Eile öösel (või oli see nüüd üleeile - kesse jõuab nädalavahetustel neil öödel silma peal pidada) vaatasime filmi Under The Tuscan Sun (eestikeeli Toscana päikese all). Filmi esimestel minutitel on see selline tavaline tore film. Aga sellel hetkel, kui sa saad aru, et see pole siiski mitte päris tavaline film, saab sellest filmist sinu jaoks eriline film (suurepärane lause minu meelest, pärast kirjandi eest punnide kättesaamist meeldib mulle selliseid produtseerida). Ma ei räägi teile sellest filmist rohkem mitte midagi. Seda võin öelda, et nii mulle kui Thinaale tulid vahepeal pisarad silma ja see polnud üldsegi sellepärast, et nukker koht oleks olnud vms. Ja seda võin ka öelda, et võib väga vabalt juhtuda, et te logite ennast mõni aeg pärast filmi vaatamist Orkutisse ja kribite märksõna "movies" alla Under The Tuscan Sun. Ma rohkem ei ütle.

Päeval, mis saabus pärast seda filmi (eilne järelikult vististi jah?) tegime eksprompt rannaskäigu. Nagu see beib seal infosõnumi telereklaamis - et läheks randa, aga millisesse? =) Meie läksime Harku järve äärde, sest a) mina polnud seal lapsepõlvest saati käinud ja olin valmis oma mitte just kõige etemaid mälestusi paremate vastu vahetama ja b) see oli kõige lähedamal and we wanted to take the maximum out of the sun. Aga vot seda Harku järve-äärset ma ei soovita eriti. Mina pesin enne jalad kodus korralikult ära ja kui seal korra üle liiva kõndisin ja pärast tuldud teed pidi tagasi kah, siis olid jalad hullemad kui mu notsu sõrad pärast majavälist mudastamist. Hea vaikne oli küll, seda peab tunnistama. Keegi ei lällanud naabruses ega ei ahistanud oma mitte-just-hiilgava muusikavalikuga. Soovi korral võib jumala vabalt ka silma looja lasta (kui oma tavaari pärast ei muretse). Vett ei oska kommenteerida, sest sinna meid ei tõmmanud ja me isegi ei käinud seda varbaga katsumas.

Sama päeva õhtul (see oli siis eilne õhtu, jah) degusteerisime Saku Õlletehase uusi Sin-i nimelisi long drinke ja peab ütlema, et päris läbikukkunud see katsetus pole. Viina ja laimi segu on isegi maitselt väga hää, tõesti hea nohh. Aga kui te olete kunagi tarbinud arbuusimaitselist Bacardi Breezerit, siis tundub arbuusimaitseline Sin teile tõenäoliselt ebameeldiva magusa keemiana. Nagu oleks arbuusist likööri tehtud ja sinna sisse kuhjadena suhkrut uhatud. Tegelikult ma päris pead anda ei saa selle laimimaitselise asja vettpidavuse suhtes, sest arbuusikas tuli enne seda ja Prosecco-nimeline pärlvein samuti. Vot see vein oli hää. Enne laimi, loomulikult. Pärast magusaid lakse pole mõtet isegi head veini omale sisse hakata vägistama - see ei meki siis üldsegi meeldivalt. Lõpuks juhtus nii, et taustaks sai pandud ülihea hausiplaat ja me oleksime peaaegu et viimasest bussist maha jäänud. Noh, tegelikult jäimegi, kuigi me jooksime jäsemete vehkides mäest alla bussipeatuse poole ja jõudsime sinna 4 minutit enne bussi plaanipärast väljumisaega. Ootasime tubli kümme minutit, aga bussi njeetu. Lõpuks korjas meid auto peale üks meeldiv noor naisterahvas, kes oli just kusagilt peolt tulnud ja ütles, et tema küll ei lase kahel teisel naisel öösel niimoodi kusagil bussipeatuses kükitada. Et ta teab ise ka, mis tunne see on ja võtab meid seepärast peale ja viskab Vabakale ära. Naisterahvas meenutas mulle mind ennast, sest ma võtsin ka selsamal põhjusel Saaremaal õhtuhämaruses naissoost hääletajaid peale. Vabakale visatud saamine igatahes sobis meile ülivägahästi, sest sealt on Angelisse kõigest mõne minuti teekond, mis lüheneb veelgi juhul, kui olete joonud Frizzantet =)

Angelis valitses kuidagi kurb õhkkond. Ma kahtlustan, et see võis olla põhjustatud möödundnädalastest sündmustest. Et mingid nõmedikud neile paraadi ajal kallale tungisid. Kui ma sellest telekast klippe nägin, mõtlesin, et deem, ma oleksin ikka ka pidanud sinna minema ja oma pipragaasiga äkshönit tegema. Pipragaas töötab tõhusalt - Tari mingi viie meetri pealt proovis. Mina olin 10 meetri kaugusel, aga tuul lennutas sellest sinnagi piisku ja suht rõve oli olla. Et oleks pidanud mõnele nõmedikule, kes ei oska rahulikult elada, gaasi nina alla (loe: ninna) pistma ja kollasele nupule vajutama. Ma olen muidu täiesti rahumeelne inimene, aga kui kellelegi ilma obvious põhjuseta kallale minnakse, siis ma olen kahe käpaga vägivalla poolt. No on gei, las ta olla siis. Kuidas on võimalik teda geiks olemise eest sellisel määral vihata, et tahaks teisele kätega kallale minna või teda kividega loopida? Ma saan aru, kui ta oleks su sõbra ära väkkand või sulle koju sisse murdnud ja arvuti meesteporri täis laadinud. Aga ta lihtsalt kõndis koos teiste omasugustega mööda tänavat, püüdes kaaskodanikke iseendast teavitada ja sina võtad kivi ja lähed teda sellega viskama? Tekib küsimus, kes on siin normaalne ja kes mitte...
Ühesõnaga Angelis oli kuidagi tasane, üldsegi mitte nii ülevoolavalt rõõmus kui eelmisel kevadel, kui ma seal esimest korda käisin. Ja nagu juba öeldud, tundus meile, et see tasane meeleolu oli tingitud sellest, et nende pride ei säranud sel nädalavahetusel just kõige uhkemalt. Peo edenedes muutusid nad muidugi märksa lõbusamateks. Keset pidu ilmus lavale ka väljareklaamitud "üllatus" ehk siis kaks komput poiskat baarileti tagant, kes tantsisid paljaste ülakehadega go-go rütmides. Väga hästi tantsisid, kusjuures. Olid vist eelnevalt tsipa harjutanud ka, sest vahepeal tegid väga ägedalt sünkrooni. Ma pole mingi Chippendales`i fänn ja need seal laval olid (vist?) niikuinii rohkem teiste poiste peal väljas, aga mina hüplesin ja juubeldasin ja plaksutasin neile nii kõvasti, kui suutsin. Sest nad tantsisid tõesti hästi ja nägid seal lava peal supernummid välja, geid või mitte. Tahaks siia veel midagi innustavat lisada selle etteaste kohta, aga pole midagi rohkemat kirjutada, sest sellist asja peab lihtsalt ise nägema. Nii et passige peale, kui Angeli kavas taas mingeid "üllatusi" lubatakse lava peale ja seadke sammud sinnapoole.

Külaliskond on Angelis alati sõbralikult meelestatud, mis mulle meeldib. Keegi ei vibuta rusikatega, keegi ei ähvarda kellelegi molli sõita. Saab rahulikult tantsida. Muss oli, kusjuures, kaugelt etem kui näiteks Parlamendis, kus ma ka kunagi vahepeal tihe külaline olin. Prive mussiga ei anna võrrelda (vähemalt nende pidudega mitte, kus mina olen nõus käima), sest Angeli muss on meinstriimim. Aga see meinstriim oli hea meinstriim (tervitused minu eesti keele õpetajale!). Ainuke, mis selle klubi juures häiris (Thinaad juba kohapeal olles ja mind koju jõudes), oli see, et maha olid laotatud sellised vahvad pehmed karvased vaibad, mida ei koristatud vist eriti tihti, nii et sealt hõljus pidevalt tolmu ülespoole. Igatahes olid kingad ja sneakersid pärast pidu halli korraga kaetud ning nina polnud mitte ainult seestpoolt nõgise korraga kaetud (vt. märksõna Parlament alt), vaid ka ninaalune nägi välja nagu oleks nuusktubakat tarbinud. Ja kui me klubist väljusime, olid minu kopsud tolmu niivõrd täis, et ma köhisin ja rögastasin seal munakivisillutisel värske õhu käes tükk aega.

Takso saamine on öises Tallinna linnas ka natuke naljakas ettevõtmine juhul, kui su telefonil saab aku tühjaks ja taksofonikaarti pole ja kõik taksod, mis ennast lahkesti pakuvad, tahavad saada 12 eeku kilomeetrilt ja sisseistumistasu mingi kuuskümmend krooni. Natuke hakkasime selle tädi järele igatsema, kes meid enne bussipeatusest auto peale oli noppinud.

Igatahes ma loodan, et ma ikkagi olin piisavalt kaine, et pärast Thinaa juurest autoga koju vurada. Õnneks liigub öösel kell pool viis Kristiine piirkonnas nii vähe autosid, et ka kanase peaga jõuaks edukalt koju. Mida me muidugi ei katseta, sest joomase peaga sõitmine on lollus. Aga lihtsalt. Tühjadel tänavatel on kuidagi tore sõita. Mulle meeldib vahetevahel olla täiesti üksi, ainuke aktiivse elu rütmis hingav inimene mõnel konkreetsel tänaval. Samal põhjusel meeldis mulle lapsepõlves suvevaheajal Viiratsis olles hommikul kella viie ajal tõusta ja tänavale minna. Suvel on sel ajal päike juba väljas ja paistab soojalt, suurte majade aknaklaasid peegeldavad vastu, nagu oleksid plekist ja ainukesed, kes häält teevad, on puuoksal laulujuppi siristavad linnukesed. Kõnnid mööda tolmust külavaheteed ja mõtled: aga nemad kõik magavad. Ja mina olen üleval. Nemad magavad ja mina olen üleval. Ma olen terve aleviku peale vist ainuke, kes praegu üleval on. Selles tundes on mingi sõnulseletamatu pauer. Uus hommik, lootus paremale päevale ja see, et mina tean midagi, mida nemad veel ei tea. Et es war ein guten tag juba siis, kui nemad alles tudisid.

Ja arvake ära, kuhu me ennast nüüd välja läheme magama? Ran-DA, ran-DA, ran-DA! =D Biitshuleeeee! Aga mitte enam Harku järve äärde, seal ei saa ju paljajalu kõndida.

Seda tahtsin teile ka veel meelde tuletada, et täna kell 13.00 on ETV pealt üks minu lemmikfilme August, kus teeb eriti hea näitlejatöö vanameister Anthony Hopkins. Ma isegi tahtsin (tahan?) tema tegelaskuju järgi kunagi oma pojale nime panna, kui see, kellega ma seda poega saada tahan, ikka asjaga päri on. Ega te teada ei saa enne, mis nimi see on kui filmi ei vaata, eksole ;) Vihjeks niipalju, et esimese kuue korraga tavaline keskmine Eesti inimene selle hääldusele pihta ei saa.
And last but not least - 23.50 on TV3-e pealt American Girl in Paris. Ma arvan, ma ei pea ütlema, et see on ühe kultusseriaali viimase osa pealkiri ja ma vaatan seda siiski, hoolimata asjaolust, et see on mulle juba nii pähe kulunud, et huuled vaikselt kaasa pomisevad. Ma vaatan seda alati, kui seda kusagil näidatakse. Ma vaatan seda juba kasvõi respektist selle suhtes, kuidas keegi on midagi nii südantlõhestavalt ilusat ja tarka ja head valmis meisterdanud.

Ma ei vaata ühtegi filmi üle kahe korra, aga American Girl In Paris on erand. Ja katsuge te keegi siin iitsatada, et Sex and The City pole kultusseriaal. Ma toon teile vastukaaluks hordide kaupa mässumeelseid naisolevusi, kes teid paika panevad =)

Head vaatamist, mu kallid!