Mida teete teie oma lõunapausi ajal? Mina undan.

Ehk siis võtan laohoone esisel platsil tööstuslikust tolmuimejast viimast. Mul oli väga hea põhjus ka sööklaskäigu skippimiseks. Kõht ei olnud tühi. Kõht ei ole üldse viimasel ajal tühi. Isegi siis, kui tunnen, et kõht koriseb, pole kõhutühjust otseselt tunda. Suht kummaline. Niimoodi võib lõpuks eluohtlik olla rõdu peal lillekesi imetlemas käia - tuul viib minema.

Igatahes käisin oma kallist rohelist Gekkot seestpoolt puhastamas, sest tagumine iste oli põrssa harjaseid paksult täis ja ma mõtlesin, et kui peale minu veel rohkem kui üks inimene peaks tahtma selle masinaga kuhugi toimetuda, siis saab tal küll istumiskoha valikuga probleeme olema. Pagass on märgatavalt puhtam, kui tagaiste, muide ;)

Õli panime ka juurde ja jahutusvedelikku ja. Ai lavv mai kaar. See tähendab, et ma olen temasse üpris kiindunud. Minu auto on minu kindlus. Seal on selline tugev maitseainete lõhn ka veel, mis minus turvatunnet tekitab (vanaisa töötabki maitseainete laos). Honestly, ma võiksin selles autos vabalt ka öösel magada, ei karda. Nagu viibiks mingi rohelise draakoni kõhus, kes kaitseb.

Vanaisa küsis, et kas ma tahan autot väljastpoolt ehk voolikuga pesta ka. Ma ütlesin, et pohh see, vahet pole, vihm peseb. Nagunii on nii vana masin, et puhas ja korralik välimus talle eriti ilmet juurde ei anna. Vanaisa sai aru, naeris ja ütles, et "kui mehele lähed ja mees sulle ilusa uue auto ostab, siis võid siiasamma tulla ja pulmakleidi varrukaga oma uue ilusa auto läikivaks nühkida." Vanaisa on mul maru.

Aga jah, vana autot pole mõtet putitada (kui ta just tuuningumasin ega uunikum pole). Vana auto mudel on juba nagunii iganenud ja mingit silmailu see küll ei paku, kui see suure hoolitsemise tulemusena veel lisaks kaks aastat mööda linna ringi sõidab. Vana auto läheb vanarauaks. Correction - vana auto läheb Romurallile ja seejärel vanarauaks =)

No eniveis, kärutasin mina oma seest puhtaks imetud Gekkoga tööjuurde tagasi ja parkisin hoogsalt imekombel vabana seisvale kõige magusamale kohale. Hüppasin energiast pulbitsevana autost välja, haarasin koti, lõin ukse plauhti! valju plärakaga kinni, tegin võtmega piuks-piuks ja astusin agaralt peaukse poole.
Ukse juures mööblihunniku kõrval seisid kolm väga kena meest. Mina vaatasin neid ja mõtlesin, et miks nad nii huugopossilt riides on, kui nad mööblit tassivad (olid nad seal ikka mööbli tassimiseks??). Nemad vaatasid mind nii, nagu mehed naisi ainult filmides ja reklaamides vaatavad. Üks suunas nina allapoole, et üle prillide paremini paistaks, teisel jäid käed koos mobiiltelefoni ja suure musta märkmikuga rippu, kolmas vaatas mind, nagu temal oleks janu ja minul oleks Sprite. Patsid komplektis isepäiste puusadega töötavad hästi.

Kohakuti jõudes küsis too päikeseprillidega tüüp: "Tõ frantsuskii?"
Mina vastu, et ei ole frantsuskii, et eestlane olen (meil oofiss asub hotellis, sellepärast arvas vist, et mingi hull väljamaalane).
"Aa, jeestlane, daaa-aaa," noogutas päikeseprill tunnustaval toonil, ise ikka veel üle prilliääre piieldes.
Järgnes mõnelausene lühivormis arutelu händsammide venkude vahel, mille peale tuli küsimus "a telefonnõi noomer jest?"
"Kaneshna jest," vastasin mina suure naeratuse saatel.

Prill hõikas mulle veel järele, et kas siis äkki ei saaks, aga kuna ma olin juba fuajees ja nemad olid õues ja selline valjuhäälne hõikumine maja sees mittejoobes inimeste poolt pole eriti viisakas ja pealegi oli minu arust kummaline, et ta, saades teada minu rahvuse, minuga ikka edasi vene keeles kõneles, siis ma kõndisin lihtsalt edasi. Mõtlesin veel, et ei hakka mina küll tagasi minema, et händsammidele venkudele oma numbrit jagada. Et kui ise järele tuleb, siis saab. Võibolla. Prill hakkaski järele tulema. Numbrile siis. Aga kuna lift oli esimesel korrusel ja uksed läksid nupule vajutamise peale kohe lahti, mõtlesin mina, et las saatus saab oma osa, astusin plärtsti lifti, lasin ustel kinni minna ja tõusin viiendale. Venku ilmselt ei olnud selliseks seikluseks valmis, et mind kusagilt viiendalt korruselt taga ajama tulla (oleks võinud - kolmkümmendviis plusspunkti oleks tüübi kontole pudenenud automaatselt) ja sinnapaika see asi jäigi.

Järgmine asi, mille ma patenteerin, on displey`ga pluus, kus hakkab händsammide venkude vaatevälja ilmudes minu telefoninumber helendaval taustal põlema.