Viis ööd jutti õudusunenägusid näha pole vist väga normaalne või mis?

Niimoodi kaob ära igasugune isu magamiseks. Istusin eile hommikul kella kuueni üleval, aga lõpuks väsisin ikkagi ära ja otsustasin magama minna. Viisin end igati positiivsesse meeleollu, et rõõmsamaid unenägusid provotseerida. Natuke aitas. Vähemalt unenäo algus oli mitte-hirmus. Aga oma kiiks oli sees sellelgi. Vahepeal ärkasin üles. Siis, kui jubedaks kippus minema. Volksutasin silmi vasemale-paremale, nägin ühelpool kardinaid ja teiselpool lauda, veendusin, et tegemist on siiski minu toaga ning et telefonialarm polnud veel helisenud. Minevikust mäletan, et paha unenägu läheb pärast ärkamist minema. Üldse igasugused unenäod pigem haihtuvad pärast ärkamist kui jätkuvad, isegi, kui kohe silmad kinni pigistada ja samale teemale mõelda. Aga mitte seekord. Oo ei, mitte seekord. Nii kui silmad kinni panin, läks veel hullemini edasi, kui oli alanud. Nagu oleks filmi vaadanud ja vahepeal pausi nuppu vajutanud, et siis hiljem poolelijäänud koha pealt jätkata.

Eile oli täpselt sama lugu. Mingid ehitusjõmmid helistasid hommikul kell seitse uksekella ja äratasid mu üles, et küsida, kas minu auto on maja ette pargitud. Et neil vaja asfalti üles võtta. Kurat, pangu silt ukse peale eelmisel õhtul, et olge nii kenad ja ärge oma autosid sel ja sel kuupäeval maja ette parkige! Korteriühistu, ehitusfirma, kesiganes. Miks peavad ehitusmehed kõiki kortereid läbi helistama ja inimesi äratama, et neilt autode kohta infot nuiata?
Igatahes vastasin ma neile kuutõbise häälega, et ei, minu auto on nurga peale pargitud ja kobisin tagasi voodisse..... kus jätkus täpselt toosama unenägu, mis enne pooleli jäi. Aina jubedamaks läks.

Unenägu on igal ööl erinev, aga põhimõte on sama. Alguses on kõik igati ok, siis tekib juurde mingi kahtlane element ja kõige lõpuks me jookseme. Jookseme selle hirmsa tegelase eest nii kiiresti, et tundub, nagu jookseksime me allamäge. Teate küll seda tunnet, kui täie hooga mäest alla joostes jalad all sassi kipuvad minema?

Kõige rõvedam asja juures on see, et kui telefonialarm poleks kindlaks kellaajaks helisema sätitud, siis ma ei teagi, mis nendes unenägudes lõpuks kõik juhtuks.

Mind ei häiri isegi niivõrd see, et ma hommikul nende inimeste nägusid ei mäleta, kellega koos ma oma unenäo-aja veetsin, vaid see, et päevasel ajal on minu elus kõik enam-vähem fine ja siis öösel selline *¤#X*

Pole mingi saladus, et unenäod on tihedalt seotud päevasel ajal läbielatuga, alateadvusega ja palju muuga, mis inimese elus toimub. Paratamatult tekib küsimus: kelle eest me jookseme?

What the hell am I running from??