Käisin pisiõel lasteaias järel. Ligi kuu aega polnud me üksteist näinud. Mõtlesin, et ainult minul on hea meel ja õeke hakkab raudselt jälle kiikumise lisaaega välja pinnima. Nagu kõik lapsed: alguses igatseb, et keegi järele tuleks ja siis, kui see keegi saabub, tekib järsku tahtmine veel teiste lastega mängida. Aga ei. Kõndisin liivakastini ja ootasin, et putukas mind märkaks. Mingil momendil, kui ta parajasti keerutamist lõpetas, jäigi pilk minule pidama. Murdosa sekundist äratundmist ning seejärel kimasid need pisikesed jalad täie kiirusega minu poole justkui polekski tal neid all vaid kaks olnud. Väikesed lapsed ja väikesed loomad jooksevad mõnikord uskumatult kiiresti.
Ei ühtegi rõõmuhüüet, ühtegi piiksatust, ühtegi tervituslauset. Lihtsalt sibas minuni, lõi oma pisikesed kriipskäed mulle ümber jala, toetas pea vastu kintsu ja jäi kangestunult sellisesse asendisse.

"No tere!" ütlesin mina rõõmsalt. Kõnevõime kaotanud putukas lõi pea kuklasse nagu ma oleksin Radisson SAS hotelli viimane korrus, vaatas mulle otsa, paigutas oma pärlirea modellinaeratuseks, lasi jalast lahti ja galopeeris hoogsalt suure ringiga ümber puu, maandudes täpselt samasse asendisse.

"Nuhh?" küsisin mina. Putukas kallistas ikka veel mu jalga, mis pani mind end eriti kõrgena tundma. Platvormkingad ei vähendanud seda efekti just märkimisväärselt.

Järsku paristas pisiõde nagu kahurist: "Sina oled minu...minu....eeee...MINU kaloliina!"
Ega mul ei jäänudki suurt midagi muud üle kui nõustuda. Kui keegi sul nii kõvasti ja järjekindlalt jala küljes ripub, siis sa vist oled tõepoolest tema oma =)

Läksime toidupoodi, nagu ikka. Süüa ju vaja. Nõuti sülle. Sai võetud. Nii ma siis tassisingi teda oma platvormkingadel õõtsudes selle tunni jooksul koguaeg süles. Õnneks ei kaalu ta veel midagi. Nullkaalus putukas on.

Aga ikkagi. Nii armas. Mina olen ka kellegi oma =)