Ema: „Oi, kui säravvalge džhemper sul on! Kas sina kasutad ka uut Omo pesupulbrit?“
Tütar: „Ei kasuta, siin on, muide, plekid peal veel eelmisest pesust.“
Ema: „Tead, mida sa peaksid tegema? Sa peaksid märja pesu kellegi sõbra aeda päikese kätte kuivama panema – pleegitab plekid kohe välja.“
Tütar: „No põmstelt ma võiksin ju oma valged asjad boyfriendi terrassile tassida.“
Ema: „Just. Ja siis ühtlasi tutvustad oma ema kaa.“
Tütar: „Äääi teeeeaaa. Mei suhtle präägalt eriti.“
Ema: ???
Tütar: „Talle ei meeldi mu patsid, nohh.“
Ema: ???
Tütar: „Ütles, et nagu saapapaelad on ja nimetas mind põrandapesumopiks.“
Ema (valjuhäälselt nagu lõunamaallased ikka, kui miski neid üllatab, häirib või rõõmustab): „ARGPÜKS!“
Tütar: ???
Ema: „Sa ütle talle, et ta on argpüks!“
Tütar: „Eeeeemmm... ma parem ei ütle talle seda.“
Ema: „Ütle ikka. Ta kardab, et sa .... ..... .... .. ....... ........ ......... ... . „

Mis te arvate, mida mu peika minu ema arvates kardab?

Kes ära arvab, saab minuga koos järgmisele kavandatavale road-tripile =)

***

Ja siis võite veel kaks ja pool korda arvata, millega mina just ühelepoole sain? Jutukesega meie sellesuvisest Itaalia road-tripist, vot täpselt. Kuu aega võttis aega, et lõpuks THE tuju tuleks reisil autos väriseva käekesega tehtud märkmed sahtlist välja koukida ja korralikuks pajatuseks vormida. Kohusetundest oleks ju pidanud seda kohemaid tegema. Eks mul tegelikult oligi plaanis kohe pärast naasmist ja väljamagamist kriblamisega algust teha, aga kui ikka tahtmist ega vaimu peal ei ole, siis on suhteliselt keeruline sundida ennast kirjutama. Tagantjärele analüüsides arvan, et pärast sellist kogust seiklusi ja jalustrabavaid kogemusi, mis on kokku pressitud kõigest paari nädala sisse, tuleb vast igaühel „reisimasendus“. Mis tähendab siis ühest küljest seda, et hing ihkab tagasi ja teisest küljest seda, et ei taha just äsja läbielatust eriti rääkida ega lugusid vesta, kuna süda tõmbub krampi. Minu puhul vähemalt on küll nii, et igalepoole, kus ma käin, jätan tükikese oma südamest maha. Isegi töönarkomaanidest tulvil Milaano muutus pikapeale armsaks.
Okei, no peaaegu igalepoole. Cosmopolitani ajakirja poolt väljareklaamitud Lecce linnas näiteks jäi süda täiesti terveks ning sinna ma küll eriti tagasi ei ihka. Ja Tiina ka ei ihka ja Krussik kah mitte. Võibolla poole aasta möödudes, kui tuleb kohutav reisiisu, siis ohkame kõik nagu ühest suust, et saaks nüüd vähemalt Leccessegi...

Ja üleüldse on parem lasta tähtsamatel asjadel veidikene settida – aja möödudes saab aru, mis on olulisem ja mis vähemtähtis. Muidu tahaks ju kohe kõike-kõike jutu sisse kududa, aga kesse jõuab seda eepost lugeda?

Septembri number on igatahes juba koos, but if we`re lucky, ilmub see lookene oktoobri omas.