BAD PARKING

Ühel õhtul, kui me õega kesklinnas parkisime, kiirustas meie ette RedBulli põrnikas ja parkis end nii, et kui mul oleks mingi muu masin pepu all, oleksin ikka kaks korda mõtelnud enne, kui sinna vahele trügima hakkasin. Kuna rohkem kohti ei olnd, hüüdsin rõõmsa jaalega "Halleluuja! Tahad näha, kuidas ma pargin siia vä?" ja pressisin ennast kahe seisva auto vahele. RedBullist olid vahepeal mingid RedBulli kotte kandvad tibid välja roninud, mis muutis minule parkimiseks mõeldud area veelgi ahtakesemaks. No okei, neiudel oli ilmselt kuhugi kiire, anname andeks. Ja pealegi, mina olin see, kes ennast lõpuks sinna vahele pressis, nii et mu oma asi, et ma uksest hästi välja ei tahtnud mahtuda.

Aga täna hommikul, kui ma tööle jõudes maja ees enne väljumist asju autost kokku korjasin, lendas minu kõrvale mingi hõbedane masin, mille omanikku ei tundunud eriti huvitavat asjaolu, et mina enda omast mitte kuidagi enam väljuda ei saa. Mis ei ole normaalne. Terve rida minust alates oli vaba, kusjuures selles kohas pole isegi parkimisjooni maha maalitud, nii et igaüks võib omale nii laia riba jätta, kui soovib. Aga onu/tädi pargib ikka nii, kuidas Jumal juhatab ja tõmbab leebet enne, kui keegi jõuab talle vastavasisulise märkuse teha. Ma usun, et kellelgi pole elusees nii kiire, et ta ei saaks end viisakalt, kaaskodanikke arvestades ära parkida. Kui see keegi just Kiirabihaigla ette ei sõida. Meil oli ka õega tol teisel päeval kinnojõudmisega ikka väga kiire, aga kellelgi üle varvaste ma sellepärast küll sõitma ei hakanud. Ühesõnaga, onul/tädil hõbedasest autost puudus igasugune põhjendus halva parkimise viljelemiseks.

Okei, ma saaksin aru sellest situatsioonist, kui sada ohmakat on Stockmanni parklas ennast nii valesti parkinud, et minul rivi lõpus lihtsalt ei jää midagi muu üle, kui ennast samuti nende järgi viltu parkida, lihtsalt selleks, et ära mahtuda.

Ma mõistsin ja mõistan siiani ka oma isiklikku Aleksandr Petrovsky`t, kes oma mitmemillist Audit parkides alati meelega bad parkingut viljeles, positsioneerides end reeglina keset pikitriipu või kuidas iganes muudmoodi, et ainult masina ümber võimalikult palju vaba ruumi jääks. Kui minul oleks selline iludus, hoiaksin ma seda samamoodi. Pole ju vaja, et keegi lohakusest/kadedusest/kogemata sellele mingi kriimu või mõlgi tekitaks.

Ja tahate teada, kuidas ma end täna hommikul pika pusimise peale siin maja ees autost lõpuks välja sain? Lõin ukse lihtsalt lahti. Pläraki! Läks jah selle kõrvale parkinud hõbedase masina külje vastu, muidugi läks, hooga läks. Rõõmsad tervitused oma auto küljel kriimu omavale autojuhile! Võtsin sinust eeskuju: kui sinul on pohhui, on ka minul pohhui!