrme või jalga ka, aga sellega tegeleme juba homme.

Ma ei väsi kordamast: Internet on ikka üks tore asi. Teostasin mina parasjagu üht väikestviisi teadustööd, aga komistasin hoopis sellise asja otsa. Lapsepõlv tuli meelde =D
See lugu on ka ühtlasi minu kauaotsitud definitsioon hea disko kohta.

Vaatasin teate-küll-kust tädi teisi videosid ka ja ma absoluutselt täiesti jumaldan tema outfitte, eriti seda Dreameri helesinise-fuksiaroosa segu. Mille kohta meenub Tiigri anuvast pilgust saadetud küsimus: "Miks sa pead selliseid prostituudi rõivaid kandma?" =D

Igatahes, siin on video:

http://www.youtube.com/watch?v=3OhWXh-GPdk
(Livin`Joy - Don`t Stop Movin`... juhuks, kui joutjuub peaks otsustama selle konkreetse video oma ridadest likvideerida).


Käed üles, kellele ei meeldi selline diskens?

Okei, minge teise tuppa siis =)

High

Lasteaias anti vanematele kodused ülesanded. Mingi näitus on tulemas ja teema on selline, et äravisatavatest asjadest tuleb midagi uut leiutada. Prügikolli teema delegeeriti loomulikult sujuvalt mulle. No ma siis leiutasin. Mis te arvate, mida saab meisterdada söögiriistade komplekti karbist, joogiklaaside karbist, kõrvaklappide karbist, munakarbist, tühjast vetsupaberirullist ja vanadest küünelakkidest? Nukulinna, loomulikult! =)

Töö viimane etapp leidis aset täna ja oli sõna otseses mõttes joovastav. Nimelt tuli terve meisterdatud linn vanade küünelakkidega üle võõbata. Selleks ajaks, kui meenusid vanaema juures hoiustatud guashvärvid, olin jõudnud juba ühe maja "aquamarine chrome" värvi võõbata, teise "frozen lilac"-iks, kolmanda "chilliks". Vetsupaberirullist tehtud koolibussi toon kandis kunagi nimetust "baby doll"" ja bussiootepaviljoni oma "rouge seduction". Jube ilus* kukkus välja, noh! =)

Kuna ma juba üle kümne aasta pea igal nädalal küüsi lakkinud, eeldasin, et nendest erituvad aurud on, nagu ikka, kõige rohkem ebameeldiva lõhnaga. Selgus aga, et lisaks ebameeldivale lõhnale võivad küünelakid suuremates kogustes tekitada ka uimasust, väsimust, kummalist tunnet pea kuklapoolel ja suukuivust. Head tuju ka, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see tekkis tehtud töö imetlemisest või lakkidest. Igatahes olin ma terve õhtu üks kummalisusehunnik. Siiamaani natuke nagu olen. Aga linn sai valmis ja pisiõele meeldis.

Nii. Ma palun järgmine ülesanne.



*Jube ilus on jätkuvalt täiesti kehtiv väljend. Vähemasti siin blogis. Teie ärge kunagi niimoodi kirjutage. Üks hinne võetakse kohe alla =P

Manjaana

Te ise jääksite ka tööle kolm tundi hiljaks, kui hommikul päike nii kaunilt paistaks ja automakis mängiksid vaheldumisi The Bravery kaks plaati, mis on mõlemad peaaegu sama head kui uus Bono Luxus kohuke =)

Kui Kristiines pakkusid pooleldi värviliseks tõmbunud puud täna päikeselise päeva puhul lihtsalt kena vaatepilti, siis Nõmmele oleks pidanud suisa mingid jäädvustamisaparaadid kaasa võtma. Kahju ainult, et nende pisikeste tänavate peal igalpool koguaeg pimedad ristmikud on, nii et nurga tagant peab autoga välja "roomama". Oleks vaja üht kena põlispuudega ääristatud alleed, mida mööda head muusikat kuulates tuhiseda. Sellist, nagu Rapla/Kehtna kandis. Vana-Vigalas tean ka üht majesteetlikku alleed, aga too asub kahjuks eramaa peal ja niisama heast peast ei lähe ju teisi segama siis, kui endal tuju tuleb.
Sügisese Vallikraavi tänavaga Tartus ei anna aga miskit võrrelda - see on kõige ilusam sügis, mida minu silmad näinud on. Oli neli aastat ja ilmselt on siiani, kui nende puudega vahepeal midagi juhtunud pole.

Ja selle tööle hilinemisega, sellega on nii, et mul oli kõik töö tehtud. Ausalt. Layla päris ka eile õhtul tööpäeva lõpus imestunult, et "tööajast vaatad Seksi ja linna või?". Vaatasin jah, sest mul oli selle päeva toimetustega kõik korras. Täna oleks pidanud inimestele tunnistusi hakkama koju saatma, aga ma pakun, et nad väga ei nuta, kui nad need tunnistused homse asemel hoopis ülehomme kätte saavad. Kuda see eesti vanasõna nüüd käiski, et... ülehomseid toimetusi ära tiri tänasesse...

;)

See ainus töö, mis toidab

Eile õhtul poes kohukeseleti ääres igavledes avastasin äkki oma suureks rõõmuks, et Bono Luxus sarjas on välja lastud uus toode - maapähklitega kohuke =D
Kuna maapähklid on minu nõrkus, ladusin neid kohukesi mitu tükki korvi ja koju jõudes pistsin viivitamatult nahka. Maitsesid superhästi! Järgmisel korral võtan kohe peoga neid sealt aluse pealt.

Üks leiva/saia peale määrimise uudis on ka - soomlaste Keijul on uudistoode nimega Camelina. Tegemist on küll margariiniga, aga ma isiklikult eelistangi või asemel margariini. Igatahes on too Camelina niivõrd hea maitsega, et muudab ka kõige tavalisema leivaviilu hõrgutiseks. Ja ühe vastiku linaseemnesepiku muutis täiesti söödavaks. Kui pakendit uskuda, on see veel tervislik ka, nii et...

Loomateraapia

Iga kord, kui valjul häälel ohkan, tõuseb siga oma aseme pealt püsti, vantsib mu voodi jalutsisse ja heidab sinna köntsti pikali. See on see koht, kus me tavaliselt koos telkut vaatame. Või nohh, mina vaatan, siga on siruli ja naudib kõhu alt sügamist. Vahetevahel istume niisama ka, külg külje vastas - ega ma koguaeg ka ei jaksa sügada ja silitada, käed väsivad ju ära. Siga on selle niisama lesimisega ka rahul, surub end kõvasti-kõvasti vastu kintsu ja nohiseb vaikselt tukkuda.

See meenutab mulle aegu, kui ta veel pisike oli ja nii vähe kaalus, et jaksas diivani peale hüpata. Siis valis ta mõne momendi, kui mu valvsus parasjagu kodus polnud, hüppas ruttu voodisse, sprintis kiiruga sinnapoole, kus padjad ja pead, puges tekinurga alt sisse, keeras ringi, viskas pikali nii, et pea jäi padja peale ja surus end täpselt samamoodi mulle kaenlaauku või vastu külge. Kõik see toimus paari-kolme sekundi jooksul ja tavaliselt oli ta selleks ajaks, kui mina aru sain, et ahah - jälle rünnatakse, juba jõudnud end mugavalt sisse seada. Loomulikult teadis ta, et voodi peal käimine pole lubatud ning hüppas maha ka, kui kästi, aga selle asjaga on ilmselt samamoodi, nagu kutsikate "kaisupääsmetega". Esimestel päevadel uues kodus on nad reeglina nukrad ja otsivad inimese lähedust. Ronivad sülle ja ei taha öösel oma uues pesas magada, vaid kipuvad peremehele voodikaaslaseks. Hästi paljud vabandavad kutsika hilisemat voodis käimise kommet välja nende esimeste päevadega - et alguses sai lubatud ja hiljem harjus koer sellega ära. Tegelikult on nii, et kui inimesele oleks väga vastumeelt, et tal kaisukaru asemel üks kaisukoer on, siis ei lubaks ta seda kutsikat ka ilmselt esimesekski ööks endaga ühele asemele.

Minul on vahel isegi kahju, et Rafi nüüd juba nii suureks seaks on kasvanud, et diivani peale hüpata ei jaksa. See-eest on ta oma pesa suur ja lai ning vahetevahel ronin mina sinna tukastama. Siga siis harilikult ohkab ja tõmbab ühe sõra veidi eemale nagu tahaks öelda: "Oehh, no eks sa siis tule." Ei ole midagi rahustavamat, kui väike puhkepäevane lõunauinak selle pahisedes magava sooja roosa kaisulooma kõrval keset päikesekiiri täis tuba.
Täna näiteks ristis siga uut vaipa sisse. Keeras vaiba ühe otsa rulli, seljataguseks, ja heitis ise sinna otsa magama. Kell võis olla mingi 23 vist. Mõtlesin, et lähen teen talle korraks pai ja pikutan ka veidi. Ärgates avastasin, et mitu tundi oli möödunud. Noh, vähemalt oli kvaliteetuni =)

The fortuneteller was right...

Algas see laupäeva õhtu planeerituga ehk siis vanaemale sünnipäevakoogi küpsetamisega, selle kohaletoimetamisega ja koos teiste pidulistega nahka pistmisega. Veidi aja pärast jõi mu ema natuke liiga palju Torrest ja tahtis muga tantsida. Ega ta tantsiks minuga muidu ka, aga kainest peast ta päris üle diivani mind taga ajama ei tuleks. Ema on mul, jah, selline krutskiga naesterahvas =)

Seejärel avastasin mina, et kõik on sujuvalt brändi peale üle läinud ja poolik pudel Martini Astit seisab laual niisama. Ka minu korduva pärimise peale ei soovinud keegi seda juua ning kuna Asti on üks väheseid alkohoolseid jooke, mis ka isegi ilma igasuguste segamisteta hästi maitseb, oleks olnud patt seda sinna laua peale niisama aurustuma jätta. Seega otsustasin täita oma püha kohust ja pudelile rahvakeeli öeldes päkad silma ajada. Ma arvan, et sellel sündmusel oli asjade edasises käigus suur roll mängida.

Nimelt sain üheksa paiku Moskva ees kokku Thierry ja tema uue neiuga. Uus neiu, peab mainima, ületas minu igasugused ootused. Olin juba ette arvestanud, et koos semu Thierry-ga saabub meie kohtingule ka keegi kohalik bitch, kelle eksistentsi ainsaks eesmärgiks näib olevat lasta endale kooki ja morssi välja teha, aga võta näpust! Tuli hoopis üks täiesti normaalne tüdruk, kelle suhtumine ja attitude olid igati paigas. Kuna Moskva mõlemad korrused olid pilgeni täis, suundusime Bassosse, mille smoothie`t ma ei soovita. Kaheksas serveeritu on hulka parem. A Bassos on jälle teenindus meeldivam, nietmaiteaginüd.

Igatahes ühel hetkel ütlesin mina, et mul nüüd aeg kodu poole kõndima hakata, kuna hommikul minek Loomade Hoiupaika kutse jalutama. Mille peale Thierry ja Margit ütlesid, et nemad olid kavatsenud hoopis koos minuga Prive-sse minna. Kui ma väga puusse ei pane, siis polnud ma Prive-s käinud Thinaa ärasaatmispeost saati, see aga toimus kevadel. Klubitamise-isu mul eriti polnud, lisaks tunnen ennast ja tean, et kinnitus "lähme ainult paariks tunniks ja siis kohe koju" ei tööta minu puhul eriti. Seetõttu olin kuni klubi ukseni jalutades suhtkoht kindel, et saadan nad ilusasti sisse ja kobin ise koju ära. Aga need tüübid kahekesi halvasid mu otsustusvõime ja rääkisid mu nii osavalt ära, et sisenedes ei hoolinud ma enam eriti asjaolust, et kodust väljudes oli mu viimane plaan olnud kuhugi kluppi tantsu keerutama minna ning riietus ja aksessuaarid olid vastavad. No vähemalt olid jalas mingid skateschuhede-laadsed asjandused, nii et jalgu tapma ma sinna ei läinud. Aga nagu üks mu klubis taasavastatud klassivendadest hiljem kommenteeris: "autodokumente koos võtmetega garderoobi antavasse kotti jätta pole tõesti kõige parem mõte".

Klubis oli inimesi igasuguseid. No tõesti igasuguseid. Ma pole seal nii kirjut seltskonda varem kohanudki. Nii päritolu ja nahavärvi kui tantsu-, riietumis-, soengu- ja külgelöömisstiili poolest =P

Õnneks olid olemas Thierry ja Margit, kes kandsid minu eest vanemõdelikult-vanemvennalikult hoolt. "Kuhu sa nüüd lähed?", "Kui kauaks?", "Mida sa juua tahad?" ja nii edasi koos Thierry alatute trikkidega, vältimaks minu soovi ise oma jookide eest maksta. Kui midagi muud enam ei aidanud, nügis ta mu füüsiliselt baarileti äärest eemale.
Thierry on tore. Eriti tore on tema võime anda igati asjakohast ja arukat nõu. Meenus meie nelja vestlus kohvikus West Hampsteadil suvises Londonis, mille jooksul kolm täiesti erinevat inimest üritasid mind abistada, igaüks oma äranägemise järgi. Veronika mind igas asjas õigustades, Leon kaastundlikult vaikides ja iga poole tunni tagant 100% täppi kommentaare lausudes ning Thierry pidevalt kaalutledes, argumenteerides ja arutledes. The older brother I never had =)

Prive-öö kõige vahvam hetk oli aga ilmselt see, kui ma ühe tantsupartneri juurest teise poole suundudes märkasin baarileti ääres seismas üht noormeest, kes meenutas väga prantsuse näitlejat Vincent Casselli. Kuna tegemist on ikkagi ühega minu lemmiknäitlejaist, heitsin teisegi pilgu. Midagi tuttavlikku oli temas...

=D

See ju mu klassivend! Minust pikemaks kasvanud ja ära habetanud! Juuksepahmakas peas nagu Robinson Crusoe`l pärast pooleaastast saare pääl viibimist =)
Klassivenna kõrvalt seismas avastasin veel ka ühe paralleelklassivenna, kes oli samuti veidi teistsugune, kui kooliaegadest meenutada võiks. Tundmatuseni muutuda inimesed seitsme aastaga vist ei saa, aga no see Vincent Casselli episood oli küll priima =)

Ajasime pisut juttu, keerutasime veidi jalgu. Mina tundsin end klassivendadega koos nagu vanajumala selja taga =)
Needless to say, ei tulnud minu esialgsest plaanist end enne klubi "tipptundi" koju sahkerdada midagi välja. Nagu alati, nii ka selgi korral oli Carry last girl standing on the dancefloor. Jube asi küll see muusika ;)

All in all, laupäeva hommikul avatud õnneküpsisest leitud sõnum "You will be in a laughing mood tomorrow" osutus tõeks. Täna on terve päev hea tuju olnud. Või nohh, ärkamisest alates.

Tere tulemast tagasi, jubedusunenäod!

On ehk kellelgi õudusfilmi jaoks stsenaariumi tarvis? Mul on neid jalaga segada =)

Nii vana ja nässuläinud haava lahtirebimisel ei ole mitte lihtsalt valus, vaid kõigepealt tuleb igast soppa ja sodi seest välja ja alles seejärel saab hakata haava puhastama ja uuesti korralikult kokku õmblema.

Hommikusöögi kõrvale loen tarku raamatuid.
Terve ülejäänud päeva seedin tükikesi erinevatest peatükkidest. Lepin sellega, et minu kohta on olemas eraldi väljend, mis esimesel kokkupuutel tekitab kahtlust ja kõhedust. Täna lõuna ajal, taas kord veidi targemana, tean ma, et "ellujääjateks" nimetatakse minusuguseid lihtsalt tänu sellele, et me pole aastate jooksul suutnud või tahtnud endilt elu võtta. Kõige kiuste siis. Tunnistan, et olen ebard, kes pole vähemalt selle pärast küll kunagi pidanud vajalikuks vabasurma minna. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud. Tädi politseist ütles samuti kergendatult, et mul pidavat väga ratsionaalne lähenemine olema.

Vahelduva eduga üritan asju meelde tuletada. Vahepeal tuleb kõik uskumatult kergelt, siis jälle pole kasu ka silmade sulgemisest ja kõvasti-kõvasti soovimisest. Mõnel momendil on tunne, et kui ma selle peale veel rohkem mõtlen, siis hakkan ma hoopis asju välja mõtlema. Proovin mõttetööd katkestada, et mitte valemälestustega lagedale ilmuda.

Tõusen igal hommikul umbes üheksa paiku. Õhtul kella kaheksaks olen nii vaimselt kui füüsiliselt läbi. Funktsioneerin, aga vaid tahtejõu abil. Annan endale aru, et põhjuseks on asjaolu, et isegi, kui mingitel momentidel selle peale parasjagu ei mõtle, ketrab aju ise protsessi vaikselt edasi. Ots on lahti tehtud ja tagasi minna enam ei saa.

Aga ma olen rahul. Ma olen väga rahul. Võiks öelda, et ma olen suisa rõõmus, kui tegemist poleks nii kurva ja vastiku teemaga. Ma tean ja tunnen, et seekord lähen ma kogu selle looga lõpuni ja ei jäta ühtegi lahtist otsa ega kivi kivi peale. Kõik saab selgeks ja mina oma pea sees saan lõpuks ometi vabaks. Võibolla toimub see paari kuuga, võibolla läheb aasta, isegi kaks ei ole väga ebatõenäoline. Senikaua olen ma aga lihtsalt emotsionaalselt tuim, teiste jaoks. Kallid sõbrad-tuttavad... kui ma teile õiges kohas ei naerata või pisarat ei vala, siis andke andeks - mul on nüüd lihtsalt mingi aeg iseendaga rohkem tegemist. See tundub natuke nagu koomas viibimine: ma näen ja kuulen kõike, aga reageerida ei saa.

Nii. Nüüd võtame me selle kõik tükkideks ja paneme siis uuesti kokku. Sel korral loodetavasti õiges järjekorras.

Kultuurisõõm

Täna käisime kunstinäitusel. Tegemist oli Illimar Pauli abstrakstete akvarellide näitusega, mil pealkirjaks Kaleidoskoobi destruktureerimine. Kõnealune näitus ei asetse mitte keset linna vaid Tallinnast 2,7 km kaugusel Würthi kunstigaleriis. Sinna pääseda on väga lihtne: tuleb lihtsalt mööda Tartu maanteed Tartu poole sõitma hakata ja vastava sildi juurest Assaku poole paremale keerata. Sealsamas peaksite ka kohe Würthi silti nägema. Galerii on tõeliselt kena, vast uhkemgi kui mõned linnasisesed.
Minu isiklikeks lemmikuteks said nr. 9 ja 25, aga ka töö, millele oli sattunud Ooperifantoom. Seda, mis numbrit too töö kannab, võite juba ise vaatama minna =)

Näitus Würthis on avatud 12-nda oktoobrini.

No more Dr. Dolittle

Tiigriga on eilsest alates kaputt. Me lihtsalt ei sobinud.

Sain teada, et inimesed, kellele meeldivad täpselt samasugused asjad, see on siis lauljad-näitlejad-söögid-joogid-hobid, jne, ei pruugi tegelikult üldsegi ühtemoodi olla. Natuke on nukker, aga suurem on rõõm sellest, et pigem varem kui hiljem sai "vale lugu" ära lõpetatud. Veronika muidugi juubeldab =)

Olukordade üle veidi mõeldes jõudsin järeldusele, et kuna viimased kümme aastat olen pidevalt kellegagi paarikesi moodustanud, siis nüüd oleks vist aeg omaette olla. Ja seda mitte mõne tuttava korduvate soovituste tulemusena, vaid lihtsalt põhjusel, et tunne on selline. Ma ei taha praegu kellegagi koos olla. Siiras soov on mõnda aega olla ainult mina, omapäi.

Vahetevahel tekib selline tunne, et tahaks Okasroosikese kombel unne suikuda ja ärgata 100 aasta pärast - siis, kui kõik mehed on juba metroseksuaalid, kes julgevad oma siiraid ja ehedaid emotsioone välja näidata ja kelle arvates kompromiss ei tähenda seda, et ühel osapooltest on tugevama õiguse kohaselt õigus ja teine on siis sunnitud sellega nõus olema. Ja üleüldse võiks olla vähem selliseid mehepoegi, kes ei tee vahet Veneetsial ja Venetsueelal ning testimonial-il ja testimony`l.

Täna aga ei ole sellist emotsiooni. Täna on lihtsalt tunne, et tahaks kõigest sellest eemale. Nii et kavatsen natuke aega olla off market. Nii et seekord siis single single ehk täitsa päris vallaline. Nii Orkutis, comedy centralis aadressil rate.ee kui ka päriselus. Eks näis, mis saab.

Londonist, erinevalt Birminghamist, õnneks kehva maiku suhu ei jäänud, kuna selles linnas elab peale tiigri veel terve ports toredaid inimesi. Jaanuaris lähen ma sinna tagasi, seekord juba koos Narva Gängiga ja oi seda lõbu ja tralli, mis siis lahti läheb =D

Kodune töö 5+

Autos kõlab Kaiser Chiefs.

"Ma tahan muusikat!" nõuab mu 3-aastane õde.
"Mängib ju," ei saa mina esimese hooga aru, mida must tahetakse.
"Veel rohkem!" tellib väike õeke.
Keeran volüüminuppu. Muusika läheb valjemaks.
"VEEL rohkem!" kamandab õeraas.
Keeran heli nii valjuks, et vähemalt esireas enam eriti mugav olla ei ole.
"Ei! VEEL rohkem!" on pisiõde oma soovides raudkindel.

Ühesõnaga: muusikamaitse-alane kodune töö on vähemalt ühe tegelase peal vilja kandnud. Ruu näiteks ütles Londonist kingiks toodud The Gossipi plaadi peale et "liiga rahulik muusika". Ei jõua mina ka kõigile meele järgi olla. Aga noh, 3-aastastele dj-ks kõlban küll ;)

Teadaanne kõikidele küpsisekoletistele

Balti Sepiku Kaeraküpsised rosinatega - ei, ei, EI!

Ausõna, ma ei kujuta ette, millisele sihtrühmale nende küpsiste retsept on välja töötatud. Mingitele maitset mittetundvatele tegelastele ilmselt. Mina igatahes ei taha neid ei söögi alla siis, kui kõht veel tühi on ega söögi peale.

Aeg jälle möödunud nädalast kokkuvõtteid teha.

Alustaks minu vast uuest lemmiktoidukohast, mis asub Pärnu maanteel nende parasjagu mahalammutatavate puumajade vastas. Aru mina ei saa, mis selle nimi on, sest ukse peal on üks nimi ja menüüs teine. Igatahes pakutakse Tanduuris/Kathmandus keelt alla viivaid hiina köögist pärinevaid roogasid. India omi pakutakse ka, aga kuna ma olen oma reiside jooksul India toite maitsnud piisavalt, teadmaks, et need mulle ei istu, ei oska ka kõnealuse paiga India köögi kohta midagi kosta sel lihtsalt põhjusel, et ma pole neid tellinud ja ilmselt ei kavatsegi. Naanid maitsevad siiski suurepäraselt, patad seevastu mitte. Vähemalt läätsedega patad olid suisa vastikud.
Teenindus on seal mõlemal korral olnud super ja õhkkond niivõrd hubane ja mõnna, et mul on kahtlane karvane tunne, et astun üle iseenda kehtestatud reeglite ning hakkan selle koha püsikliendiks.

Tuult ja sombust ilma trotsides sai esmaspäeval Pirita rannas jalutamas käidud ja Tallinna siluetti imetletud. Pärast vales kohas teed ületatud (lapsed, ärge seda kodu läheduses järgi tehke, ainult Pirita teel võib, kuna seal pole 100 m raadiuses ülekäigukohta) ja kõrgest rohelisest mäest üles sõjaväelaste kalmistule ronitud. Küll seal oli kena. Need kolmeste ristide pundid niimoodi mööda suurt ala laiali pillutatuna on minu meelest a) väga ilusad ja b) maitsekad. "Väliskülalisele" jättis ka hea mulje.

Ami-Ja`sse sattusin üle pika aja. Seal on korralik remont tehtud ning üks vägagi kiiduväärt muudatus sisse viidud. Nupp. Igal laual on nupp, millele vajutades ilmub tagatoast teenindaja. Ma armastan seda nuppu, ausalt. Vähemalt selles toitlustusasutuses on möödas ajad, kui teenindaja tähelepanu saamiseks pidi temaga silmsidet püüdma saavutada või kätega lehvitama või mida iganes. Aga Sushihouse`i sushi mekib ikkagi etemini.
Sushist rääkides... suu jookseb parasjagu vett mõlemas kohas serveeritava vetikasupi järele...

Moskva kohvikus, mis mõni aeg tagasi oli teatavatel põhjustel peaaegu et teine kodu, polnud ma ka tüüükk-tüüükk aega käinud ning sealgi olid põhjalikud ümberkorraldused toimunud. Nii all- kui ülevalpool. Meie käisime oma kooke ja kakaosid ülemisel korrusel nautimas. Kuidagi kummaline oli istuda selle koha peal, kus "vanasti" oli tantsuplats. Ehk toimib see tantsuplats tegelikult siiani, ma ju ei tea, aga toolide-diivanite massiivsuse järgi otsustades vist siiski mitte. Õhustik oli sume ja väga glämm, täpselt selline paik, kuhu oma kallist tüdruksõpra kolmveerandsajakroonisele koogiviilule ja kuumale shokolaadile viia =P

Kõikseparem käik aga toimus hoopis täna koos mu vanema õe (mitte vanema, vaid mu vanema noorema õe) ja klassiõega Loomade Hoiupaika, kus käisime kolmekesi koos kutsasid jalutamas.
Väga viisakad ja arukad kutsad olid. Ei klähvinud, ei hüpanud, ei kakelnud omavahel, ei üritanud putket teha ega midagi muud sarnast. Täiesti selline tunne oli, nagu need oleksidki Ruu ja Layla koerad olnud. Järgmisel nädalavahetusel jälle! Kahju ainult, et nad nädalavahetuseti vaid kella kolmeni avatud on. Pärast seda, kui meie lahkusime (mis oligi täpselt kell kolm), läks ilm nii-nii ilusaks. Eriti kahju oli selle päikesepaiste raiskuminekust seepärast, et kõik me kolm olime ingliskeeli öelduna soaking wet ning kodus tossu seest vett välja kallates ja aknast vastu siravat päikest uurides, soovisin, et järgmisel nädalal päike pilve tagant paar tundi varem välja ilmuks...

Oskab keegi mingite coolide kummikute müügikohta soovitada? =)

Teadsin juba selle filmi esimeste treilerite ilmumisest alates, et tegemist on hea asjaga. Aga ma ei osanud uneski oodata, et tegemist on NII hea asjaga. Õnnestus lõpuks ära näha. Film on nii hea, et kui aega oleks, vaataks kohe uuesti veel ühe korra. See on vaieldamatult kõige parem tükk Hollywoodist, mida ma kunagi vaatama olen sattunud. Terve muuvi on täis pikitud leidlikke, armsaid ja vaimukaid pärleid. On draamat, on komöödiat.

Parim koht oli see, kus vana küürutav hindu põrandapesumopiga hiiglasliku lennuki vastu astus.

Parim tsitaat: "Do you have an appointment???!!" =)
Ma mõistan, et selles lauses pole midagi naljakat, kui te seda filmi näinud ei ole, aga jumala eest - mida te veel ootate? Sip-sip-sip laenutusse ja ma luban pühalikult, et te ei kahetse.

Minu ideaalmees on nüüdsest Viktor Navorski ja homsest alates kavatsen end läbi neti sõeluda, leidmaks postrit tollest paljundatud lehest tema käe kujutisega =)

The Terminal

Oehh. Vahepeal on nii palju põnevat ja põnevamat toimunud, et pole tööst vabal ajal olnud eriti mahti arvuti tahagi istuda, rääkimata blogi kriblamisest. Mõned eredamad hetked möödunud nädalast:

* Tädi juubel reedel Scotland Yardis

Tore seltskond, maitsvad söögid ja elav muusika. Halb (okei, väga halb) oli see, et bänd kasutas ka võimendeid, mis olid ruumi suurust arvestades absoluutselt täiesti tarbetud. Tagajärjeks oli see, et juttu ajada ei saanud ka valjul häälel kõrva röökimise taktikat kasutades. Jala keerutamiseks oleks kõlvanud ka veidi vaiksem muusika. Kui ikka kõrvadel juba valus hakkab, siis pole päris õige asi.

Kohtusin esimest korda ka oma isa uue pruudiga. Kommenteerin kunagi edaspidi, kui teda ehk juba paremini tundma olen õppinud.

Peo lõpus käisime sugulasega ülemisel korrusel piljardit mängimas. Leppisime kokku, et taome üpris suvaliselt ja et valget ja musta võib ka auku lüüa ilma, et sellele mingit karistust järgneks. Lõpuks kujunes mäng selliseks, et triibulistega lõime valgeid ja värvilistega musti, jne. Väga vabastav kogemus.

* Luige näitus laupäeval

Palju armsaid loomakesi ja põnevat shoppamismaterjali lisanditega mee, käsitsi valmistatud shokolaadide, imekaunite klaas- ja portselannõude ning kümnete muude huvitavate esemete näol. Ma muidugi jooksin ummisjalu sigu otsima. Leidsin ka. Raja miniloomatalu must minisiga pikutas talle spetsiaalselt püstitatud angaarikujulise varjualuse all. Minu arvates oli tegemist Rökuga ja nii ma temaga kontakti saada püüdsingi. Röku (või siis siga, keda ma ekslikult Rökuks pidasin) tegi sabaga vastu maad plapp-plapp ja tudus edasi. Hüüdsin uuesti, et röku-röku-röku, vaata siia! Röku tegi taas kord sabaga vastu mulda plapp-plapp. Hõikasin vaikselt, et Röku, ae, mina siin! Röku tegi ühe silma lahti, naeratas mulle oma sõbraliku seanäoga, patsutas veel kord sabaga mulda ja põõnutas edasi. Suuremat hedonisti loomariigis kui siga ei ole mina veel kohanud!

Üks suuremat kasvu roosa kodusiga oma pisikeste põrsastega oli Luigel ka. Kõik nii puhtakesed, nii puhtakesed. Kui neid oleks lubatud näpuga katsuda, oleksid vist küll puhtusest suisa krudisenud.

Pärast Luige näitust käisime isapoolse vanaema juures lõunal. Vanaema oli valmistanud lõhet kartulite ja kurgisalatiga. Magustoiduks oli õunakissell. Maitses paremini, kui ükskõik millise viimase aasta jooksul külastatud restorani, kohviku, pubi või lounge`i roog. Kõik need uhked ja ametlikult või mitteametlikult tunnustatud kohad võiksid omale rohkem vanaemasid tööle võtta...

* Rockstar`i ärasaatmispidu teisipäeval Maailmas, Tartus

Vot see mulle meeldis! =) Maailmas on muidugi alati tore, aga seekord oli rokistaar ise plaadikeerutaja rollis ja miksis kokku üle ühe poppe ja noortepäraseid ning muigele võtvaid kiiksuga lugusid. Jõime kurgivett, mis oli oluliselt ebatervislikum, kui kõlada võib - nimelt leidus seal sees lisaks veele ja Sprite`ile ka viina. Lõppes kogu see asi niimoodi, et kui ma hommikul Kari kõrval tema korteri uksest välja astusin, kuna olin lubanud ta enne teele asumist tööle ära visata, ei leidnud ma autovõtmeid. Taskus, kuhu ma need tavaliselt panen, polnud. Teises taskus kah polnud. Kotis polnud, kusagil polnud. Appiappi! Mida ma teen ilma autovõtmeteta? =D
Nii umbes viis minutit hiljem selgus, et olin autouksed lahti jätnud ja võti oli... süütekas. Siit moraal: ei ole vaja juua liiga palju kurgivett, karata tantsu totakate lugude saatel ja kallistada vahvaid võõraid poisse. Pia läheb segamini!

* Õunte koristamine ja aukude kaevamine Viljandis kolmapäeval

Pehme maa puhul on kaevamine vaieldamatult üks minu lemmiktegevusi. Kuna auto pagasiruumi mahtus ainult kindel arv õunakilosid, sai veidi füüsilist tööd ka tehtud ning ülejäänud õuntele suuuur auk kaevatud. Mulle väga meeldib eesmärgipärane rassimine. Remonditalgud näiteks ja.

* Ruu sünna tähistamine Sensos neljapäeva õhtul

Iga kord, kui selles kohas söömas käin, luban endale, et sinna ma küll enam ei naase. Aga mida teha, kui keegi kodakondsetest otsustab seal oma sünnipäeva pidada? Ütlen, et sorri, mina ei tule, kuna mulle ei meeldi see koht? Üllataval kombel toit seekord vastik ei olnud. Oli üpris talutav. Juustukook aga maitses isegi hästi, mida poleks osanud oodata. Kelner oli kommetega, vastas kõikidele minu küsimustele ja menüüsid eest ära ei rabanud =)

* Madratsite viimine Loomade Hoiupaika laupäeval

Mingi aeg tagasi pidasin oma sünnipäeva. Kingi- ja lilleraha panid külalised karbi sisse. Täna käisime lemmikloomatarvete kaupluses ja ostsime kaks suurtele koertele mõeldud pesamatti, mis olid nii pehmed ja mõnusad, et ma oleksin heameelega kohe sealsamas poes ise sinna mati peale kokku kerinud ennast. Ausalt, minu voodi on magamiseks ebamugav, need madratsid olid aga pehmed nagu unenägu. Peaks end mõnele koerale kaissu sokutama =)

Hoiupaiga loomad olid kõik vahvad, eriti üks valge-roosakirju kiisumiisu (jah, isegi kuigi mulle kassid ei meeldi), kes keris end Kari kaela lähedale ja nurrus talle kõrva =)
Meelde jäi veel üks suurte tõsiste silmadega punakaspruun bokser ja oma jämedaid sabasid rõõmustamise rütmis volksutavad kutsid.

Töötajate käest saime teada, et loomasõbrad võivad Hoiupaigas koertega jalutamas või kiisudega mängimas käia. Ma leian, et see on perfektne trenn minu jaoks. Mõtestatud tegevus, mitte lihtsalt niisama naljaviluks jala või käe üles-alla vibutamine, nagu igasugustes sheipingutes, aeroobikates ja muudes jumpamistes kombeks on. Saab oma koeraisu maandatud ja mõõdukalt liigutatud. Ei pea mingit põhjendamatult kallist aastamaksu maksma ega spetsiaalseid trenniriideid hankima. Ja saab samal ajal midagi kasulikku tehtud. Super noh!

Pärast veidi pikaleveninud külaskäiku, mille jooksul Kar suutis ühele kassile siinkohal targu mainimata jäetava hüüdnime panna, läksime Tanduuri sööma. Ma tõsiselt soovitan sealset Sorba suppi ja Masala teed. Viimast küll vaid neile, kellele meeldib vedela piparkoogitaigna ja lattekohvi segu juua =)

Ja ülehomme tuleb Tiiger Tallinnasse. Mul on kurikaval plaan teda mööda Tallinna sushikohti ringi vedada =P

Raamat meie sõpradest

Pisiõega täna Selveri raamaturiiuli ees seistes jäi silma Leelo Tungla 2006. aastal ilmunud raamat Koer tunneb koera. Kuidagi tuttav tundus see pealkiri, võtsin siis kätte ja lehitsesin veidi. Esimese asjana jäid silma luuleread ühest puudlist, mida ma mudilasena igal momendil peast võisin tsiteerida. Mõtlesin omaette, et see ei ole võimalik - kui tegemist on kordustrükiga, peaks raamat olema kordi õhem. Lappasin siis veel ja avastasin samade kaante vahelt suisa mitu erinevat raamatut, mis rohkem kui 15 aastat tagasi eraldi trükistena välja antud. Barbara ja suvekoerad näiteks. Barbara ja sügiskoerad. Ma arvan, et kes iganes neid raamatuid lugenud, sel peaks neid meenutades pisar silma tulema. Kui tavaliselt tekib veike nukrus peaaegu et iga paremini kirjutatud raamatu lõpuni jõudes, täpselt samamoodi nagu pärast vahvat reisi koju naastes, siis Barbara seiklustest jutustava raamatu viimastel lehekülgedel võis küll suisa nutta ulguda. Tavaliselt rippusin ma siis tubli tükk aega oma parima sõbra kaelas. Parim sõber oli juhtumisi koer =)

Nende luuletustega on jälle selline tore lugu, et toda lillade kaantega, suure musta koera pildiga raamatut tassisin ma tillukesena igalpool kaasas. Seniajani, kuni ma ise veel lugeda ei osanud, tüütasin suuri inimesi ja nõudsin vaikselt aga tungivalt, et seda mulle ette loetaks. Lõppes see kõik ühe George Bushi stiilis fiaskoga, kui ma ühel päeval nendelesamadele suurtele valjul häälel raamatust luuletust ette deklameerisin. Pärast esimest ehmatust nägi mu ema, et tütrel on raamat tagurpidi käes ning sai aru, et ma neid luuletusi hoopis peast esitan. Kusjuures ma mäletan selgelt, kuidas ma täiskasvanutega pikka aega vaidlesin, et ma oskan küll lugeda, oskan ikka. Muidugi olin ma valmis ükskõik millist luuletust "ette lugema" senikaua, kuni see just tollest raamatust pärines...

Kusagilt mälusopist kerkis esile pilt intervjuust Leelo Tunglaga, kus ta Koer tunneb Koera raamatust rääkis. Ma arvan, see võis olla Areenis ehk, millalgi eelmisel aastal? Juba siis mõtlesin, et seda tahaks mina ka lugeda. Kui üks lasteraamat on niivõrd hästi kirjutatud, võivad ka täiskasvanud sellega aega viita. Täna seal poes seistes ja raamatu algusest silmadega üle lastes veendusin, et mul oli õigus.

Sissejuhatav osa Leelo Tungla poolt on pealkirjastatud Mõned mu sõbrad on koerad. Kui teilgi on kunagi kasvõi mõni sõber koer olnud, meeldib see raamat teile kindlasti, hoolimata asjaolust, et tegemist on lasteraamatuga ja hoolimata asjaolust, et te olete mõnda osa sellest raamatust ehk kunagi juba lugenud.

Egotripp

Täna hommikul postkasti avades sain teada, et minu perekonnanimi ei ole mitte Rand vaid Imeline. No mida muud mul veel ühel päikeselisel kolmapäeva hommikul vaja teada on? =P

Hea plaadi sain. Calvin Harrist automakist välja ei kanguta, aga töö juures on juba teist tundi järjest klapid peas. Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis bändilt The Knife ei oodanud ma, et mõned lood suisa träänsijänkude repertuaarist pärinevad ;)

Iitahh konnile! =)

Netiajastu lapsed

Väike 3-aastane kirjutab ka päevikut.
Ema: "Nii ja mis lause lõppu käib?"
Pisiõde: "Punkt ee-ee."

=P

Too fancy for hungry people

Ma olen siis nüüd ka ristitud. Nii-öelda. Käisime Up-up lounge`is õhtustamas. Sisekujundus oli hubane, aga samas mitte midagi sellist, mida juba kümneid kordi näinud poleks. Toit oli... haa-haaa =) Oot. Naerupaus.

=D

Ma mõistan, et sellistes kohtades ei käida söömas vaid maitsmas, aga see, mida ma maitsen, võiks ju ka maitsev olla? Morkale tema pearoog mekkis, aga minu pesto oli kummaline, tomatid püdedad ja mozzarella mingi muu juustu maitsega. See-eest needsamad lehed, mida Rafi iga päev õues puu all nosib, olid mingi superhea asjaga üle valatud, nii et ma oleksingi tegelikult hea meelega terve selle aja hoopis jänest mänginud. Ja oliivid olid mahlased. Ja sai oli kenasti röstitud. Lauanõude eest puhas viis. Ja vaade aknast välja oli põnev. Nagu Morka ütles: "Siin peakski hakkama käima people-watchi tegemas."

Portsudega sai meil, jah, nalja natuke. Võtsime "teiseks käiguks" nii proovimise mõttes tomati-mozzarella-pestokorvikese sooja salatiga (kust otsast see soe oli?), mis oli märgitud eelroaks ja sama asja ilma salatilehtedeta suupistete alt. Lihtsalt enese lõbustamiseks, et näha, kas need salatilehed tõepoolest üle viiekümne krooni väärt on.
Toidud toodi lauda hetkel, kui mul oli lause pooleli. See lause jäigi poolikuks. This joke was taken to the extreme. Ehk siis see ports, mis pidi idee kohaselt olema salatilehtede võrra suurem, oli suht kesine ja see ports, mis pidi olema pisem, oli, nohh, well... ütleme nii, et isegi mitte amps, vaid pool amspu. Ihhihhii, te oleksite pidanud seda ise nägema. Beats every joke ever made on that topic. Morka esimese hooga küsis, et kas see on tema narrimiseks sinna lauda toodud. Natuke aega itsitasime vaikselt ja allasurutult - viisakas koht ju, ei kõlba valju häälega naerda.

Nalja tegemiseks kõlbab see lounge küll. Ja jookide manustamiseks ning tänaval mööduvate inimeste jälgimiseks ilmselt ka.

Aga seda tahass küll öelda, et kui üks portsjon on nii tibatilluke ja kohvik on pooltühi, ei peaks selle ühe ampsu valmistamine pool tundi aega võtma. Või nohh, sorri, pooleteise ampsu - Morka pool ampsu oli ka ju.

Catherine Tate`i show

Midagi neile, kellele meeldivad värske huumoriga sketshisarjad. Eeloleva nädala telekava uurides avastasin =)
Alustab järgmisel laupäeval BBC Prime`i peal kell pool üks öösel. Minul on see kanal kodus televusseris olemas, teil peaks ka olema. Mõnus kõhutäis naeru garanteeritud.

Ma lihtsalt ei saaks kuidagi edasi olla, kui ma seda oma Catherine Tate`i lemmikvideoklippi siia ei riputaks. Mõned teist on kõnealust videot juba näinud, kuna postitasin selle mõni aeg tagasi oma sõpradele-tuttavatele ka e-posti teel, aga vähemalt mina hakkan seda uuesti nähes iga kord naerma, isegi kui olen iseendale eelnevalt vastupidist tõotanud.

http://www.youtube.com/watch?v=KJcA5_zumMs

No ja mis te arvate, kes võitis Big Brotheri? Minu sümpaatia Brian loomulikult. Terve Inglismaa armastas teda hoolimata asjaolust, et ta polnud oma kahekümne elatud aasta jooksul kordagi kuulnud Shakespearest =P
I think I know the secret ingredient...
Brianil oli hea süda. Ma arvan, et see tegigi triki ära.
Veronique, mine võta poisil sabast kinni, nagu mu vanaema ütleb, ja too Eestisse =)

Neljapäeviti kell pool kaksteist õhtul*

Öösel kaheksa tundi magavatele, üheksast viieni töötajatele on seda vist natuke julm soovitada, aga ma soovitaksin kõikidele teistele. Tuletõrjujate töö- ja eraelust jutustavat seriaali nimega Rescue Me. Üks vähestest seriaalidest, mis mul peale kahte kuud vaatamist koppa ette pole visanud (nii ilus eestikeelne väljend, kas pole? =P ). Parim selle juures on asjaolu, et olukorrad on taolised, mida varem nagu polegi seriaalidest näinud. Nii et kes iganes toda filmushkat kokku kirjutab, vega hää töö.

Aga nagu vahel ikka juhtub, ajendas mind täna kirjutama hoopis vigisemise soov. Juba eiteamitmendatnädalat olen ma iga osa lõpus üritanud tabada kirjet selle kohta, kelle lugu on tunnusmuusikaks ning kelle lugu ja mis nimeline mängib lõputiitrite ajal. Loomulikult pole mul õnnestunud seda teada saada, kuna hüpersupervahva TV3 katkestab lõputiitrid juba kuuenda näitleja nime juures selleks, et lasta reklaami, reklaami või vahel harva ka reklaami.

Ega midagi. Kaevusin õlgadeni internetti ja leidsin, mida tahtsin. Tunnusmeloodiaks on C´Mon, C`Mon, esitajaks The Von Bondies (tõsiselt hoogne tukaviskamise lugu), aga seda lugu, mida lõputiitrite ajal lastakse, ma veel otsin. Vähemalt esimest kahte sekundit sellest olen ma nüüd juba mitu nädalat järjest kuulnud, nii et kui üles leian, peaks ära tundma küll.


*Änam ei ole midagi neljapäeva õhtuti kell pool kaksteist. Järgmise nädala telekavast Päästjaid ehk Rescue Me`d enam ei leia =(
Ma paluks uut hooaega või midagi. Samuti võiks kõnealuse seriaali südamerahuga paar tundi varasemale ajale tuua. Ei ole see hullem ühti kui NipTuck, aga on piisavalt hea, et rohkem inimesi võiks seda näha. Igast muu kräpi asemel, mis näituseks kella kümne ja üheteistkümne vahel telekast tuleb...

Wilber & Boyz Noize

Minu eilse päeva vaieldamatult parim hetk oli see, kui Dr. Christian Troy esimest korda üle pika aja Wilburiga kokku sai. Pisike Wilbur on üks sharmantsemaid väikseid tegelasi, keda ma eales teleekraanil näinud olen. Nii armas, et sirutaks käpa välja ja sikutaks ta sealt telkust reaalsusesse.

Aga hoopis rohkem tahtsin ma kirjutada ühest uuest põnevast avastusest. Krediit selle eest läheb Morkale.

Algus ei ole hea. Minu arust. Aga 54-ndal sekundil... ;)

Mul tuli kohe klubi-isu pääle tagasi! =D
http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendID=198990833

Nendel poistel pole veel oma record labelit, nii et asjamehed, kiirustage!

Tegin arvuti lahti ja kontrollisin üle. On küll suur.

Venemaa on ikka tõsiselt suur lahmakas maad. Maavarasid, nii palju, kui ma teadusajakirjadest lugenud olen, neil seal ka jagub. Ja mitte vähe. Sadamaid neil seal ka on. Veits ligadi-logadi, aga nohh, inimesi on neil seal paar tükki rohkem kui Eestis, asi siis need sadamadki korda teha...
Miks siis kuulub üks pisitilluke Eesti ja veel mõned muud Venemaa läänepiiri ääres asuvad riigid selle huvisfääri ja seda mitte sõbralikus mõttes?
Küsisin igaks juhuks vanema ja targema inimese käest järele. Too tunnistas mind sellise näoga justnagu ma oleksin viimase piiri peal naiivitar. Noh et peaaegu et loll või nii. Ütles siis, et "alati peab ju juurde ahnitsema" ja luges vestluse sellega lõpetatuks. Minul ei ole ka rohkem midagi lisada. Püüan ära õppida, et kui endal on kotitäis kartuleid näpu otsas, aga suppi keeta ei oska, siis ronin tugevama õigusega käppapidi kellegi teise supipoti sisse.

All play and no work does not save the world

Hmhhhh... mida ma peaksin sellest arvama? Juba mõnda aega on minu igakuise kommunaalkulude arve alumisele äärele lisatud üleskutse esitada veenäidud internetis, kuna nii säästvat ma loodust. Ma alguses lihtsalt naeratasin selle peale. Mismoodi see peaks keskkonda säästma?
Veenäitude osa moodustab tollest A4-st kõigest pisikese riba. Kui ka kõik majaelanikud tahaksid loodust säästa ja esitaksid oma veenäidud internetis, poleks sellest ilmselgelt mingit paberit kokkuhoidvat kasu, kuna üüriarvet poolele leheküljele kokku pitsitada ei anna. Nii jääkski lehe alumine kolmandik lihtsalt tühjaks.
Heakene küll, oletame, et majahaldur ei ela ega tegutse meie majas ja käib iga kuu 28-ndal kuupäeval ehk siis, kui on viimane päev veenäitude esitamiseks, tollest postkastist neid lipikuid kogumas. Et kulutab bensiini või nii. Aga halloo, kord kuus peab majahaldur niikuinii käima postkasti uurimas. Härrased ja prouased majaelanikud nimelt võivad sinna ka igast muud pahna esitada alates kaebustest, lõpetades küsimustega. Mis vahet seal siis on, kas ta käib 28-ndal, 16-ndal või esimesel kuupäeval? Bensiini kulub ikka sama palju.
Ja kui mina arvuti lahti teen selleks, et veenäite edastada, kulutan ma ju elektrit...

Milline teguviis siin siis õigupoolest nüüd see keskkonda säästev oleks?

Nädal tagasi ilmus toosama üleskutse ka meie koridori stendile. Panin tähele, et vähemalt paber, millele see oli trükitud, ei ületanud vajalikku suurust.

Aga okei-okei, nagu mu isa tavatseb öelda, kaval muie näos. Ma nii tumba ei ole. Interneti teel näite edastades säästame me ilmselt midagi muud, nimelt majahalduri andmesisestaja tööaega. Seega olgem ausad. Edaspidi, kui on soov töö tegemise asemel rate.ee-s kaaskodanike näopilte hinnata, kirjutage stendile hoopis, et "Palun sisetage oma veenäidud netis, me ei viitsi liiga palju tööd teha!"

Iga kord, kui sügise saabudes ilm külmaks läheb, tabab see mind üllatusena. Taas kord ei suuda ma uskuda, et selline rõve ja vastik ilm on üldse võimalik. Õues pole isegi niivõrd külm, aga tuul on vali ja tundub ühe koha peal paigal seistes jäisena. Oleks siis mõnus soe sügis.... Aga ei, vihma pritsib näkku, taevas on hall ja kõik muu koos sellega. Loota, et läheb paremaks, on asjatu. Nüüd läheb peris tükk aega ainult hullemaks... Korrutage oma suvi kahe ja poolega ja saate teada, kui mitu aega meil siin nüüd halb olla saab olema. Ja ärge püüdkegi mulle deklameerida tuntud rahvatarkusi a la pole olemas halba ilma, on vaid ebasobivad rõivad. On ikka küll halb ilm olemas. Kui mul augustikuu viimasel nädalal on päevasel ajal õues jalutades seljas tuulejope, paks fliis ja t-särk ning sellest hoolimata külm olla, siis pole see päris normaalne.

Mille kuradi pärast oli mõnedel mu esivanematest vaja siia kolida? No oli vaja, OLI vaja, ahh?? Masohhistide kari, ma ütlen...

Vähemalt on turult toodud köögiviljad oivalised. Ma keeduvette tavaliselt soola ei pane, kunagi neerudega kimpus olles õppisin magedalt sööma ja nüüd mekib ka nii täitsa hästi. Aga need Nõmme turu magumagusad oranži värvi porgandid ja kuldkollased suus sulavad kartulid... niuhh.. nendega olen ma ka ilma igasuguste maitseaineteta meisterkokk! =)

Ja Patisson (või oleks õigem kirjutada patisson?) on tõepoolest üsna suvikõrvitsa sarnane, kuid siiski veidi teistsuguse maitsega. Selline, maiteagi nüüd, lumisem?

Täna hommikul käisime vanaemaga Nõmme turul. Täiesti fantastiline kogemus. Lapsepõlves käisime koguaeg näiteks Viljandi turul, kuna me suvitasime selles linnas, aga Tallinnas pole vähemalt minu teada meie perel kunagi turul käimise kommet olnud. Välja arvatud emal, kes käis turuvärava juurest koertele supikonte toomas.

Aga jahh, nagu ma ütlesin, Nõmme turul on suisa fantastiline. Esiteks on suurem osa juur- ja puuvilju, mida seal müüakse, Eestis kasvatatud. Avastasin isegi ühe seni minu jaoks tundmatu köögivilja. Patisson oli nimetus. Pidavat olema midagi suvikõrvitsa laadset. Neid oli seal nii kõrvitsavärvi kollaseid kui valgeid. Võtsin prooviks ühe pisikese valge - vaatab, kas saab sest panni peal või potis asja.
Teiseks nägid kõik produktid viisakad välja. Ei ühtki mädanenud pirni, hallitavat mustikat ega krimpsus ja kokkukuivanud kukeseent. Porgandeid ostsin ja punaseid kartuleid ja veel punasemaid tomateid, millel oli kasvuhoone lõhn juures.
Kolmandaks olid turul niivõrd toredad müüjad, et mul läks tuju terveks päevaks heaks. Viskasid nalja ja tegid komejanti. Isegi torisev boyfriend ei suuda minu head tuju rikkuda =P

Mina hakkangi nüüd turul käima. See mu töökohale suhteliselt lähedal ka.

Pärast käisime autoga Koplis ja Pelgulinnas. Lihtsalt uurimas-luuramas, palju on pisikesi maju või majaosi, millel aed ümber. Päike paistis ja Kopli liinid, eriti 2. ja 5. liin olid täiesti absoluutselt picture perfect. Peaaegu nagu Itaalia olustikufoto. Mõnusalt lagunenud trepid ja romantiline munakivisillutis puudeallee vahel, mis viib mere lähedusse. Aedades põõsaste vahel istusid laudade taga elanikud ja mängisid kaarte. Kõik värvid sobisid omavahel nii hästi, nagu oleks keegi kunstnik või disainer seal vahetult enne meie tulekut käinud asju sättimas. Lavastatud idüll. Ma küll autost ei kuulnud, aga kindlasti laulsid seal ka linnud. Kui mina oleksin lind, siis ma kahtlemata leiaksin omale sellise paiga ja laulaksin seal ja sopsutaksin päikese käes mõnuledes oma tiibu.

Pärast autoretke tulin koju ja sõin oma turult ostetud arbuusi, mis oli nii küps, et langes ise tükkideks. Ma ei pidanudki noaga suurt midagi tegema. Oli maitsev nagu unistus. Lähen nüüd ja söön mõned kuldse auraga juurviljad, mis hommikul turult sai ostetud. Juba mõte sellest on vaimustav =)

First things first

Tegelikult tahtsin ma pajatada hoopis sellest, kui vahva pikk jalutuskäik meil Rafiga täna oli ja kuidas ma tutvusin ühe meesterahvaga, kes säras põrsikut nähes õnnest ja ütles, et tema eluunistus on olnud omale siga võtta ja läks käis poes ja tõi mulle sületäie liiliaid =)

Aga kuna ma koju jõudes põrkasin kokku sutsu pakilisema teemaga, peangi siinkohal oma tänase blogisissekande pühendama hoopis küsimusele: kust saab osta Swifferi tolmulappe?

Ausalt, te võite ju naerda mu üle, aga ma olen juba peaaegu leinameeleolus. Ei müüda neid Rimis, ei müüda neid Selveris, ei müüda ka Prismas. Minul kodus tolm muudkui koguneb ja koguneb. Maitaha midagi muud ka kasutada, need Swifferid on lihtsalt liiga head! Kui nii edasi läheb, peame Rafiga omale varsti uue, vähem tolmuse kodu otsima...

Maitseid on mitmeid

Sellekuise Stiiliga kaasas olevat Cannes`i filmifestivali eri uurides torkas silma peris palju põnevat.

Kõiksepealt muidugi see, kuidas erinevates riikides defineeritakse sõna "glamuur" ja tõlgendatakse moodi. Kui Inglismaa ajakirjad sarjavad Toni Collette`i tema Cannes`i festivalil kantud "eksootilise hõnguga õhtukleidi" pärast, omistades sellele sada viga ning tagatipuks veel kandjale ka kõige halvemini riietuja tiitli, siis Eesti ajakirjas on todasama kleiti nimetatud "tänavuseks hitiks" ning "parimaks riidetükiks". Suurepärane tõestus sellest, et maitseid on tõepoolest nii palju, et kui sa kellelegi ei meeldi, siis kellelegi ikka meeldid =)

Järgmine vahva asi, mille avastasin puhtalt sel põhjusel, et mulle meeldib sõna otseses mõttes nina ajakirjas ringi kõndida, oli Kylie Minogue`i jalavarjud. Ehk siis nendega seotud segadus. Kui ühel leheküljel on täispikkuses foto Kylie`st ja tema triibulistest (!) platvormkingadest punasel vaibal, siis ülejärgmisel leheküljel on foto kellegi "äralõigatud" jalgadest, mille otsas mustast lakknahast rihmadega stilettod ning juurde on kirjutatud, et neid kandis Kylie sel aastal Cannes`is punasel vaibal. Et siis nagu millise nipiga? Kõndis ühe paariga esimese korra fotograafide nina eest läbi, läks vahetas ruttu kingad ja jooksis seejärel salaja vaiba algusesse tagasi? Mõelge, millised essellõhtulehelikud pealkirjad sellest sündmusest oleks saanud! "I Just Couldn`t Decide!", "Try Walking in My Shoes!" või "Kylie Suspected to be Smuggling Drugs in Her Shoes at the Film Festival"...

Kingaleheküljel leidus veel lõbusat. Nimelt on seal kaks erinevat fotot samadest kingadest erinevate isikute jalas. Kingad on identsed, selle väikese vahega, et ühel on rihmad küljest ära võetud. Nalja valmistab mulle selle kõige juures aga asjaolu, et mõlema pildi allkiri jätab mulje, nagu kõneldaks täiesti erinevatest paaridest esmakordselt. "Diane Krugeri efektse kontsaga pidukingad" ja "Cecile Casseli kingadel on kahtlemata väga toekas konts". Fotod, kusjuures, asuvad täpselt üksteise all. Võibolla oligi see taotluslik, kuid kummalisena mõjub siiski. Mina oleksin sellesama kontsapaari (kuigi efektse kontsapaari, tuleb tunnistada) vahtimise asemel eelistanud hoopis Eva Mendesi kauneid valgeid kingi lähemalt imetleda.

Järgmine asi, mis muigama ajas, oli tekst, mis kõneles sellest, kuidas staarid festivali ajal ühel katuseterrassil ajakirjanikele intervjuusid annavad ning kus väideti, et "selleks, et nahka intervjuu ajal päikese eest kaitsta, kasutavad nii ajakirjanikud kui ka filmitähed ehk nii küsitlejad kui ka küsitletavad L`Oréali Solar Expertise päikesetooteid, mis kaitsevad nahka terve pika päeva vältel". Khhmm. Nii. Okei. Isegi, kui absoluutselt kõikidele intervjueeritavatele ja ajakirjanikele oleks eelnevalt koju või hotelli saadetud goody bag`id kõnealuse firma päikesekaitse toodetega, võib arvata, et suur osa neist kasutaks ikkagi sel päeval mingi muu firma analoogset toodet. Vaevalt et nad toda kreemi omale käsu korras peale pidid plögama... Staaride puhul võib aga kohe otse öelda, et nemad omale mingit suvalist sajakroonist päikesekaitsekreemi küll vaevalt et peale määrivad senikaua, kuni mingi ekslusiivsem toode vähegi käepärast on.

Võibolla leidsin ma Cannes`i eris nii palju kritiseerimist väärivaid kohti sel lihtsal põhjusel, et L`Oreal nende koostööpartnerina on ühtlasi ka firma, mis teostab loomkatseid. Täpselt samal põhjusel läheb mul hari mitu korda punaseks igal esmaspäeval kella kaheksa ja üheksa vahel Kanal 2-e vaadates. Sest Maybelline kuulub samuti L`Oréal U.S.A alla. Fuika.

Lihtsad valikud

Käisin Kaubamajas vanaemale sünnipäevakingitust otsimas. Plaan oli kinkida mõni hea parfüüm. Aga milline? Armanisid, Hugo Bosse, Ralph Laureneid ja Davidoffe ei osta ega kasuta ma juba mõnda aega, kuna need firmad katsetavad oma tooteid teadupärast loomade peal. Aga ülejäänud nimed? Nende kohta ei tea ma midagi. Ühegi esinduslaua külge pole ju riputatud silti selle kohta, kas nemad loomkatseid teostavad vai mette. Kõige lihtsam variant oleks muidugi minna The Body Shop-i, aga selle lõhnavee kinkisin vanaemale eelmisel aastal, pealegi soovisin sel korral midagi kallimat.

Kõndisin ühe riiuli juurest teise juurde, vaatlesin pakendeid ja üritasin sügavalt mälusopist esile manada neid nimetusi, mida ma kohe kindlasti ei tarbi. Ja siis järsku! Nagu vastus minu palvetele! Stella McCartney lõhn! =)
Ega ma kaua ei mõelnud, ostsin kohe ära. Stella McCartney on teatavasti üks selline tore tädi, kes võitleb päris nahka ja karusnahkasid (kunstnaha või kunstkarusnaha vastu pole mul mitte kõige vähematki) propageerivate moemajade vastu. Stella on ka range taimetoitlane. Küllap võib kindel olla, et tema parfüümi pole selle valmimiskohas ühelegi loomale silma ega raseeritud naha peale tehtud sisselõigetesse tilgutatud.

Salaaed

"Nii lahe, nii lahe," ütleks Layla selle peale. Mina ütleks enam-vähem samamoodi, sest see oligi lahe. Käisime nimelt klassiõdedega piknikul ja seda ühes veidi varjatumas kohas Kakumäel. Või nohh, kui varjatud see nüüd ongi, igaüks, kes soovib, võib üle ääre allapoole vahtida, aga sinna päris alla pole ma küll varem näinud, et keegi peale minu seltskonna viitsiks või julgeks ronida. Turnimis- ja tasakaaluharjutustes saavutas mu pinginaaber esikoha, Laylale oleks vist pidanud roheliseks libisetud püksitagumiku eest mõne lohutusauhinna välja mõtlema =)
Aga vahva oli igatahes, kuigi tuuline. Selline hilisõhtune piknik. Vabaõhusöök ja -jutt on ikka hoopis midagi muud.

Uus rekord

20 minutit. Ei rohkem ega vähem. Täpselt nii palju aega kulus mul täna selleks, et pöörata üks veendunud notsude ja lehmakeste sööja ümber teise, tervislikumasse "usku". Lihtsate faktide abil. Nii kiiresti pole see mul varem veel õnnestunud. Tubli töö, Carry! =)

Tahaksin siia lisada veel lingi ühele südantsoojendavale leheküljele, millele ma taas otsa koperdasin. Seal nimelt räägitakse sigadest. Paljudest muudest asjadest ka muidugi, kui veidi ringi vaadata, aga minu tänane põhipoint on siiski lihtsalt sigade tutvustamine =)
Väga kenasti koostatud ülevaade mo meelest.

http://www.goveg.com/f-hiddenlivespigs.asp

I like them black boys
I like them white boys
I like them Asian boys
I like them mixed race boys
I like them Spanish boys
I like them Italian boys
I like the French boys
And I like Scandinavian boys
I like them tall boys
I like them short boys
I like them brown hair boys
I like them blonde hair boys
I like them big girlsI like them skinny boys
I like them carrying a little bitty weight boys

Now baby
I've got alot of love to give
And i've been over
over-subscribed with relationships
See you've got
A little thing i haven't seen before
But i must warn ya
That i can't help but play around for sure, for sure

Because
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys

Now maybe
I can learn to settle down one day
But right now
I'm living life to mess around and play
See you've got
A little thing i haven't seen before
But i must warn ya
That i can't help but play around for sure
I did it before

I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys
I get all the boys i get all the boys


Minu tõlgendus Calvin Harrise loost The Girls. Kord juba lõppenud, kuid uut hoogu koguvate aegade mälestuseks =)

Ah jaa ja seda ka et pooled i-d jätsin meelega pisikeseks, n.ö. ego lahjendamiseks =P
Tervitused rokkstaarile! Elagu Disain!

Ja lugu, lugu on kohustuslik kuulamisvara kõikidele, kellele meeldib hoogne, elurõõmus, pisukese krutskiga muusika.

Hiiretips läks putru keetma...

Üritasin meenutada mõnd varasemat joonisfilmi, mille vaatamise ajal kinosaalis viibivad täiskasvanud oleksid lastega samaväärselt või isegi rohkem naernud, aga ei suutnud. Jutt käib uuest koguperefilmist Ratatouille, mille peategelaseks üks hiiglama armas rotu. Suisa nii armas, et kusagil filmi esimese veerandtunni viimasel minutil tekkis soov omalegi koju üks pisike näriline tekitada.

Ja mis veel plaasas sel nädalal head? Esimesel korrusel asuvas Reval Cafe kohvikus pakutakse mõnu-mõnusaid kukeseenetäidisega pannkooke. Mu väike vend küll keeldus pärast esimest kahte ampsu edasi söömast, väites, et "keegi on siia pipart sisse pannud", aga nohh, maitsed on erinevad. Reval oli mõnusalt tühi, kuna kõik ülejäänud inimesed istusid tuult trotsides hoopis õues - suvi ju ikkagi. Mina niiväga tugevat tuult ei armasta, eriti söömise ajal, seega istusime sees.

Vestlus väikevennaga ajas korduvalt muigele. Parim oli aga see koht, kus ta oma äriplaanidest rääkis.

Vend (8-aastane): "Tead, ma mõtlesin ükspäev, et võiks ühe välikohviku teha."
Mina: "Tõesti? Kuhu siis?"
Vend: "Roosi talu õuele."
Mina: "Aga see on ju metsa sees, seal ei käi kedagi."
Vend: "Nojah, aga mõni ikka käib. Me võime ju sildid üles panna."
Mina: "Isegi siltidega oleks see suurest teest kaugel."
Vend: "Aga ega liiga palju kliente ei saa ka olla, siis läheb õhtul liiga palju aega raha lugemise peale."


=P

Nädalakene tagasi kuulasin kontoris liinitöölise harjutuste kõrvale Pleieri saadet. Järsku tabas mind paanikahäire. Kõlas mingi lugu, mille esitajat ma ei teadnud. Jätsin töö kus seda ja teist ning tormasin ahnelt Raadio 2-e kodulehekülje kallale. Et ehk seal, nagu mõne teise raadiojaama kodukatel, näidatakse, mis lugu parasjagu eetris kõlab. Äi saand targemaks. Playlistid olid neil seal ka mingite iks süsteemide alusel. Phiiihh. Õnneks sain kõrvu kikitades ja rokkstaari hilisema redigeerimise tulemusena teada, et tegemist oli bändiga, millel nimeks Bravery. Tänaseks olen ma neilt juba kahte lugu kuulnud ja mõlemad on head. Ma väga-väga loodan, et need pole nende ainukesed kaks magusat pala.

Kui teile meeldib Calvin Harris ja juhtumisi ka The Gossip, siis peaks teile kohe kindlasti meeldima ka Bravery. See on selline rokidisko. Või diskorokk või. Raudselt saan homme esimese asjana kellegi käest vasta pead selle määratluse eest, aga noh, täpsemini ei oska ma toda stiili edasi anda.

Nii et otsi kohta kussasaad ja tõmma omale Bravery`t

=)

Igapäevane annus huumorit

Kuumade ilmade tulekuga on inimeste õigekiri kuidagi kohe eridi longama haganud. Ja lausete mõte samamoodi.

Loen mina TV-kava, seal sarja Ellujääjad taga järgmine tekst: "Kaks isa lähevad oma poegadega Mehhikosse kalale. Olukord muutub tõsiseks, kui puhkeb."
Misasi puhkeb? Tulekahju paadis? Orkaan? Orkaan ju ei puhke. Või puhkeb?

Järgmine näide (3D Dokument): "Dokumentaal Hollywoodis levivast kinnisideest, et naine peab olema piitspeenikesed."
Okei, põhimõttelist viga siin pole, aga ikkagi on kuidagi tobe lugeda mitmust ja ainsust niimoodi käkaskaela otsakuti.

Kohe sellele otsa (mängufilm Kibe käsi): "Kui ta kohtab suure südamega Johni, otsustab hädavarese ta enda tiiva alla võtta."
Kes siin nüüd kelle tiiva alla sattuski?

Postimehes on iga päev üle ühe lehekülje mõned sõnad vahepealt ära unustatud nii, et ükskõik, mitu korda loed, ikka lausest aru ei saa. Või nohh, saab aru enam-vähem, mis on lause kirjutamise eesmärgiks olnud, aga seda, kuidas see tolle hetke seisuga esialgset mõtet edasi andma peaks, ei näe.
Või siis on ühte sõna järjest mitu korda sisse trükitud.

Hallooo! Keegi üle ka loeb teil neid tekste enne trükkilaskmist või?

Käisime tädipojaga Sõpruses Rallipõrsa seiklusi vaatamas. Kui välja arvata Eesti näitlejate järjekordne kehv diktsioon pealelugemisel, oli kõik suisa super. Armas film armsa(te) põrsa(ste)ga ja väga sümpaatse inimsoost peategelasega. Kahju ainult, et kinosaal peaaegu et täiesti tühi oli - peale meie oli filmi tulnud vaatama veel üks ema oma lapsega ja kahekümnendates meesterahvas. Ma saan täiesti aru, miks kauaoodatud suve nautijad neid väheseid päikeselisi päevi kino peale ei raatsi kulutada, aga kui nüüd ilmateade puusse ei pannud ja uuest nädalast välku lööma hakkab, siis teate, mida ma soovitan. Jah, täiskasvanutele ka. See on, nagu üks kevadine põrsaga film nimega Charlotte koob võrku, suurtelegi inimestele täiesti kõlbulik.

Samas Babe`i ei ületa põrsa-žanris küll vist ka kauges tulevikus miski...

Viis ööd jutti õudusunenägusid näha pole vist väga normaalne või mis?

Niimoodi kaob ära igasugune isu magamiseks. Istusin eile hommikul kella kuueni üleval, aga lõpuks väsisin ikkagi ära ja otsustasin magama minna. Viisin end igati positiivsesse meeleollu, et rõõmsamaid unenägusid provotseerida. Natuke aitas. Vähemalt unenäo algus oli mitte-hirmus. Aga oma kiiks oli sees sellelgi. Vahepeal ärkasin üles. Siis, kui jubedaks kippus minema. Volksutasin silmi vasemale-paremale, nägin ühelpool kardinaid ja teiselpool lauda, veendusin, et tegemist on siiski minu toaga ning et telefonialarm polnud veel helisenud. Minevikust mäletan, et paha unenägu läheb pärast ärkamist minema. Üldse igasugused unenäod pigem haihtuvad pärast ärkamist kui jätkuvad, isegi, kui kohe silmad kinni pigistada ja samale teemale mõelda. Aga mitte seekord. Oo ei, mitte seekord. Nii kui silmad kinni panin, läks veel hullemini edasi, kui oli alanud. Nagu oleks filmi vaadanud ja vahepeal pausi nuppu vajutanud, et siis hiljem poolelijäänud koha pealt jätkata.

Eile oli täpselt sama lugu. Mingid ehitusjõmmid helistasid hommikul kell seitse uksekella ja äratasid mu üles, et küsida, kas minu auto on maja ette pargitud. Et neil vaja asfalti üles võtta. Kurat, pangu silt ukse peale eelmisel õhtul, et olge nii kenad ja ärge oma autosid sel ja sel kuupäeval maja ette parkige! Korteriühistu, ehitusfirma, kesiganes. Miks peavad ehitusmehed kõiki kortereid läbi helistama ja inimesi äratama, et neilt autode kohta infot nuiata?
Igatahes vastasin ma neile kuutõbise häälega, et ei, minu auto on nurga peale pargitud ja kobisin tagasi voodisse..... kus jätkus täpselt toosama unenägu, mis enne pooleli jäi. Aina jubedamaks läks.

Unenägu on igal ööl erinev, aga põhimõte on sama. Alguses on kõik igati ok, siis tekib juurde mingi kahtlane element ja kõige lõpuks me jookseme. Jookseme selle hirmsa tegelase eest nii kiiresti, et tundub, nagu jookseksime me allamäge. Teate küll seda tunnet, kui täie hooga mäest alla joostes jalad all sassi kipuvad minema?

Kõige rõvedam asja juures on see, et kui telefonialarm poleks kindlaks kellaajaks helisema sätitud, siis ma ei teagi, mis nendes unenägudes lõpuks kõik juhtuks.

Mind ei häiri isegi niivõrd see, et ma hommikul nende inimeste nägusid ei mäleta, kellega koos ma oma unenäo-aja veetsin, vaid see, et päevasel ajal on minu elus kõik enam-vähem fine ja siis öösel selline *¤#X*

Pole mingi saladus, et unenäod on tihedalt seotud päevasel ajal läbielatuga, alateadvusega ja palju muuga, mis inimese elus toimub. Paratamatult tekib küsimus: kelle eest me jookseme?

What the hell am I running from??

Käisin pisiõel lasteaias järel. Ligi kuu aega polnud me üksteist näinud. Mõtlesin, et ainult minul on hea meel ja õeke hakkab raudselt jälle kiikumise lisaaega välja pinnima. Nagu kõik lapsed: alguses igatseb, et keegi järele tuleks ja siis, kui see keegi saabub, tekib järsku tahtmine veel teiste lastega mängida. Aga ei. Kõndisin liivakastini ja ootasin, et putukas mind märkaks. Mingil momendil, kui ta parajasti keerutamist lõpetas, jäigi pilk minule pidama. Murdosa sekundist äratundmist ning seejärel kimasid need pisikesed jalad täie kiirusega minu poole justkui polekski tal neid all vaid kaks olnud. Väikesed lapsed ja väikesed loomad jooksevad mõnikord uskumatult kiiresti.
Ei ühtegi rõõmuhüüet, ühtegi piiksatust, ühtegi tervituslauset. Lihtsalt sibas minuni, lõi oma pisikesed kriipskäed mulle ümber jala, toetas pea vastu kintsu ja jäi kangestunult sellisesse asendisse.

"No tere!" ütlesin mina rõõmsalt. Kõnevõime kaotanud putukas lõi pea kuklasse nagu ma oleksin Radisson SAS hotelli viimane korrus, vaatas mulle otsa, paigutas oma pärlirea modellinaeratuseks, lasi jalast lahti ja galopeeris hoogsalt suure ringiga ümber puu, maandudes täpselt samasse asendisse.

"Nuhh?" küsisin mina. Putukas kallistas ikka veel mu jalga, mis pani mind end eriti kõrgena tundma. Platvormkingad ei vähendanud seda efekti just märkimisväärselt.

Järsku paristas pisiõde nagu kahurist: "Sina oled minu...minu....eeee...MINU kaloliina!"
Ega mul ei jäänudki suurt midagi muud üle kui nõustuda. Kui keegi sul nii kõvasti ja järjekindlalt jala küljes ripub, siis sa vist oled tõepoolest tema oma =)

Läksime toidupoodi, nagu ikka. Süüa ju vaja. Nõuti sülle. Sai võetud. Nii ma siis tassisingi teda oma platvormkingadel õõtsudes selle tunni jooksul koguaeg süles. Õnneks ei kaalu ta veel midagi. Nullkaalus putukas on.

Aga ikkagi. Nii armas. Mina olen ka kellegi oma =)

Kummaline tunne on kodus olla. Kere istuks justkui arvuti ees, aga hing ja süda pole veel järele jõudnud. Pagas saabus koos minuga kohale, aga kuplialune hõljub siiani kusagil Londoni ja Tallinna vahel pilvedes...

http://www.youtube.com/watch?v=w9XA5Xb-ALk

See tütarlaps on täiesti geniaalne mu meelest. Ja ta ei meeldi mulle sugugi vähem sel põhjusel, et konkreetne lugu meenutab kahtlaselt minu hetkeseisundit. Kate Nashil, muide, tuleb homme album välja. Kahju, et mind siis enam siin pole - Londonis maksavad plaadid palju vähem kui Eestis =(

Nagu me kõik teame, on inglased üks veeeeega ebausklik rahvas. Viimane saavutus selles vallas on nende tõsimeelne arvamus, et Inglismaal on terve suve ehk siis viimased kümme nädalat järjest sadanud just sellepärast, et edetabelite eesotsas on täpselt sama kaua figureerinud Rihanna lugu Umbrella. Ma ei teagi, kes selle peale esimesena tuli või välja ütles, aga hetkel on kõiki kodusid vallutamas conspiracy-theory, mille märksõnadeks jätkuvalt halb ilm ja Rihanna.

Eile õhtul käisime jälle linna peal. Otsustasime kaks kärbest ühe hoobiga tabada ja käia nii teatris kui ka ööklubis. Kõik oli väga kena, ainuke asi, millega me arvestada ei olnud osanud, oli see, et meil pärast etendust kõhud kangesti tühjaks läksid. Kuna me olime all dressed up, oleks vabalt ka kuhugi peenesse restorani võinud minna, aga siis oleksime me kluppi liiga hilja jõudnud. Otsustasime lihtsalt ruttu tee peal ette jäävast Burger Kingist läbi hüpata. Ütleme nii, et see oli üks kõige sürreaalsemaid kogemusi minu elus. Istuda oma siidi ja sameti ja litritega keset hamburgerirestorani nagu pisike printsess ja teha nägu, nagu oleks tegemist kõige tavalisema einestamisega. Lisaks sellele olin ma teatri tualettruumis tervelt kolm minutit jamanud oma huuleläikega ja mul polnud vähimatki kavatsust seda protsessi lähima tunni jooksul korrata, nii kakkusin oma kanaburgeri küljest tükikesi ning üritasin säästa nii meikappi kui riideid. Majoneesi oli burgeris õnneks minimaalselt, nii et kaaseinestajate mõistvate naeratuste saatel sai tibigi lõpuks söönuks nii, et riided olid jätkuvalt laitmatus korras.