Et nagu KUI armas ja abivalmis saab üks inimene olla? =)

Tegelikult oli mul plaanis eile peale tööd Puumarketisse siirduda, et sealt mõned lauajupid soetada ja kodus maja ees põrssale autosse ronimiseks mingi redelilaadne asjandus meisterdada. Akutrell mul oli, sae ja naelad oleks kah kusagilt välja võlunud. Siis aga tuli Sallu online`i ja palus, et ma ühte tema teksti toimetaksin, mida ma ka loomulikult suurima heameelega tegin, mina kui õigekirjaguru. Sallu on see tüüp, kes ütles mulle kunagi, et kui ma load peaksin saama, sis ta lubab mul esimese naisena Mudarallil osaleda. Well, guess what? Nüüd on mul lisaks lubadele ka päris oma romu, nii et teie armulisel loal sooviksin ma hoopis esimese naisena Romurallil osaleda =)

Eniveis, Sallu oli tulemusega väga rahul ja pakkus tänutäheks kakaojoomingut (lisaks õigekirjandusele olen ma selline kakao-jänis kahh). Mina vastu, et tuleks heameelega, aga õhtu on redelimeisterdamise all kinni. Ja nii edasi ja nii edasi, kuni lõpuks pakkus Sallu välja, et miks ma pean oma maja ees hööveldama, kui ma võin seda redelit ka tema tööjuures ehitada - seal pidavat ka kõik vajalikud tööriistad olemas olema. Minu arglike küsimuste peale, et on ta ikka kindel, et ma seal kedagi ei sega oma tegemistega, jõudsime lõpuks selleni, et noormees lubas selle redeli ise valmis visata.

Minu jaoks on selline asi suur asi (järjekordsed tervitused õpetaja Mullerile). Mitte, et ma ise selle ehitamisega hakkama ei saaks, RAUDSELT et saaksin, aga on tore, kui keegi on nõnna abivalmis. Eriti veel, kui minu jaoks oleks see tükk pusimist ja pusserdamist, aga tema jaoks käkitegu ja ta veel pakub nii kenasti oma abi. Ma nimelt olen seda tüüpi, et abi ma naljalt kellegi käest paluma ei lähe. Pigem keeran ise asja 7 korda vussi ja siis 8. korral hakkan oskama.

Redel sai valmis juba enne minu tööpäeva lõppu, nii et selmet Puumarketisse rekkameestega maid minna jagama, pääsesin mina Salluga kakao-oravaid mängima. Okei, tegelt me istusime lihtsalt Staabis varju all, ampsasime hammaste külge kinni jäävat kanawrap`i (ei soovita!) ja nautisime äikest ja kõuemürinat ja selle suve kõige hullemat padukat. Bad Ass korrutas koguaeg, et jube ilus on ja mina jäin ka pikapeale uskuma =)

Nii. Ja siin on omakorda minu tribüüt Sallule redeli eest ehk aitüma:
et kui kellelgi on vaja/tahtmist/huvi oma autosse vinget helisüsteemi paigaldada, siis Sallu on ZII MÄNN =)

www.dss.ee


Õhtu naelaks oli aga see, kui mu pisike õde (see kõige pisem, kahene), kuulis, et ülemisel korrusel meie pea kohal keegi kolistab ning hakkas tasaselt, kuid järjekindlalt nõudma, et me läheksime ja vaataksime, kes seda lärmi teeb. Kuna variant ilmuda ülemise korruse naabri ukse taha, kaheaastane näpus ja soov mingit kolistajat tabada huulil, tundus suts kahtlane (ma ei tunne seda naabrit, vaadake, pole õrna aimugi, kes või mis seal elutseb), võtsin nõuks toimetada laps 6-ndale korrusele (jah, sellesama juurde, kelle jaoks mina olen nii äärmuslikult inetu, et ta pole suutnud end nädal aega sundida minuga rääkima) ja öelda, et näe, see ongi see kolistav onu. Laps oli ilgelt häppi, et ma pärast tema pooletunnist mangumist siiski järele andsin ja hüples rõõmsalt ühest lifti otsast teise. Aga kui 6. korrusel lõpuks uksest sisse astus ja Printsi nägi, läks laps näost kaameks, keeras minu poole, ütles "kardan" ja punus koridori tagasi. Läksin talle järele ja pärisin, et MIDA ta kardab. Pisiõde vaatas mulle oma suurte lapsesilmadega otsa ja lausus tõsiselt "Lähme alla tagasi! Paha onu!"

Vat kus lops! Edaspidi kraban tite juba esimesele kohtingule kaasa - saab kohe alguses selgeks, kes on kes.