Kukkus välja nii, et romantilise draama asemel käisime hoopis Miami Vice`i vaatamas. Mis oli väga hea, sest mina sain omale uue lemmikfilmi. Kummaline tundub mulle see, et olen peris mitut arvustust lugenud tollele filmile, ent nii mõnigi minu meelest väga oluline nüanss on lugupeetud kriitikutel kahe silma vahele jäänud.

Näiteks see, kuidas kogu filmi läbivaks alateemaks on pidevad välgunooled taevas ja taustal kõmisev kõu (kes kuuleb ja paneb tähele, kes mitte, eksole). Kõik see annab filmile teatavat sorti kurjakuulutavuse, mis segatuna suurepärase soundtrackiga (mu armas rokkstaar, ma tahan kõiki neid lugusid saada, v.a. seda esimest, eksole) ja kahte peategelast mängiva meesterahva tõsiseltvõetavate osatäitmistega teeb kokku midagi, mida ma olen isegi nõus teist korda vaatama. Ma reeglina ei kuluta oma aega sellele, et ühte filmi kahte korda vaadata, aga see oli hea ja seda võib. Tegelikult olid kõnealuse filmi kõik näitlejad õnnestunud valik.

Ja ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga... vuntsidega mees võib olla päris seksikas. Fuifuifui =)

Ühe asja kallal tahaks ma igiseda ka. Mitte et see filmi lõppu oluliselt etemaks oleks muutnud, kui Sonny Crockett oleks oma pilusilmsele armastatule järgnenud, aga nii kopp ees on juba sellistest filmidest ja päriselu situatsioonidest kah, kus kaks inimest leiavad teineteist ja siis mingil lollil põhjusel a la "me oleme oma elus erinevates etappides ja seepärast peabki tema Alaskale kolima ja mina Namiibiasse" või "meie perekonnad ei suudaks meie suhtega kunagi leppida" tõmmatakse kõigele kriips peale ja nii ongi. Ja siis elu lõpuni kannatavad ja õhkavad teineteise poole ja nutavad pimedatel, üksikutel öödel patja. Nõme. Nõõ-meee.

Ja siis see ka veel, et mehed on ikka nii tuhmid. Isegi kena vunts politseinik filmis Miami Vice lõpulöömingu ajal, kui Isabella vaatab algul segaduses ringi, et kustkohast need sada kuulivestidega ja hambuni relvastatud sõdalast järsku välja ilmusid, tabab siis ära, et Sonny pole see, kes ta on väitnud end olevat ning jookseb kuulirahe all temani, vihane nagu pull, ähvardades nii enda kui Sonny rüseledes mööduva eluminuti viimaseks jätta. Jälgisin põnevusega, et mida vunts teeb. Vunts üritas maas püherdamise ajal loomulikult nende mõlema elusid päästa, nii hästi või halvasti, kui tal selleks Isabellalt saadavate hoopide kõrvalt võimalus avanes. Muie venitas end mulle näkku, kui mõtlesin, et deem, Crockett peaks Isabellale lihtsalt ailavjuu hõiskama seal tolmus maadlemise ajal ja olekski kõik okitoki. Sest see oli see kahtlus ja ailavjuud reeglina ju ei reeda, eksole. Ehh.

Surmad on selles filmis väga realistlikud. Ka püstolilasud saundivad lõpuks ometi nii, nagu tegelikkuseski. Siiani võis sellist asja ainult vene filmidest oodata.




Ja food review tuleb siis, kui ma satun uuesti selle eiteakust välja ilmunud burritoputka juurde, mida auto juurde kõndides märkasin. Burrito on üks mu lemmiktoitudest. Vähemalt see, mida ühe Birminghami klubi ees olevast autost müüakse, küll. Maitea, vaadake, ma aint sealt olengi burritot saanud. Nii et kange kihk on kohe täna-homme kesklinna tagasi siirduda, et see burritoputka järele proovida. Let us hope for the best.