Eile (õigemini täna) öösel käisime klubis, mis kannab nime Mr. Robinson. Olin sinna tahtnud juba aastaid minna, aga kuna puudusid inimesed, kes oleksid soovinud minuga kampa lüüa, lükkus see minemine koguaeg määramata tulevikku edasi. Minu uus sõbranna Triinukene & Co olid seal aga käinud, kiitsid ning olid nõus uuesti minema. Triinukene küll kahtles veidi, sest dresscode oli Beach Party, aga mina lubasin pühalikult bikiinid selga toppida ja neid peo ajal seljast mitte ära võtta (okei, seda võib tõesti kahtepidi mõista =), nii et Triinukene jäi nõusse.

Juhtus see, mis poolteist aastat tagasi ühel Laagris toimunud saunapeol, kus dresscode oli "Litsid ja geid" ning mina ja peoperemees olime ainsad, kes end litsideks maskeerisid. Seekord juhtus aga poole uhkemalt - olin terves klubis nimelt ainus, kel väljakuulutatud dresscode tõepoolest ka seljas oli. Mitte, et see mind häirinud oleks. Kui terve ülejäänud klubitäis inimesi on sedavõrd arad, siis, nagu Sallu ütleb, on see sügavalt nende endi probleem. Lihtsalt naljakas oli, kui mõni mu biitshvieri pikemalt piidlema jäi. Ju nad polnud koduleheküljelt lugenud, et vot takoine pidu on.

Klubi kohta. Väga mõnusa sisekujundusega klubi. Mõneti luksuslik ning samas piisavalt hubane. Hiiglaslikud poolkaarekujulised mustad nahkdiivanid, mille peal istudes on võimalik end ka suurema sebimise eest kõrvale hoida, võitsid momentaalselt minu sümpaatia. Ja inimesed olid absoluutselt täiesti okitoki. Polnud seal ühtegi ebameeldivat jõmmi ega ei kiskunud keegi kellegagi tüli üles. See viimane just ongi aga põhjus, miks inimesed minu soovist Mr. Robinsoni või Aspirini külastada kohkuvad ja pomisevad midagi a la "jeesus, seal on ju venelased - niimoodi võib surma saada." Baaridaamid ja baarman olid lõbusad ja sõbralikud, turvamehed viisakad. Ühesõnaga kõik oli väga tore, ainult et... wc-s polnud paberit! Triinukese kabiinis kah polnud. Nõutuks võttis kuidagi. Kell oli kolmveerand üks, kui me kohale jõudsime - selleks ajaks peaks tualetipaberit ju veel jätkuma või kuidas?

Ja Aspirini, kusjuures, kavatsen ma külastada üsna pea ning kui keegi teist minuga kaasa ei tule, siis lähen üksi. Vott. Pole kunagi varem üksi klubis käinud, aga eks ma pean olude sunnil ära proovima. Kes teab - vbla leian sealt omale uued ja südikamad sõbra, kes julgevad minuga "venkude klubides" ringi kolada...


Kõige lõppu üks positiivne leid toidumaailmast. Felixil on mingi uus külmutatud valmistoitude sari (müüakse kalapulkadega ühes letis tavaliselt). Juustu-brokkoli supp on täpselt see, mida kaane peal lubatakse ning paremgi veel. Krõmpsuvad brokkolitükid ja aedviljad ning mõnus kreemine juustusupp seal ümber, nammmmmmmmm. Auke kaane sisse oskab igaüks teha, et seda kausikest mikrouuni pista ning pesu nõuab pärast vaid lusikas, kuna pakend on supikausi kujuline, mõeldud "otse pakist" söömiseks. Minul on selline kiiks, et mulle meeldib pakenditest süüa. Küpsiseid meeldib pakist süüa ja salatit meeldib karbist süüa ja pitsat meeldib otsa karbist ampsata. Asi pole selles, et mulle ei meeldiks nõusid pesta (ei meeldi küll, tunnistan ausalt), ma lihtsalt eelistan toitu pakendist tarbida ka siis, kui keegi teine nõud peseks. Lihtsalt mingi kiiks nohh. Andke te mulle andeks.

Ja nüüd õue tagasi - võtame sellest suurest kollasest sooja ja valgust kiirgavast kerast, mis üleval pilvede vahel ripub, viimast!!