Nagu me kõik teame, on inglased üks veeeeega ebausklik rahvas. Viimane saavutus selles vallas on nende tõsimeelne arvamus, et Inglismaal on terve suve ehk siis viimased kümme nädalat järjest sadanud just sellepärast, et edetabelite eesotsas on täpselt sama kaua figureerinud Rihanna lugu Umbrella. Ma ei teagi, kes selle peale esimesena tuli või välja ütles, aga hetkel on kõiki kodusid vallutamas conspiracy-theory, mille märksõnadeks jätkuvalt halb ilm ja Rihanna.

Eile õhtul käisime jälle linna peal. Otsustasime kaks kärbest ühe hoobiga tabada ja käia nii teatris kui ka ööklubis. Kõik oli väga kena, ainuke asi, millega me arvestada ei olnud osanud, oli see, et meil pärast etendust kõhud kangesti tühjaks läksid. Kuna me olime all dressed up, oleks vabalt ka kuhugi peenesse restorani võinud minna, aga siis oleksime me kluppi liiga hilja jõudnud. Otsustasime lihtsalt ruttu tee peal ette jäävast Burger Kingist läbi hüpata. Ütleme nii, et see oli üks kõige sürreaalsemaid kogemusi minu elus. Istuda oma siidi ja sameti ja litritega keset hamburgerirestorani nagu pisike printsess ja teha nägu, nagu oleks tegemist kõige tavalisema einestamisega. Lisaks sellele olin ma teatri tualettruumis tervelt kolm minutit jamanud oma huuleläikega ja mul polnud vähimatki kavatsust seda protsessi lähima tunni jooksul korrata, nii kakkusin oma kanaburgeri küljest tükikesi ning üritasin säästa nii meikappi kui riideid. Majoneesi oli burgeris õnneks minimaalselt, nii et kaaseinestajate mõistvate naeratuste saatel sai tibigi lõpuks söönuks nii, et riided olid jätkuvalt laitmatus korras.