Hiiretips läks putru keetma...

Üritasin meenutada mõnd varasemat joonisfilmi, mille vaatamise ajal kinosaalis viibivad täiskasvanud oleksid lastega samaväärselt või isegi rohkem naernud, aga ei suutnud. Jutt käib uuest koguperefilmist Ratatouille, mille peategelaseks üks hiiglama armas rotu. Suisa nii armas, et kusagil filmi esimese veerandtunni viimasel minutil tekkis soov omalegi koju üks pisike näriline tekitada.

Ja mis veel plaasas sel nädalal head? Esimesel korrusel asuvas Reval Cafe kohvikus pakutakse mõnu-mõnusaid kukeseenetäidisega pannkooke. Mu väike vend küll keeldus pärast esimest kahte ampsu edasi söömast, väites, et "keegi on siia pipart sisse pannud", aga nohh, maitsed on erinevad. Reval oli mõnusalt tühi, kuna kõik ülejäänud inimesed istusid tuult trotsides hoopis õues - suvi ju ikkagi. Mina niiväga tugevat tuult ei armasta, eriti söömise ajal, seega istusime sees.

Vestlus väikevennaga ajas korduvalt muigele. Parim oli aga see koht, kus ta oma äriplaanidest rääkis.

Vend (8-aastane): "Tead, ma mõtlesin ükspäev, et võiks ühe välikohviku teha."
Mina: "Tõesti? Kuhu siis?"
Vend: "Roosi talu õuele."
Mina: "Aga see on ju metsa sees, seal ei käi kedagi."
Vend: "Nojah, aga mõni ikka käib. Me võime ju sildid üles panna."
Mina: "Isegi siltidega oleks see suurest teest kaugel."
Vend: "Aga ega liiga palju kliente ei saa ka olla, siis läheb õhtul liiga palju aega raha lugemise peale."


=P