Nii tore-nii tore, et just sel ajal, kui me Tiinaga Deja vu-s kokku pidime saama, hakkas õues padukat sadama. Ei olnd mul vihmavarju ega vihmakeepi ja padukas oli päris karm. No selline, mis teeb hetkega läbimärjaks ka need inimesed, kes ei ole suhkrust. Needsin end maapõhja selle eest, et olin seljakoti koos pudi-padiga koju jätnud ja ainult kohvikutamiseks vajaliku atribuutika (rahakott + telefon) ühes krabanud. Oleks praegu võinud rahulikult autos passida ja küüsi lakkida näituseks - igati vajalik tegevus, mille tarbeks mul muidu eriti kunagi mahti ei ole. Lakin seal, kus saan: tööjuures dokustaatide vormistamise kõrvalt või kodus Seksi ja linna korduste ajal. Praegu oleks selle jaoks olnud priima moment. Aga nohh, mida pole, seda pole ja vaja mul sis nüd ennast vaevata ja masendada mingite puuduvate elementide pärast? Lihtsalt niisama raadiot kuulata ka ei viicinud - pole selline raadio kuulaja tüüp. Kui tegemist pole just peoga, on muusika minu puhul pigem taustaks muudele tegevustele.

Lõpuks meenus mulle üks oluline tõsiasi: ma polnud juba paar nädalat saanud ühelgi ööl oma und korralikult täis magada. Mõeldud-tehtud. Kruttisin istme horisontaali, lukustasin uksed, sulgesin silmad ja suikusin unele. Vihma hääl autokatusel ja aknaklaasidel oli rahustav. Võib teinekordki vihmaga autos magamas käia.

Plaanitust nii umbes 2 tundi hiljem jõudsin lõpuks ka Deja vu-sse kohale. Mõnus hubane kohake. Palju tillukesem, kui me mõlemad olime ette kujutanud ja oodanud, aga kindlasti polnud tegemist lootuste purunemisega, sest salapärane ent samas end koduselt tundma panev interjöör tegi tasa isegi selle, et kuni septembrini pakutakse seal ainult jooke. Juustukooki pakutakse siiski ka ja see on täitsa nämma. Värskete maasikatega selline =) kohustuslike shokolaadisirtsutustega üle taldriku. Peaks ka õppima siirupit taldrikule pritsima või petersellilehekesi ümber roa sättima, mudu külalised põlgavad ühel hetkel mu toidu ära...
Tualettruumid meeldisid meile ka. Kõik ju meeldib, mis on uudne, aga samas mitte ebameeldiv. Hästi armas kraanikauss oli. Tahan omale koju ka mingit põnevat kraanikaussi, mitte sellist tavalist valget änam. Aastatega soovid aina kasvavad =)

Aga jahh, tee kohta on mul öelda küll ainult üht: kui te pole suitsetaja, siis ärge matè teed tellige. Sellel on selline rõve suitsumekk manu. Tiina jõi roosinupuleheteed, aga kui ta soovib, siis võib siin ise kommida, mudu jääb mulje, et ma üritan selle pleissi teevalikut sootuks maha teha. Valik, kusjuures, oli SUUR. Pikk ja L A I. Maailmatu üüratu joogikaart on neil üleüldse. Iseenesest põnev, aga mis teedesse puutub, siis ma kardan, et minu valmisolek ja soov alati midagi uut katsetada on mõneks ajaks soiku vajunud. Väkk-väkk-väkk. Ma juba vahepeal mõtlesin seal tumba pääl vedeledes, et kuna peaaegu terve kannutäis puhast kuuma vett oli järel, võiks ju teenindajalt ühte tavalist Liptoni teepakikest paluda =) Teenindajanna oli väga meeldiv naisterahvas, kes poleks minu peale ilmselt pahandanud. Aga ma kardan, et kokk kusagil tagaruumis või kesiganes neil seal neid teesid kokku käkkab, oleks küll solvunud olnud, kui sellise valiku maailma erinevatest otstest kokku taritud imeteede peale tuleb mingi tolvan ja palub, et "kas tavalist teed ei saaks?".